Naiste noorus ja viljakus taandusid Euroopa iluideaalides juba ammuilma

Euroopa portreedel aastatel 1650–1950 kujutatud naiste kehavormid muutusid üha saledamaks. Naiste näod paistsid sajanditega aga järjest vanemad, selgub värskest rahvusvahelisest uuringust.
Uues uuringus näidati üle 1500 uurimisalusele naiste portreesid aastatest 1650 kuni 1950. Kokku hindasid nad Prantsuse ja Inglise kunstnike maalidel kujutatud 606 kõrgklassi naise kehakuju.
Ilmnes, et naiste tajutav talje-puusa suhe kasvas iga kümnendi kohta keskmiselt 0,002 ühiku võrra. Kuigi hinnanguline kehakaal püsis kolm sajandit üsna sama, pidasid katseisikud hilisematel maalidel kujutatud naiste kehi vähem kütkestavaks.
Uued tulemused kummutavad levinud arusaama, et kurvikas liivakellafiguur hakkas sirgema silueti ees taanduma alles 20. sajandi massimeedia mõjul. Uuringu juhtautori, Northumbria Ülikooli psühholoogi Jeanne Bovet' ja kolleegide sõnul hakkas iluideaal muutuma juba vähemalt 18. sajandil, mis annab tunnistust pikaajalisest kultuurilisest arengust.
Kitsas talje ja laiad puusad on bioloogiliselt mäks noorusest ning viljakusest. Sestap näitab nende joonte järkjärguline kadu pööret Euroopa ilumeeles. Autorite sõnul tõrjusid nii kunst kui ka ühiskond nooruse ning välised märgid sigimisvõimest ajapikku tagaplaanile. Üha enam hakati soosima küpsemat välimust.
Teadlased jõudsid muutuse jälile kolme suure kunstikogu varal, kust nad valisid uurimiseks välja 486 maali, millel oli kokku kujutatud 606 kõrgklassi naist. Töörühm keskendus Prantsusmaa ja Inglismaa kunstikoolkondadele, sest need riigid kujundasid omaaegset Euroopa moodi. Samuti oli kummastki riigist võtta rikkalik valik täispikku portreid.
Töörühm jagas 1525 täiskasvanud vabatahtlikku kolme rühma, kes hindasid maale üksteisest sõltumata. Esimene rühm määras hägustatud näoga portreedelt naiste kehakuju ja kaalu üheksa võrdlussilueti järgi. Teine rühm hindas keha atraktiivsust ja hindas, kas naine on juba sünnitanud. Kolmas rühm määras aga üksnes näo põhjal modelli vanuse.
Vanem nägu ja sirgem piht
Kolme rühma hinnangud kinnitasid, et naiste tajutav talje-puusa suhe kasvas kolme sajandi jooksul statistiliselt olulisel määral. Kuna naise kehakuju muutub vanuse ja kehakaaluga, kontrollisid teadlased eraldi, kas sirgem piht võis tuleneda pelgalt vanematest või kogukamatest modellidest.
Kui töörühm arvestas mudelis naiste näo põhjal hinnatud vanuse ja kehakaaluga, oli sajandite möödudes talje-puusa suhte statistiliselt oluline kasv endiselt näha. Kontroll näitas sedagi, et maalitud naiste hinnanguline kaal ei muutunud kolme sajandi jooksul pea üldse.
Mida sajand edasi, seda kehvemaid hindeid uurimisalused naiste kehade atraktiivsusele andsid. Kui teadlased arvestasid mudelis naiste tajutava vanusega, kadus kütkestavuse langus ära – see osutab kahe näitaja tihedale seosele.
Töörühm kontrollis ka 233 nimeliselt teada oleva modelli tegelikku vanust hetkel, mil kunstnik neid maalis. Selgus, et tegelikult polnud hilisemad modellid statistiliselt oluliselt vanemad. Uurijate sõnul võisid kunstnikud seetõttu hilisematel sajanditel kujutada naisi küpsemana või siis näitasid modellid end rõivaste ja meigiga ise vanemana.
Korsett kui omaaegne fotofilter
Rõivamoe ja portreekunsti muutus langeb Euroopas ajaliselt kokku suurte demograafiliste ja majanduslike pööretega. Alates varauusajast paranes sealne elatustase, vähenes imikusuremus ning haridus tõi üha suuremat majanduslikku kasu. Inimesed abiellusid hiljem ja said vähem lapsi, kuid panustasid igasse lapsesse rohkem aega ja ressursse. Uuringu autorite sõnul vähendas selline muutus survet rõhutada naiste välimuses noorust ja suurt sigimisvõimet.
Soovides kontrollida seost sigimisvõime ja iluideaali vahel, võrdles töörühm portreede andmeid ka Prantsusmaa ja Inglismaa ajaloolise sündimusega. Prantsusmaal hakkas sündimus püsivalt langema juba veidi enne 1800. aastat, Inglismaal püsis sündimus kõrge kuni 1880. aastateni.
Eraldi vaadatuna käis mõlemas riigis madalam sündimus käsikäes suurema talje-puusa suhtega. Kui teadlased lisasid mudelisse kalendriaasta, kadus sündimuse eraldiseisev mõju ära. Autorite sõnul ei luba andmed seetõttu eristada sündimuse langust teistest samaaegsetest ühiskondlikest muutustest.
Ühtlasi pakub uuring uut vaatenurka ka sajandeid kestnud korsettide, puusapatjade ja krinoliinide moele. Varem on teadlased selgitanud ebapraktilisi ja kohevaid rõivaid eeskätt sooviga rõhutada ühiskondlikku staatust ning jõukust.
Uue uuringu autorite sõnul ei seleta aga üksnes staatus, miks rõhutasid need rõivad just kitsast pihta ja laiu puusi. Evolutsioonilisest vaatenurgast toimisid korsetid ja puhvis seelikud töörühma sõnul nagu tänapäeva meik või fotofiltrid: need võimendasid märke bioloogilisest noorusest ja viljakusest.
Sujuv maitsemuutus
Uurijaid huvitas seegi, kas kehakuju muutused kõikusid läbi sajandite moetsüklite rütmis. Nende analüüsimiseks kandis töörühm graafikutele olulised poliitilised ja tehnoloogilised verstapostid. Näiteks võtsid nad arvesse Prantsuse revolutsiooni, terasest korsetiaasade tulekut ja krinoliiniraami sündi.
Ükski ajaloosündmus ei tekitanud naiste tajutavas kehakujus järsku hüpet. Samas jääb andmestik autorite sõnul aastate kaupa liiga hõredaks, et tuvastada lühiajalisi murranguid täie kindlusega. Pigem viitab sujuv suund aeglasele kultuurilisele pöördele kui üksikutele poliitilistele vapustustele.
Andmestiku hõreduse kõrval toovad autorid oma töö juures välja mitu piirangut. Kuna portreed valmisid üksnes Prantsusmaa ja Inglismaa kõrgklassi tellimusel, ei kajasta tulemused madalamate ühiskonnakihtide ega väljaspool Euroopat elanud rahvaste ilumeelt.
Teiseks määrasid muuseumide ja kollektsionääride valikud, millised maalid üldse säilisid. Siinkohal ei saa töörühma sõnul aga nüüdisaegsed kuraatorieelistused tekitada kolme sajandi pikkust selget nihet sirgema piha ja vanemate nägude eelistamisele. Autorite sõnul tasub tulevikus uurida skulptuure, kirjandust ja lihtrahvast kujutavaid žanrimaale, et näha, kas sama nihe ilmnes laiemalt.
Uuring ilmus ajakirjas Proceedings of the Royal Society B.
Toimetaja: Airika Harrik


















