Uus uurimismeetod tõotab avada Eesti vanimate teraseleidude päritolu

Praeguse arusaama järgi hakati Eestis rauda tootma 2000 aasta eest. Hiljemalt esimese aastatuhande alguses m.a.j ilmus siinsetesse esemeleidudesse ka teras. Tartu Ülikooli doktorant loodab nüüd uute analüüsimeetodite ja tootmiskatsetega täpsustada ajavahemikku, millal mõlemad materjalid Eestisse jõudsid.
"Praegune arusaam on, et Eestis hakati rauda sulatama umbes 2000 aastat tagasi. Samas on teatud leide, mis võimaldaksid lükata seda kronoloogiat märksa varasemasse aega," ütleb Tartu Ülikooli arheoloogia nooremteadur Kristo Oks. Rauast tugevamat terast võib aga siinmail näha hiljemalt esimese aastatuhande algusest m.a.j pärinevatest leidudest.
Tavaliselt määratakse arheoloogias esemete võimalikku päritolu nende kuju ja välisilme põhjal. Oma valmivas doktoritöös kasutab Oks aga uusi keemilise analüüsi meetodeid, mis võimaldavad küsida uusi küsimusi ja anda neile täpsemaid vastuseid.
Nagu nooremteadur hiljutises ettekandes kirjeldas, keskendub ta Eesti kohaliku raua ja terase tootmisele perioodil 500 e.m.a kuni 1500 m.a.j. Laserablatsiooniga loodab ta välja selgitada, kust pärinevad Eesti vanimad raud- ja terasesemed. Samuti valmistab ta ise eksperimentaalarheoloogia meetoditega terast, et mõista siinsete leidude valmistamismisviisi.
Juhtumiuuringuna uurib Oks aga Ugandi muinasmaakonna ala maaelanike ja võimukeskuste rauatarbimist 12.–14. sajandil. "Kas võimukeskustesse jõudis kohalikul tasandil toodetud raud või eelistas välismaine võimuladvik rauda kusagilt mujalt importida?" arutleb ta.
Kõnekad šlakikuulid
Eesti varasemad rauasulatuskohad on dateeritud esimesse sajandisse e.m.a. Näiteks on neid teada Tallinna külje alt Raest ja Jürist, Tartumaalt Tindimurrust ning Ida-Virumaalt Mäetaguse-Metskülast. "Kõige varasemad raudesemed pärinevad meil kalmetest, mille matuseid on dateeritud alates 8. sajandisse e.m.a, mis on tinglikult veel pronksiaeg," sõnab Kristo Oks. Esialgu ilmusid leidude sekka ehtenõelad, naasklid, noad ja kirved, peagi ka sirbid ja vikatid.
"Meil sulatati rauda soomaagist. Eestlased räägivad üldiselt soorauast, aga see on rahvalik termin," osutab Oks. Soomaaki sulatades saadakse esiteks kätte raud. Teise saadusena sulavad maagis leidunud liiv ja saviosakesed ühtseks klaasjaks massiks ehk šlakiks.

Viimastel aastatel on lisandunud uusi šlakileide, mis nihutavad rauatootmise alguse siinmail oletatud esimesest sajandist varasemaks. "Kui raud on äsja sulatatud ja ahjust välja võetud, on šlakk seal sees veel natuke vedelas olekus. Vasardamisel lendab see tilkadena välja," kirjeldab Oks. Kiiresti jahtudes tahkuvad need tilgad ära. Nii jäävadki leiukohtadesse pisikesed, umbes kuni viie-millimeetrise läbimõõduga šlakikuulikesed.
Kõige vanemad teadaolevad šlakikuulid tulid välja 2019. aastal Tallinnast, Pärnu mnt 41 krundilt. Sealt leiti kolmikmatus, mis dateeriti radiosüsiniku meetodil perioodi 405 kuni 360 aastat e.m.a. ehk mitme sajandi jagu oletatust varasemaks.
Igas soos oma maak
Oma doktoritöös analüüsib Kristo Oks samuti šlakileide, ent kasutab nende uurimiseks võrdlemisi uut laserablatsiooni (LA-ICP-MS) nimelist meetodit. See võimaldab analüüsida metalli või selle tootmisjäägi šlaki keemilist koostist.
Šlaki keemilise koostise võrdlemine võimaldab viia kokku raudesemed ning kohalikud tootmiskohad. "Huvi oleks teha kindlaks, kas meie kõige esimesed raudesemed kalmetes on imporditud, nagu ka pronksi- ja kiviajal saadi toorainet mujalt. Või on meile juba 8. sajandil e.m.a tulnud oskus toota kohalikust toormest rauda," selgitab nooremteadur.
Päritolu määramiseks tuleb šlakitükist saagida esmalt väike tükike. See kinnitatakse termoplastist proovikapslisse, mida lihvitakse enne mikroskoobi või laserablatsiooni aparaadi alla suunamist.

Seejuures on oluline, et Eesti eri paigus koosneb geoloogiline aluspõhi erinevatest ladestutest: näiteks Lõuna-Eestis on esil Devon, põhja pool Silur, Ordoviitsium ja rannikul ka Kambrium. "Geoloogiline aluspõhi on mõjutanud eri paigus paiknevate soomaakide keemilist signaali," märgib Oks.
"Saame laserablatsiooniga uurida ka meie vanimate raudesemete sees olevat, raua sulatamisest pärinevat šlakki," osutab nooremteadur. Eeltöö selleks on tehtud: tema kolleeg Sander Jegorov uuris Eesti kohalike rauasulatuskohtade šlakkide keemilist koostist ja püüdis seda siduda siinse geoloogilise aluspõhjaga. See töö võimaldab võrrelda Eesti vanimates raualeidudes leiduvat šlakki sulatuskohtade omaga.
"Vanimate leidude analüüsimisel selle meetodiga tekivad aga eetilised probleemid, sest neid esemeid ei ole lademetes. Koguhoidjad naljalt sellist tüki välja võtmisega lähenemist ei luba," möönab Oks. Sestap tuleb leppida samadest kontekstidest pärit, ent veidi halvemini säilinud ja ebamäärasemate esemekatketega.

Uus meetod võimaldab uusi küsimusi
Rauast enamgi huvitab Kristo Oksa aga kohalik terasetootmine. Varem on Eestis terast uurinud arheoloog Jüri Peets: tema on esimesest sajandist m.a.j pärinevaid terariistu ka metallograafiliselt analüüsinud ja vaadanud nende läbilõiget. "Nuga võib olla kokku sepistatud näiteks kolmest või rohkemast kihist. Kujutame ette võileiba: külgedel on pehme raud ehk pehme sai ja keskel on vorst ehk teras," piltlikustab nooremteadur.
Terase juures huvitab teda taaskord selle päritolu ja sepistamisviis. Võrreldes rauaga sisaldab teras rohkem süsinikku, on kõvem ja lõikeriist püsib seega kauem terav. "Kas teras on meil mingil ajahetkel olnud sisse toodud? Või on raua sulatamise tehnoloogia tulnud koos laiemate teadmistega terase tegemisest, kuidas raua sisse rohkem süsinikku saada?" arutleb Oks.
Kuidas süsinik raua sisse aeti, võib selguda eksperimentaalarheoloogia abil. Eestis on varem tehtud palju rauasulatuskatseid, kuid Oks on nüüd esimest korda omal käel läbi proovimas erinevad terase valmistamise meetodeid. "Igal suvel toimuvad Rõuge muinastalus Rõuge muinaspäevad. Seal me oleme viimasel kahel aastal teinud koos juhendaja Ragnar Saagega terase tegemise katseid," kirjeldab ta.

Iga katse käigus kirjeldab nooremteadur ära valitud valmistusviisi. Katse järel lõikab ta rauast tüki, lihvib ja poleerib seda ning vaatab mikroskoobi all, kuidas süsinik sinna sisse läks. Optilise mikroskoopia abil on valminud materjali võimalik siis võrrelda arheoloogiliste leidudega.
Viimaks analüüsib Oks võrdlevalt Lõuna-Eesti Ugandi muinasmaakonna maaelanikonna ja võimukeskuses elanud ülikute rauatarvet 12.–14. sajandil. "Juhtumiuuring on plaanis teha näiteks Otepää piiskopilinnuse põhjal, kuna Jüri Peets on sealt analüüsinud vähemalt 50 nuga," toob ta välja. Taaskord pole esemetest vaja uusi tükke võtta, kuna neid saab nüüd uute meetoditega taas analüüsida.

"Samad uurimisküsimused võisid olla ka varem olemas, aga siis lihtsalt polnud sobivad meetodeid või polnud need uurijatele kättesaadavad," tõdeb Oks. Metoodika arenedes loodaks ta ise uurida tulevikus sedagi, millised asjaolud määrasid rauasulatuskoha paiknemise – kas olulisem oli soomaagi käepärasus või hoopis ahjude ehitamiseks sobiliku savi leidumine?
Kristo Oks pidas ettekande "From iron to steel: the spread and use of iron and steelmaking technologies in Estonia 500 BC-1500 AD" Eesti juurte tippkeskuse doktorantide ettekandepäeval.


















