Te kõik olete noored inimesed ja seisate oma iseseisva elu lävepakul. Peale selle, et teil terendab ees professionaalne karjäär, millele paneb peagi aluse täna kätte saadav diplom, seisavad enamikul teist veel ees ka sellised isikliku elu ülitähtsad etapid nagu partnerivalik, laste saamine ja nende üleskasvatamine.

Minu uurimisobjektid, linnud, torkavad loomariigis silma selle poolest, et enamikule neist on omane samasugune peremudel nagu inimestelgi.

Ka linnud panevad piltlikult öeldes leivad ühte kappi pikaks ajaks, tihti kogu eluks ja nende isassugupool hoolitseb laste eest niisama innukalt nagu läbi aegade on kombeks olnud ka inimestel.

Selline käitumine on, muide, loomariigis üpris haruldane. Enamikul loomaliikidel ihaldavad isased vaid paarituda, järglastest ei soovi nad midagi teada.

Nii on see paraku valdaval osal inimese lähimatel sugulasliikidel imetajate klassi kuuluvatel loomadel.

Inimesega seotud teadusvaldkondades, kus inimkatseid ei saa või on ebaeetiline teha, kasutatakse katseobjektidena ammusest ajast loomi. Nii on see meditsiinis, füsioloogias, psühholoogias jm.

Loomkatsete tulemused aitavad paremini mõista nii inimkeha kui inimaju funktsioneerimist, mõista haiguste põhjusi ja neid ravida.

Kui soovitakse paremini mõista inimese reproduktiivkäitumist, on loomuuringuid eelmainitud põhjustel kõige õigem teha lindudega. Seda, mida oleks selles vallas vaja hädasti mõista, on tänapäeval küllaga.

Järgnevalt ma puudutan üht üsna tõsist teemat, mis tänase päeva pidulikkuse taustal võib isegi mõnevõrra kohatu tunduda. Aga ehk on vähemalt huvitav ja erinevalt rektori pessimismist ikkagi natukene jääb teile ka meelde mõni sõna.

Nimelt varises inimeste peremudel 20. sajandi teisel poolel äkki kokku. Lahutumus kasvas järsult, abielud ei jäänud enam püsima, suurenes peresisene vägivald, järjest sagedamini hakkasid mehed loobuma oma lapsevanema rollist.

Sündmuste sellisesse arengusse suhtuti ühiskonnas pikka aega väga valuliselt ja selle vastu hakati rakendama mitmesuguseid meetmeid. Näiteks hakati emadepäeva eeskujul tähistama ka isadepäeva. Tekkisid telesaated à la “Laupäeva õhtul isaga”, kus propageeriti seda, kuidas isa toredasti oma lastega aega veedab.

Tulevasi isasid hakati kutsuma sünnituste juurde eesmärgiga siduda neid veelgi tugevamini oma perega. Uuel sajandil hakati koguni propageerima ka isaduspuhkust emaduspuhkuse alternatiivina.

Kuid sellest kõigest on olnud vähe abi, kui üldse. Praegust maailma iseloomustavad endiselt üksikemaga kasvavad lapsed ja kärgpered.

20 aastat tagasi kirjutasin ma oma raamatus “Elukunstnikud” nii: “Neil, kellele teeb muret praegusaegne perekonnakriis, tuleks hoolikalt kaaluda, mis on inimpopulatsioonile tänapäeva ühiskonnas odavam: kas säilitada nimetatud peremudel või asendada see mõne muu, optimaalsemaga.”

Tol ajal tundusid need sõnad paljudele ehmatavalt ketserlikena. Kuid mida me täna näeme?

Usk sellesse, et endised ajad veel tagasi tulevad näibki olevat kadunud ja selle asemel on hakatud propageerima uue olukorraga leppimist ja kohanemist.

Need, kes võtavad sõna nn traditsioonilise peremudeli kaitseks, riskivad meedias naerualusteks või lausa rünnakuobjektiks sattuda. Eriti ilmekalt näitas seda skandaal seoses hiljutise aasta ema valimisega.

Seniste n-ö präänikmeetmete asemel on isade suhtes hakatud rohkem rõhku panema piitsale ehk sunnimeetmetele. Karmistatakse perekonnaseadust, sõlmitakse abieluvaralepinguid, kriminaliseeritakse perevägivalda, sepistatakse riiklikku süsteemi isadelt laste elatisraha kättesaamiseks, ehitatakse naiste ja laste turvakodusid.

Kas teie põlvkond ongi leppinud sellega, et paar abielu on vaid üks võimalus ja eluruumi tuleb anda uutele, moodsatele suhtevormidele?

Et sellest aimu saada, viisin ma hiljuti 1. aasta bioloogiatudengite seas  läbi anonüümse küsitluse. 26 vastanust nii noormeestest kui neidudest täpselt 100 protsenti, seega kõik soovisid oma lapsed soetada ja üles kasvatada püsisuhtes armastava ja hooliva partneriga.

Mitte ükski küsitletuist ei eelistanud oma tulevases elus ennast mitte siduda kindla partneriga ja kasvatada lapsed üles ilma püsisuhteta.

Samasugusele tulemusele jõudis ka hiljuti üks USAs läbi viidud palju suurema valimiga uuring. Seega pole mingi muu peremudel peale püsipaari ka tänapäeval pea kunagi noore inimese esimene eelistus, vaid pigem varuvariant.

Nüüd aga vaatame, kuidas on lood lindudel.

Selle illustreerimiseks las ma jutustan teile kõige pealt ühe kauni armastusloo. Selle loo peategelasteks on Marta ja Oskar.

Marta ja Oskar olid kaks kalakajakat, kes elasid ühel Matsalu rahvuspargi meresaarel. See lugu on 100 protsenti teaduslik fakt ja lugu ise sai maailmale teatavaks tänu minu kunagisele kursavennale, linnuteadlasele Kalev Rattistele, kes on uurinud selle saare kalakajakate sigimiskäitumist üksipulgi üle 45 aasta.  

Marta sündis 1981. aastal ja hakkas pesitsema 6-aastaselt. Oma esimese abikaasaga sai ta koos pesitseda kahjuks kõigest kuus aastat, siis lahutas neid surm. Nimelt Marta abikaasa surm.

Järgmisena abiellus Marta ühe isase kalakajakaga, kelle teine pool polnud rändelt koju naasnud ja kes ilmselt pidas ennast leseks.

Järgmisel aastal ilmus Marta uue partneri vahepeal kadunuks jäänud proua elusalt välja – ilmselt oli ta lihtsalt otsustanud ühe pesitsusaasta vahele jätta ja soojal maal tervist kosutada.

Tema endine paariline võttis oma ülesleitud armsama truult tagasi ja Marta jäi jälle üksi.

Kuid siis leidis ta Oskari, kes oli 4-aastane, elu alles alustav kena noormees. Oskariga koos pesitses Marta tervelt 21 pikka aastat.

Ka Marta selle abielu lahutas üksnes surm, seekord paraku Marta enda oma 2015. aastal.

Sellest abielust kasvas üles kolm poega ja kolm tütart, kokku kuus last. Need omakorda kinkisid Martale kümme lapselast ja seni neli lapselapselast. Kokku on Martal tänase seisuga oma kolmest truust abielust kümme last, 12 lapselast ja kuus lapselapselast.

Marta elas 34-aastaseks, saades sellega maailma vanimaks teadaolevaks kalakajakaks. Tavaliselt elavad täiskasvanuks saanud kalajakakad looduses umbes 10–20, väga harva kuni 30 aastat.

Kuid selles loos ei ole midagi erakordset. 90 protsenti linnuliikidest pesitsevadki püsipaaridena, tihti eluaegsetena, keda lahutab vaid surm.

Isad hoolitsevad laste eest palehigis nagu emadki. See ei tähenda, nagu lindudel üleaisalöömisi üldse ei esineks. Nooremas eas päädivad need vahel ka lahutustega.

Näiteks umbes 20 protsenti kalakajakaist lahutab oma abielu esimese nelja pesitsusaasta jooksul. Vanemate lindude lahutumus on siiski kõigest ligikaudu kümme protsenti.

Võrdluseks: tänapäeva Eesti inimestest lõppeb abielu lahutustega tervelt 58 protsendil. Ja sellega kuulub Eesti muuseas kümne kõige kõrgema lahutumusega maa hulka.

Ja nüüd pange tähele! Lindudel püsivad abielud palju paremini ilma igasuguste perekonnaseadusteta, abielu- ja varalepinguteta, vanemapalgata, lastetoetusteta, alimentideta ja muu riikliku sekkumiseta. Kuidas on see võimalik?

Mõelgem sellele natuke ja mis järelduse te teete?

Lindude pereelu uurimises peitub üsna tõenäoliselt võti ka inimühiskonnas toimuvate teatud protsesside paremaks mõistmiseks.

Ma ei jõua täna analüüsida kõiki seniseid uurimistulemusi ja mõtteid, mida need on teadlastes tekitanud, kuid ma julgen nende põhjal väita, et ma ei usu hästi inimese iidse peremudeli asendumisse millegi muuga.

Teatud märgid meie käitumises näitavad seda, et inimene on oma põhiolemuselt monogaamne, paarabieluline, isahoolt rakendav liik, nagu on enamik lindegi.

Mis siis praegu toimumas on?

Kui vaadata lahutumuste pikaajalist trendi, siis torkab silma, et tänane perekonnakriis ei ole arenenud järk-järgult tasapisi. Vaid see tekkis piltlikult öeldes ühe suure pauguga, ainult mõne aasta jooksul Läänes 1970. aastate esimesel poolel; meil siin, teatud hilinemisega.

See krahh langes kokku rasestumisvastaste pillide legaliseerimise ja võidukäigu ning sündimuskontrolli seadustamisega.

On tõenäoline, et peale muude, samuti oluliste tegurite, just need erakordsed sündmused, mille käigus naised esmakordselt inimkonna 300 000-aastases ajaloos said enda käsutusse sedavõrd efektiivsed kontrollivahendid oma keha üle, lõi kogu keeruka reproduktiivkäitumise süsteemi ajutiselt tasakaalust välja.

Nüüd on vaja ainult aega ja kõigi teie tarkus ning empaatiavõimet, et selle ülitundliku ja õrna, pika evolutsiooni  läbi tinud süsteemi teisedki käitumuslikud komponendid saaksid hiljuti järsult muutunud olukorraga kohastuda ja paika loksuda. Ning et sugupoolte vaheline tasakaal jälle taastuks.

Mul on hea meel, et seda minu optimism jagab ka vabariigi president, kes muide on lõpetanud ülikooli samuti loodusteadlasena nagu teiegi.

Eesti Vabariigi teisel taasisesisvumisaastal, 1992, istus Kersti Kaljulaid siinsamas aulas ja ootas samuti südame põksudes kätte oma bioloogidiplomit.

Puudutades oma isadepäeva kõnes praegust perekonnakriisi, ütles president: “Õnneks saab see ajastu nüüd läbi. Tervet 21. sajandit võib meie kultuuriruumis julgeist kutsuda isade sajandiks. Veelgi enam – tahaksin seda kutsuda perede taasühinemise sajandiks.“

Head lõpetajad, soovin teile tänasel tähtsal päeval palju õnne, edu oma erialateadmiste rakendamisel. Aga mis kõige tähtsam: pikka ja õnnelikku elu hooliva ja armastava partneri kõrval nagu linnukesel oska peal!

LTT valdkonna aktust saab vaadata alljärgnevast videost, kus Raivo Männi kõne algab 21. minutil.