Peipsi põhjakaldal Iisaku kandis elas veel 19. sajandi lõpul üle 5000 poluverniku. Nende esivanemateks peeti seni peetud vadjalasi, kelle keel kuulub koos eesti keelega lõunapoolsete läänemeresoome keelte hulka. Tartu Ülikooli keeleteadlaste värske uuring näitab aga, et poluvernikute keeles on olnud ka põhjapoolsete läänemeresoome keeltega sarnaseid jooni.

Poluvernikute päritolu on olnud pikka aega mõistatus. Nende keeles ja kombestikus segunes eesti, vadja ja vene mõju ning neid peeti võõraks nii eestlaste kui ka venelaste hulgas. Töö kohaselt kõnelesid nende kaugemad esivanemad keelt, mis oli lähedane Kirde-Eesti rannamurdele ja milles oli ka mitmeid ainulaadseid jooni.

"Kindlasti on tähtis olnud Alutaguse kandi inimeste endi huvi teema vastu, samuti selle olulisus laiemalt läänemeresoome keelte ajaloo uurimisel," tutvustasid uuringu autorid Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor Petar Kehayov ja Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor, akadeemik Karl Pajusalu töö tagamaid.

"On palju inimesi, kellel on sidemeid selle atraktiivse Alutaguse piirkonnaga, kas siis perekondlikult või suviste rännakute tõttu. Peipsi põhjarannik on üldse Eesti ilusamaid paiku. Kirde-Eesti on laiemalt olnud läbi ajaloo mitme läänemeresoome keele ja kultuuri kohtumispaik," lisasid Kehayov ja Pajusalu

Mitmekeelne rahvakild Peipsi põhjakaldal

Täpsemalt kutsuti poluvernikuteks Iisaku kihelkonnas Peipsi põhjakaldal ja selle lähedal elanud luterlasi, kes kõnelesid viimastel sajanditel omapärast vene ja eesti murdekeelt. Kogukonna südame moodustasid Iisakust umbes viie kilomeetri kaugusel asuvad Vaikla ja Liivaküla – Vaiklat tunti lausa poluvernikute pealinnana.

Piirkonna asustuslugu on keerukas. Enamasti eeldavad uurijad, et rauaajal elas seal vadjalastega sarnane rahvas, kellele rändas 12. ja 13. sajandil üle Narva jõe lisaks "slaavistunud" vadjalasi. Alates 1560. aastatest kuni Põhjasõjani valitses Alutagusel Rootsi võim ning toona saabus piirkonda uusi asunikke Venemaalt, eeskätt Ingerist ja Oudova kandist.

Põgenemist soodustas 1597. aastal Venemaal vastu võetud seadus, mis kärpis talupoegade vabadusi. Kui Rootsi võim asus 17. sajandil õigeusku piirama ja suunas kohalikke talupoegi luterlusse, sündiski nimetus poluvernikud ehk pooleusulised – ametliku luteri usu varjus hoidsid inimesed elus vanu õigeusu kombeid.

1690.aastatel asusid Peipsi äärde vanausulised, kellest said poluvernikute lähimad venekeelsed naabrid. Pärast Vene võimu algust 1704. aastal saabus idanaabri juurest veel üks asunikelaine, mis rauges 1730. aastateks.

19. sajandi keskpaigas sündinud etnograaf Jüri Truusmann hindas poluvernikute arvuks 5000, ent ilmselt pidas ta silmas kogu kohaliku luteri koguduse liikmeskonda. Järgnevatel aastakümnetel hakkasid poluvernikud eestistuma: 1930. aastateks oli nende asuala kahanenud vaid mõne külani, mille ristis Eesti ajakirjandus "poluvernikute vabariigiks".

Kogukond säilitas kakskeelsuse veel 20. sajandi viimase kümnendini. Inimesed kõnelesid omapärast vene murret, milles leidus niiarhailisi jooni ja eesti keele mõjutusi kui ka vene aktsendiga kirde-eesti murret. Tänapäeval omaette etnilise rühmana poluvernikuid enam eristada ei saa ja nende pärandit hoiab elus peamiselt Iisaku muuseum.

Vaade, et poluvernikud põlvnevad vadjalastest põhineb keeleuuringute asemel peamiselt nende rahvakultuuril ning seda lugu jutustab ka kohalik muuseum.

Kadunud õ

Kehayov ja Pajusalu analüüsisid nüüd Mari Musta ja Helle Heiteri aastatel 1962−1965 kogutud keelematerjale ning Jüri Truusmanni 1895. aastal koostatud poluvernikute vene keele sõnaloendeid.

Kõige enam torkab poluvernikute keeles silma, et sealt puudub eesti ja vadja keelele omane õ-häälik. Vaikla ja Liivaküla vanemate elanike kõnes polnud seda üldse, kuigi naabruses kõneldavas Alutaguse murdes ja vadja keeles hääldatakse õ-d ohtralt.

Õ-d ei hääldanud poluvernikud ka vene keeles ja samuti puudus see häälik nende vene keele läänemeresoome laensõnades. Seda asendasid erinevad vokaalid, nagu o: soobrat 'sõbrad', sona 'sõna'; u: nuges 'nõges'; nende vene keeles i: pirguša 'põrgu' jm. Puudusid ka eesti keelele iseloomulikud kolm sõnaväldet ning öeldi mõneti soome keelega sarnaselt näiteks menema, nena, laiv ja kaiv.

Need jooned on kas arhailised või iseloomustavad pigem põhja-läänemeresoome keeli, nagu Soome lahe rannamurret. Eesti ja vadja keel kuuluvad seevastu lõuna-läänemeresoome rühma. Autorite järeldusel kõnelesid poluvernikute esivanemad Kirde-Eesti rannamurdele ja Kesk-Vaivara murrakule lähedast keelt. Kuna Vaikla jääb Soome lahe rannikust 42 kilomeetri kaugusele, ulatus põhja-läänemeresoomepärane asustus ilmselt sügavamale sisemaale, kui teadlased seni eeldasid.

Vene keel osutab kirdesse

Poluvernikute vene keel erines ka oma lähinaabrite ehk Peipsi põhjaranniku ja Oudova kandi vene murretest. Vanemad kõnelejad hääldasid rõhuta silpides sageli selget o-d, aga naabermurretes sulas see a-ga ühte. Mõnikord asendus l-häälik u-laadse häälikuga, näiteks öeldi sõna volk ('hunt') asemel vouk. Lähimad sarnased jooned leiab hoopis sadade kilomeetrite kauguselt kirdest – Novgorodi ja Laadoga ümbruse põhjavene murretest.

Autorid pakuvad sellele kaks võimalikku seletust. Esimese järgi jõudsid piirkonda hiljem põhjavene murrete kõnelejad. Teise järgi saabusid slaavi asukad siia juba varakeskajal ammu enne seda, kui 14. sajandil hakkasid vene murretes levima mitmed uuendused. Nende keel säilitas vanu põhjapoolseid jooni, sest metsad, Narva jõgi ja ümbritsev läänemeresoome rahvastik kaitsesid seda hilisemate muutuste eest. Teadlaste sõnul võivad mõlemad stsenaariumid korraga paika pidada.

Väike rahvakild, rikas pärand

Lihtsustatult võib öelda, et poluvernikute esivanemad kõnelesid algselt läänemeresoome keelt, aga läksid hiljem üle vene keelele. Viimastel sajanditel võtsid nad aga omaks kohaliku eesti murde, kuhu jäid püsima ka nende varasema keele erijooned. Iisaku poluvernikud end ise venelasteks ei pidanud – Truusmanni sõnul oli see nimetus nende jaoks lausa solvav.

Autoreid üllatas, kui palju uut sellest väikesest kogukonnast endiselt leida võib "Kui rikas võib olla ühe nii väikese rahvakillu keeleline ja kultuuriline pärand ning et sellest on ikka leida midagi uut. Ja kui keeruline on mitmekordse assimilatsiooni tulemusel tekkinud keele ajalooliste sugulussuhete selgitamine," tõdesid Kehayov ja Pajusalu.

Artikli lõpus esitavad autorid üleskutse arheoloogidele ja geneetikutele. Juba 1975. aastal soovitas koduloolane Meeme Kask uurida Iisaku ümbruse vanu matmispaiku, mida on arheoloogid viimastel aastakümnetel ka teinud. Kehayovi ja Pajusalu hinnangul aitaksid arheoloogilised andmed ja DNA-analüüs poluvernikute päritolusse lõpuks selgust tuua.

"Eesti juurte tippkeskus, mis koondab teadlasi mitmelt erialalt, on võtnud ette uurida põhjalikumalt ka Kirde-Eesti rahvastiku ja kultuuri kujunemislugu. Selleks tuleb täpsemalt uurida ka poluvernikute naabreid," nentisid uurijad.

"Ei ole kumbagi"

Poluvernikute usk säilitas õigeusu jooni ka pärast luterlusse pöördumist: Iisaku luteri kirikus olevat olnud isegi ikoon, mille ette sai küünlaid panna. Keeleteadlane Paul Ariste kirjutas 1930. aastal: "Ja tõepoolest, poluvertsik ei ole kumbagi. Ta on n-ö venelasest välja saanud, aga eestlaseks pole veel jõudnud." 20. sajandi jooksul sulandusid poluvernikud keeleliselt ja kultuuriliselt eestlaste hulka.

Kehayov ja Pajusalu avaldasid tulemused ajakirjas Linguistica Uralica. Töövalmis Eesti juurte tippkeskuse ja Eesti Teadusagentuuri grandi "Idast läände: eesti keele ja lõuna-läänemeresoome keelte tüpoloogiline muutumine uurali taustal" toel.