Tartu teadlaste avastatud käguvaablane sai nime “Ämblikmehe” pahalase järgi ({{commentsTotal}})

"Ämblikmehe" koomiksi pahalane Green Goblin ehk Roheline Paharett.

Loodusmuuseumide üheks rolliks on säilitada uute liikide tüüpeksemplare – neid kõige esimesi rariteetseid isendeid, mis teadlane värisevate kätega vihmametsas purki pistis ja mille alusel maailma teaduse jaoks uus liik kirjeldati. Tartu Ülikooli loodusmuuseumi lisandus selliseid haruldusi eelmisel aastal kokku enam kui 20st uuest liigist, seentest ööliblikateni.

Tartu Ülikooli loodusmuuseumi teadur Villu Soon on erialalt putukateadlane ja kuldherilaste ekspert ning kirjeldanud ka ise selliseid liike, mida keegi teine maailmas enne pole kohanud. Uurime mehelt, kuidas toimub uute liikide leidmine ja kui tihti seda ette tuleb. Kas on nii nagu kunagistel aastasadadetagustel maadeavastajate aegadel, et kaabudega härrasmehed, kepp käes, pilk kaugusesse suunatuna, kõnnivad metsikutes savannides ja tulevad tagasi Euroopasse tutvustama kogutud imeloomi...

Tuleb välja, et peaaegu: spetsiaalselt uute liikide leidmisele spetsialiseerunud ekspeditsioone tehakse ka tänapäeval. Tõsi, keset vihmametsa lennatakse helikopteriga ja uusi liike tutvustatakse elektroonilise kirjanduse ja fotode abiga – abiks on tihtipeale ka DNA analüüs. Igal aastal leitakse maailmast tuhandeid seniavastamata liike, sealhulgas ka suuri selgroogseid, kiskjaid ja primaategi. Sellegipoolest on üks asi jäänud sarnaseks: muuseumide roll tähtsate leidude säilitajana. Nii nagu leidub Tartu Ülikooli loodusmuuseumis aastasadu vanasid taimede herbaarlehti ja linnutopiseid, nii lisanduvad siinsetesse kogudesse uute liikide näidiseksemplarid ka tänapäeval.

Tõsi, püsiekspositsiooni läikivatesse klaaskastidesse need ei jõua, soovijatele otsitakse aga tähtsad loomad kogudest üles ja nii võib iga uurija oma silmaga vaadata näiteks seda esimest habesääske, mille alusel Hans Remm kunagi uut liiki kirjeldas.

Tartu Ülikooli loodusmuuseumi putukakogud. Autor: Randel Kreitsberg

Kui tihti siin loodusmuuseumis uusi liike avastatakse? Kui haruldane asi see Tartu jaoks on? – No ega see igapäevane asi ei ole. Loomaliike meie kogudesse iga aasta ei pruugi tullagi, teinekord tuleb aga 3-4 uut liiki aastas.

Miks need uute liikide näidiseksemplarid just muuseumidesse koonduvad? Kas nad võiks ka teadlase kodus riiuli peal seista? – No loomulikult võib ka oma kapis hoida, see pole otseselt keelatud, aga on ebasoovitatav. Muuseumi roll on see uue liigi tüüpeksemplar nõuetekohaselt pikas perspektiivis säilitada ja tagada ka teistele teadlastele ligipääs. Muuseum on avalik kogu, kus ka teised saavad vajadusel tüüpeksemplari olulisi tunnuseid kontrollida.

Kuidas see uue liigi leidmise protsess ikkagi käib? Kirjelda ühte näidisjuhtumit. – Tüüpilisel juhul on mingil liigirühmal oma ekspert, tippspetsialist. Ja seda rühma uurides laekub tema kätte igasugu materjale – kas ta ise kogub või saab muuseumikogudest või teistelt teadlastelt. Ja seda materjali uurides siis avastab, et teiste hulgas on üks eksemplar, keda ei ole võimalik ühekski olemasolevaks liigiks määrata, tal on mingisugused teistsugused tunnused. Teadlane siis kirjeldab selle uue liigi, annab talle nime ja avaldab teadustulemused ning sellega ongi liik kirjeldatud.

Tänapäeval on seoses DNA võimalustega võimalik uusi liike määrata ka vaid DNA-põhiselt.

Kas selle liiginime võib tõepoolest teadlane täiesti suvaliselt valida – kas multifilmikangelase või vanaema nime järgi? – Jah, seal on küll suur vabadus. Ta võib teha nalja selle nimega, ta võib kellelegi austust avaldada, mida iganes ta soovib. Tõsi, on omad nõuded nimele – et nimi peab olema näiteks ladina tähtedega, vähemalt kahest tähest koosnema, olema hääldatav jms.

"Ämblikmehe" pahareti järgi nimetatud uus käguvaablase liik. 

Tead sa ka värvikamaid näiteid? – Näiteks oli vahva nimi, mida ma olen ka loengus rääkinud:

Üks Austraalias elav kaevurherilane, kelle perekonnanimi on Aha ja liigi nimi on ha – ehk ta on Aha ha. Ja selle kohta on ka legend kuidas uurija võttis selle karbi lahti, et mis mul siin on ja sellele järgnes selline üllatushüüe: “Aha-ha!”

Meil omal siin värskem nimi on sealtsamast eelmise aasta uute liikide nimekirjast: üks käguvaablane, kes sai nimeks “greengoblin” (Brachyzapus greengoblin) ühe Ämblikmehe pahalase nime järgi. Ta on natukene selle Green Goblini nägu, selliste suurte silmadega ja kuri nägu – sealt see vihje tuli. Nimi on täiesti korrektne ja kehtib.

Teine näide on loodusmuuseumi geoloogiakogude peavarahoidja Mare Isakari perekonnanime järgi nimetatud uus fossiilne liik: Orthonybyoceras isakari Kröger & Aubrechtova, 2017.

Eelmisel aastal avastati Aafrikast, Ugandast, kaks uut käguvaablaste liiki, lisaks “Ämblikmehe pahalasele” ka putukas ladinakeelse nimega Brachyzapus glaber. Kuidas Uganda käguvaablaste uued liigid Eesti muuseumisse satuvad? – Zooloogia osakonnal oli koostöö Uganda Kibale rahvuspargiga, kus lisaks muule uurimustööle pandi üles ka putukapüüniseid. Need töötasid ja korjasid putukaid paar aastat jutti ja saagiks sai suurel hulgal erinevat materjali, sealhulgas käguvaablaseid. Muuseumis siis sorteeriti materjal (suur hulk Uganda putukaid ootab endiselt muuseumi külmikutes huvilisi nendega töötama – toim.) ja edasi läks klassikalist rada pidi. Seal on tegelikult veel uusi liike tulemas, nende Uganda käguvaablastega on töötatud juba paar aastat ja need veel otsa ei saa.

Selles töögrupis üks liige, Aleksey Reshchikov, kaitses Tartu Ülikoolis ka oma doktoritöö, aga hetkel on see töögrupp mööda maailma laiali, kes Itaalias, kes Hiinas. Ruumiline distants ei ole sellisel teadustööl oluline, nad suhtlevad omavahel ja teevad koostööd.

Kui nüüd inimene tänavalt tahab tulla vaatama seda maailma esimest greengoblinit, kas oleks see võimalik? – Jah, kuigi hetkel on see eksemplar uurijate käes laenus. Mingi hetk nad saadavad materjalid tagasi ja siis küll. Meil on avalik kogu ja kui põhjendatud huviga inimene tahab seda uurida, siis me takistusi ei tee.

Kui oluline on ühe loodusmuuseumi jaoks selline teadustöö? Kas see tõstab ka muuseumi rahvusvahelist mainet? – Jah, absoluutselt. Kõik, kes muuseumi kogudega töötavad, väärtustavad muuseumi kogu. Kui eksemplarid on määratud, siis on neil suurem väärtus. Need tüüpeksemplarid (mille alusel uusi liike kirjeldati –toim.) on lausa muuseumi kullafond. See on muuseumile eluliselt oluline.

Terve hulk Ugandast kogutud materjali ootab muuseumis määrajaid. Autor: Randel Kreitsberg

Eesti teaduse taristu teekaart "Loodusteaduslikud arhiivid ja infovõrgustik (NATARC)" arendab teaduslike repositooriumite ja andmekogude majutuse ning raalindusega seotud teenuseid.

PlutoF on Tartu Ülikooli teadlaste loodud ja arendatav veebipõhine töölaud elurikkuse kirjeldamiseks, sellekohase andmestiku talletamiseks ja interpreteerimiseks.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: