Mürgiste plastipehmendite kiirvahetus jätab õhku varjatud riskid
Kuigi inimesed pelgavad üha rohkem toidus leiduvat mikroplasti, peitub suurem oht tihti tuhandetes kemikaalides, mida tööstused plasti sisse panevad. Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi (KBFI) keskkonnatoksikoloogia labori teadlased uurivad, millist kahju need kemikaalid loodusele tekitavad ja kas väidetavalt ohutumad alternatiivid on tõesti paremad.
Polümeer moodustab plastist vaid ühe osa. Iga plastitüüp sisaldab enamasti paarikümment lisaainet, mis satuvad sinna juhuslikult, tootmisprotsessi käigus või kindla eesmärgiga. "Üks hiljutine põhjalik ülevaade seostas plastmaterjalidega rohkem kui 16 000 erinevat lisaainet, millest üllatuslikult üle 90 protsendi olid klassifitseeritud kas ohtlikeks või nende kohta puudus ametlik ohuklassifikatsioon," nentis KBFI vanemteadur Margit Heinlaan saates "Tähelepanu! Tegemist on teadusega".
Teadlased võtsid esmalt sihikule just plasti elastseks tegevad pehmendid ehk plastifikaatorid, milles leidus aastaid kõige enam mürgiseid ühendeid. Heinlaan selgitas probleemi tuuma: "Keelustatud plastifikaatoreid on juba kümmekond aastat hoogsalt asendatud teiste plastifikaatoritega. Suur küsimus on see, kas need asendused on õnnestunud või on see lihtsalt kiiruga tehtud valik ja risk negatiivseteks bioloogilisteks mõjudeks püsib."
Bioloogid panevad uute ainete mõju proovile mudelorganismide, täpsemalt vesikirpude peal. KBFI teadur Meeri Visnapuu selgitas, et nad peatavad katses vesikirpude ainevahetuse ja surmavad nad. Nii saavad teadlased kätte vajaliku info selle kohta, kuidas täpselt uued kemikaalid nii vee- kui ka maismaaorganisme kahjustavad.
Vesikirpude kõrval püüavad teadlased mikroplasti kinni ka otse tekkekohast. KBFI nooremteadur Yemi Ayankunle Ayankoya arendab praegu laboris uut metoodikat, et püüda osakesi välja nii reoveepuhastite eri etappidest, põhjaveest kui ka joogiveest. Kolmepäevane protsess annab spetsialistidele kätte materjali, mida nad mikroskoobi all detailselt uurivad.
"Uuringu peamine eesmärk on luua võimekus vältida nende osakeste sattumist veekogudesse ja keskkonda. Nii saame täpsed andmed reoveepuhasti võimekuse kohta neid osakesi eemaldada ning töötada välja süsteeme, mis takistavad nende keskkonda pääsemist," selgitas Ayankoya.
Uurijate sõnum tööstusele kõlab karmilt. "Plast on kahetsusväärne näide, millised tagajärjed võivad olla materjalil, mille arendusfaasis ei võeta arvesse võimalikke tervise- ja keskkonnamõjusid. Seetõttu on meie soovitus mistahes materjali väljatöötamisel alati toksiliste mõjudega arvestada juba päris alguses," rõhutas Margit Heinlaan.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Tähelepanu! Tegemist on teadusega"












