Kuueaastased Heisi ja Madis avastasid röövritsikaliste sugukonda kuuluva palvetaja lasteaia õuealalt ja viisid selle oksaraol rühmaõpetajale näha.

"Madis on suur loodusraamatute ja -filmide huviline ja tema looma esimesena ära tundiski," rääkis rühmaõpetaja Juta Müllerstein, kes ei tihanud lapse arvamust kinnitada enne, kui oli liigitunnused Google'i abil üle kontrollinud. 

Palvetaja tegemisi jälgiti ka järgmisel päeval: loom tundus nõrk ja vaevu liigutas end. Seejärel viis õpetaja Müllerstein ritsika koju ja õhtul, kui ka viimased elumärgid kadusid, pani ta looma külmikusse.

Nüüdseks on ka Tartu Ülikooli zooloogid kinnitanud, et tegu on tõesti Mantis religiosa liigist palvetajaga, kes on Eestile täiesti uus liik.

Kuigi palvetajaritsikaid seostatakse sageli troopikaga, siis Eestist leitud Mantis religiosa nii eksootiline ei ole. Tegemist on laia levikuga putukaga, kes on Kesk- ja Lõuna-Euroopas tavaline ning tema Eestisse jõudmine oli täiesti oodatav.

"Kuna ta on Lätis ja Leedus juba mõnda aega olemas olnud, oli see pigem ajaküsimus, millal me ta ka Eestist leiame," sõnas Tartu Ülikooli loodusmuuseumi zooloogia teadur Villu Soon.  

"Röövritsikaliste seltsi kuuluv palvetaja on piisavalt hea lendaja, et omal jõul levikut laiendada," kummutas Tartu Ülikooli loodusmuuseumi peaspetsialist Andro Truuverk ka kahtlused nagu oleks võinud see putukas kellegi kadunud koduloom olla.

Leiu teeb veelgi ainulaadsemaks asjaolu, et lisaks uuele liigile on Eesti nüüd ka uue putukaseltsi võrra rikkam. "Mitte kunagi varem ei ole Eestist leitud ühtegi röövritsikalist," ütles Truuverk.

Palvetaja nagu ka kõik teised röövritsikad on lihatoidulised, nad söövad põhimõtteliselt kõike, mis liigub, ja millest jõud üle käib.

"Tuntud on ka asjaolu, et paaritumisel on isasel suur oht saada emaslooma eineks. See ei juhtu alati ja reeglina, aga selline risk on ning see avaldab mõju isaste arvukusele," lisas Villu Soon, kes peab huvitavaks ka fakti, et palvetajaritsikad ei olegi ritsikatega kuigi lähedased sugulased. "Neile lähimad sugulased on hoopis prussakad ja termiidid."

Kus Eesti esimest palvetajat näha saab?

Soon nõelastas ning sirutas Pärnumaalt leitud isendi nõuetekohaselt ning paigutas ta Tartu Ülikooli loodusmuuseumi zooloogia kogusse. Kui tiibasid, jalgu ja tundlaid mitte arvestada, mõõtis ta röövritsika kehapikkuseks 6,5 sentimeetrit. Tegemist on emase valmikuga.

Villu Soon selgitas, et emased palvetajad söövad end enne munemist nii jämedaks, et kaotavad sisuliselt lennuvõime, kuid antud isend veel munemisvalmis polnud. "Oli üsna sale teine," kirjeldas Soon.  

Truuverk ei välistanud aga võimalust, et leidmise hetkeks oli emane juba muneda jõudnud ja uuesti saleneda. "Mine tea, äkki on Iklas munakookonid siiski ootamas," sõnas ta, "ja kui need talve üle peaks elama... siis on kevadel ehk noorloomi oodata. Iseasi on nüüd see, et kas meie suvi on piisavalt soe ja pikk, et vastkoorunud täiskasvanuks jõuavad saada, paarituda ja jälle muneda," rääkis Truuverk.

Soon lisas, et putukat vaadeldes pani ta veel tähele, et loom oli juba oma eluajal viga saanud: "Kuskilt oli lekkinud hemolümfi [veretaoline kehavedelik selgrootutel – toim] ja see oli kuivanud koos liivateradega keha külge. Kas ta surigi sellesse vigastusse või mingil muul põhjusel, ei oska ma öelda."

Uue liigi esimest isendit säilitatakse Tartu Ülikooli zooloogiakogus tõenduseksemplarina, et selline putukas Eestist leitud on. See on kogus hea täiendus muidu üsna hõredalt esindatud palvetajaritsikate ridades.

Kas uued liigid on märk kliima soojenemisest?

Teadlased võtsid laste leitud palvetajalt ka DNA uuringute jaoks koeproovi. Selle abil võib peagi saada täpsema vastuse küsimusele, kas isend tuli meile Lätist või mujalt. Kummalgi juhul ei kiirusta teadlased aga selliseid ekstreemseid üksikuid hulguseid seostama kliima soojenemisega. "Erakordseid rändelaineid on ikka olnud," sõnas Soon. "On väga raske kindlaks teha, mis on sellest otseselt tingitud ja mis mitte," täiendas Truuverk.

"Liblikatega on küll nii, et mõni aasta rändab meile liike, keda tavaliselt Eestis ei kohta. Ühed sellised on näiteks harilik reseedaliblikas ja kassitapusuru. Kui need kevadel Eestisse peaks rändama, annavad nad siin reeglina ka uue põlvkonna ning on seejärel keskmisest tavalisemad," rääkis Truuverk.

Soon lisas, et kliima soojenemisega muutuvad tugevamaks ka tsüklonid, mis teinekord uusi liike põhjapoole kannavad.

Andmeid palvetaja leiu kohta vaata Elurikkuse andmebaasist.