Vanusega ei kaasne vananemist ({{commentsTotal}})

Kalakajakakoloonia Kakrarahul. Iga pulk tähistab üht pesa.
Kalakajakakoloonia Kakrarahul. Iga pulk tähistab üht pesa. Autor/allikas: Erakogu

Rahvusvaheline kalakajakatega läbiviidud ökofüsioloogiline uurimus osutab, et isenditel, kes suudavad haigusi ja looduslikke ohte trotsides ületada teatud kriitilise eluea, ei ole füsioloogilise vananemise näitajad enam kronoloogilise vanusega selges seoses. Ehk siis tublimad linnud püsivad vormis kõrge eani. ERR Novaator palus uurimusest lähemalt rääkida Tartu ülikooli zooloogiaosakonna loomaökoloogia teaduril Tuul Sepal.

Millele teie kalakajakate teemaline uurimus peamiselt keskendus?

Meie eesmärk oli uurida looduslikus linnupopulatsioonis toimuvat vananemist. Vananemise all ei mõelda siinkohal mitte lihtsalt aastate lisandumist, vaid vanusega seotud füüsilise ja psüühilise võimekuse langust. Vahepeal arvati, et vananemist looduses üldse ei toimu. Raugastunud loomi kohtab looduses üliharva, enamik loomi saab ühel või teisel põhjusel hukka ammu enne vanadust. Praeguseks on näidatud, et pea kõigis uuritud loomaasurkondades on märke vananemisest võimalik tuvastada. Senised uuringud on aga keskendunud välistele tunnustele nagu ellujäämus, sigimisedukus või kehamass, seevastu biokeemilisi vananemise näitajaid on looduslikes populatsioonides uuritud väga vähe.

Tavaliselt mõõdetakse vananemist telomeeri, mis on kromosoomi otstes asuv DNA ahela piirkond, pikkuse kaudu. Milliseid biomarkereid veel saab kasutada?

Lisaks telomeeride pikkuse analüüsimisele kasutasime pentosidiini kontsentratsiooni mõõtmist. Pentosidiin on aine, mis tekib valkude kahjustumisel loomade nahas. See ei kao nahast kuhugi ja kuhjub seega elu jooksul. Mitmete linnuliikide puhul on näidatud, et pentosidiini kontsentratsioon korreleerub väga tugevasti linnu vanusega – mida vanem lind, seda rohkem pentosidiini ta nahas on.

Miks valisite uuritavaks liigiks just kalakajakad?

Kalakajakad on pikaealised linnud – vanimad pesitsejad meie koloonias on 30-aastased. Seetõttu sobivad nad hästi vananemise uurimise mudelorganismideks. Uurisime Matsalus Kakrarahul pesitsevate kalakakajakate kolooniat. Seda kolooniat on jälgitud juba üle 50 aasta ja enamiku lindude vanused ja elulugu on väga täpselt teada. Selles osas on tegemist küllaltki unikaalse kolooniaga. Uurimuse võimaldas läbi viia Eesti maaülikooli teaduri doktor Kalev Rattiste põhjalikud teadmised ja kogemused selle koloonia jälgimisel.

Kuidas te kalakajakaid uurisite?

Valisime välja 50 lindu, kelle vanus varieerus 2-30 aastani. Välitööde käigus võtsime lindudelt pisikese nahaproovi pentosidiini määramiseks ja vereproovi telomeeride pikkuse määramiseks. Telomeeride pikkust analüüsisid meie kolleegid Lundi ülikoolist ning pentosidiinianalüüs viidi läbi USA-s West Virginia ülikoolis, kus see meetod ka välja töötati.

 

Kakrarahu kalakajakakoloonia uurimist võimaldab Eesti maaülikooli teaduri Kalev Rattiste põhjalikud teadmised seal pesitsevate lindude vanuse ning eelnevate aastate sigimisedukuse kohta. (Foto: Tuul Sepp)​

Millised on uurimuse peamised tulemused?

Kui siiani on korrelatsioon vanuse ja pentosidiini kontsentratsiooni vahel leitud kõigil uuritud lindudel, siis kalakajakatel sellist seost ei esinenud. Samuti ei seostunud vanusega telomeeride pikkus. Tundub, et nende kalakajakate puhul, kes on elanud kõrge vanuseni, ei peegelda füsioloogiline vanus kronoloogilist vanust. Ehk siis tublimad linnud püsivad füsioloogiliselt noorena kõrge eani.

Mis tagab selle, et vanemad linnud nö vormis püsivad või milliseid eeldusi on selleks vaja?

Kuna tegemist on läbilõikelise uuringuga, on võimalik, et linnud, kelle organism vananemisele tundlikum on, on juba surnud, ning meie valimisse sattunud vanad linnud on kõik mingis mõttes erilised – nende organism on vananemisele eriti vastupidav. Võimalik muidugi, et nad maksavad hinda vananemise eest mujal – näiteks on näidatud, et vanade lindude sigimisedukus on selles koloonias madalam kui noorematel lindudel. Võimalik, et nad n-ö investeerivadki sigimise asemel enda tervisesse ja pikka eluikka. Looduses on ressursid ju enamasti piiratud ja kõike head korraga ei saa.

Kas see teadustöö annab vihjeid ka selle kohta, kuidas uurida vananemisega seotud küsimusi inimestel?

Kui esialgu peeti telomeere vastuseks kõigile vananemisega seotud küsimustele ehk see on jõudnud isegi kooliõpikutesse, siis nüüd on selles üha enam kahtlema hakatud. Paljudel juhtudel see seos lihtsalt ei kehti, et mida vanem loom, seda lühemad telomeerid. Mõnikord on seos näiteks hoopis vastupidine või ei esinegi. Ka meie uurimus toetab arusaama, et vananemine on mitmetahuline protsess, mille põhjuseid on palju, mitte vaid üks. See muudab muidugi keerulisemaks nn vananemisevastaste meetodite väljatöötamise. Aga mida paremini me vananemise füsioloogiat tunneme, seda rohkem lootust meil selleks on.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: