Loomanimetusi esineb perekonnanimena suurel osal rahvastest. Erinevalt eestlastest on aga enamik rahvaid saanud oma perekonnanimed järk-järgult pikema aja jooksul. Vanemad, n-ö isetekkelised perekonnanimed on tihti tulenenud loomanimelisest esivanemast, kusjuures see nimi võis viidata hoopis tema ametile, mitte väljanägemisele. Näiteks Baranin (< vene баран 'oinas') võis osutada lambakarjuseks olemisele, Repo (soome 'rebane') rebasenahkadega kauplejale.

Üsna universaalne on see, et rohkem on nimedena esinenud mets- kui koduloomade nimetusi. Seda võib selgitada metsloomade n-ö iseseisvusega ning koduloomade inimesele allumisega, millest sooviti eemalduda. Eriti paistab see silma Eestis ja Lätis, kus vahe on mitmekordne. Lätis võeti koduloomade nimetustest kaks korda vähem perekonnanimesid võrreldes metsloomadega, Eestis on viimaste ülekaal veelgi suurem.

Lõuna-Eestis olid üldisel perekonnanimede panekul (1822–1835) tegevad sageli pastorid ning nähtav on ka talupoegade enda maitsemeel. Põhja-Eestis pääses mõjule rohkem mõisnike ja mõisaametnike soov. Seetõttu on seal enam saksakeelseid ja väljamõeldud nimesid.

Loomanimetustest saadud perekonnanime kandja puhul võib öelda kolmveerandi tõenäosusega, et tema nimi on tulnud Lõuna-Eestist, sest kolmveerand nendest nimedest pandi just seal. Mõnda kirjakeelset loomanimetust pandi perekonnanimeks vaid Lõuna-Eestis (Tuhkur, Tõhk, Saarmas, Hirv), kõnelemata muidugi päris lõunaeestikeelsetest (Kahr, Susi, Udras, Majajas).

Perekonnanimedena kasutati üldisel nimepanekul Eestis 29 levinumat metsloomanimetust kokku 828 perekonna puhul. Koduloomade nimetusi kasutati sama laialdase valikuna (vähemalt 24, sh Oinas, Jäär, Päss, Lammas, Utt, Tall – metsloomade puhul sellist variatsiooni pole), kuid neid anti vaid 323 perekonnale. Koduloomade alla on siin arvatud ka Kits, Sikk ja Sokk, mis võisid tegelikult tähistada ka metsloomi.

Metsloomanimetustest saadud levinuim perekonnanimi oli ülekaalukalt Karu (anti nimeks 143 mõisas, neist 46 Tartumaal), järgnes Rebane ja Rebas (117) ning Ilves (97). Veidi vähem pandi nimesid Hunt, Põder, Jänes ja Orav, teisi oli juba palju vähem. Koduloomade puhul oli populaarseim Sikk (46 mõisas), Kass ja Kits (mõlemad 45) ning Oinas (43, lisaks aga Jäär ja Päss 22 mõisas).

Muide, Kassi kõrval teisele armastatud koduloomale viitav perekonnanimi Koer hääbus Eestis 1907. aastal. Nime Koer anti neljas mõisas vabadikele ja sulastele ning enamasti muudeti see juba XIX sajandil nimeks Koor, Kõer, Kruse ja Lomp. Kadunud on ka perekonnanimena kasutatud Kuts, Kutsa, Kutsik, Kutsikas ja Lita – neist suur osa eestistamisel, praegu Eestis säilinud nimi Kuts on slaavi päritolu.

Nime Siga (vanas kirjaviisis Sigga) said kaks Põltsamaal elavat venda, kuid nende ja nende naiste-laste nimi muutus 1860. aasta paiku nimeks Sügav. Üldiselt anti halvema tooniga nimed alamkihtidele (vabadikele ja sulastele), kellel oli tavaliselt vähem järetulijaid ning seetõttu hääbusid sellised nimed sageli ka juhul, kui neid ei muudetud.

Mõis, kus pandi tõenäoliselt suurim valik loomanimetusi perekonnanimedeks, oli Mulgimaal asuv Abja mõis. Seal saadi nimedena Härg, Hiir, Kass, Kits, Kutsik, Lammas, Oinas, Sikk, Sokk ning Hunt, Ilves, Jänes, Karu, Orav, Põder ja Rebane.

Mitmed nimed ei tulegi aga loomanimetusest, vaid varasema lisa- või talunime kaudu hoopis isikunimest. Näiteks Kass tulebki enamasti lisanimest ja võis tähistada Kristjani, Kaspari, Lukase jt lühivormi, Pulli liignime aluseks oli mõnikord aga Pauluse lühivorm, nimel Sikk Sieghardi oma jne.

Nimede eestistamisel (peamiselt 1935–1940) lubati halvakõlalisi nimesid eestistada. Kuigi ka mõnest Karust sai Lillepõld ja Hundist Põldur, muudeti palju enam koduloomadele viitavaid nimesid. Sagedamini muudeti nime Oinas, võttes selle asemele Lehtla, Ojamets jt, samuti said Lammastest näiteks Põllukivid. See vähendas koduloomadele viitavate perekonnanimede osakaalu veelgi – vabal valikul ei soovinud paljud oma senist nime kanda.

Praegu kannab metsloomale viitavat perekonnanime Eestis ligi 13 000 inimest (levinuimad on Ilves, Rebane koos Rebas'ega ning Karu koos vanakirjaviisilise Karroga – kõigil kolmel on veidi üle 2000 kandja), koduloomale viitavad aga vaid 2000 kandja nimed (kõige enam on Sikke, Sokke ja Kasse). Neist kõigist kokku täpselt pooled elavad Lõuna-Eestis, rahvastikust elab seal aga vaid 32 protsenti. Pullidest elab aga 95 protsenti Lõuna-Eestis.

Kasutatud Kirjandus

Must, Aadu. Onomastika. Eestlaste perekonnanimed. Töös on kasutatud Fred Pussi parandatud ja täiendatud versiooni (F. Pussi valduses).
Perekonnanimede statistika (2023). Rahvastikuregistri andmed. Andmebaas Eesti Keele Instituudis.
Puss, Fred (2016). Perekonnanimede uurimise piirkondlikke eripärasid. – Oma Keel, 1, 30−38.
Puss, Fred (2021). Koer või Kuningas? Eesti perekonnanimede püsivusest. – Emakeele Seltsi aastaraamat 66, 202–237.