"Euroopa tervikuna impordib 35–40 miljonit tonni sojat, mida kasvatakse eeskätt Brasiilias, Argentinas ja Ameerika Ühendriikides umbes 13 või 14 miljoni hektaril," ütleb Stoddard. Professori sõnul said eurooplased kasutada sojavalku eurooplastele aastakümneid odava loomasöödana: 60 aastaga 16-kordistus kanaliha ja kaheksakordistus sealiha tootmine paljuski just selle najal.

Peale 2008. aastat tõusis aga Hiina maailma suurimaks soja kokkuostjaks ja selle importturg ületab Euroopa oma kolmekordselt. Stoddardi sõnul paneb olukord eurooplasi otsima odavamaid valguallikaid. "Mõistame seejuures, et panustame metsade raadamisse ja maade halvenemisse välismaal. Seega on meil põhjust oma valguvajaduse eest hoolt kanda nii majanduslikus kui ka moraalses mõttes," arutleb ta.

Oma hiljutises konverentsiettekandes pakkus Stoddard lahendusena välja, et valguvajaduse katteks võiks Põhja- ja Baltimaades kasvatada rohkem kaunvilju. Ta kõneles nii sellest, kust leida oa- ja hernekasvatuseks sobivat maad, kui ka sortide põuakindlusest ja talunike valmisolekust. "Oleme Saksamaa andmetest ja meie enda läbiviidud küsitlustest leidnud, et uute kultuuride edukaks kasvatamiseks kulub kolm kuni viis aastat," osutab ta.

Kust saada valku?

Kuigi taimsed valgud moodustavad olulise osa lihasöömist vähendavate inimeste toidulauast, läheb praegu üle 95 protsendi sojast Euroopas loomasöödaks. Frederick Stoddardi sõnul on taimsete toidutoodete arenduses praegu põnevad ajad, kuid sellest üksi ei piisa. "Järgmiste aastakümnete jooksul tahavad inimesed endiselt süüa palju lihatooteid ja midagi tuleb teha, et lihatootmine oleks mõistlikum," arutleb ta.

Kalli ja keskkonnavaenuliku importsoja asemel võiks tema hinangul Euroopas kasvatada rohkem kaunvilju. Põhjamaadesse sobivad rohkem põlduba ja -hernes, Doonau vesikonna riikides saaks aga Euroopaski rohkem soja kasvatada. Lisaks on valgurikkad ja aminohapete poolest sojaga võrreldavad kolm lupiiniliiki – neile pole aga praegu veel piisavalt turgu.

Stoddard ise on juba 45 aastat uurinud eeskätt põldube. "See on mitmes mõttes väga hea kultuur, sest kui tingimused on õiged, võid Soomes saada hektarilt viis tonni ube," kirjeldab ta. Iirimaal võib põlduba olla aga veelgi saagikam, andes hektari kohta kaheksa tonni 29-protsendise valgusisaldusega saaki. Teisisõnu saaks Iirimaal toota 2,5 tonni valku hektari kohta.

Põldherneski võib valgusisaldus küündida 24 protsendini. Stoddardi sõnul eelistavad paljud põllumehed just hernest, sest see on ka kuivemates oludes oast tootlikum.

Sööti jäetud maad kasutusse

Põhja- ja Baltimaades kasvatatakse kaunvilju praegu 300 000 hektaril. Piirkonnas on suurim põldubade tootja Leedu, kes ekspordib suure osa oma saagist Egiptusesse. "Tootmine on alates 2010. aastast kõvasti kasvanud, ent katame vaevalt veerandi oma vajadusest. Võiksime oma piirkonnas paremini hakkama saada," osutab Frederick Stoddard.

Oma ettekandes arutles ta võimaluste üle, kust leida juurde kaunviljade kasvatamiseks sobilikku põllumaad. Varem nägi ta ühe võimalusena tõmmata koomale loomasööda kasvatamiseks kuluvat maad, sest sealt tulev saak on väheväärtuslik. Nüüd uurib ta aga teisi sobilikke variante.

"Praegu leidub endistes idabloki riikides palju põllumajandusmaad, mis pärast dekollektiviseerimist maha jäeti," nimetab professor ühe võimaliku lahenduse. Näiteks leidub Rumeenias üle kahe miljoni ja Poolas üle nelja miljoni hektari maad, mis langes 1990. aastate alguses kasutusest välja. Eestis on sellist maad üle 300 000 hektari ja Lätis üle 400 000 hektari.

Osa endisest põllumajandusmaast on katnud vahepealsete aastakümnetega teed, ostukeskused või päikesepaneeli. "Püüan saada andmeid, et kui palju sellest maast on endiselt põllumajanduse jaoks saadaval," sõnab Stoddard. Kui aga isegi vaid viiendiku sellet mahajäetud maast põllumajandusse tagasi tuua, jätkuks seal kasvavast loomasöödast Põhjamaade ja Baltikumi kõrval ka ülejäänud Euroopale.

Tulevikumuusika

Mida üleminekul senisest suuremale kaunviljakasvatusele veel tarvis oleks? Esiteks praegusest nutikamat kastmist, sest põlduba ei talu hästi põuda ja sordiaretuse teel selle põuakindlaks muutmine võtab aega. Näiteks võiks otsida võimalusi koguda kevadist sulavett. "Kuidas me saaksime hoida osa sellest veest ja pumbata seda hiljem tagasi, mitte juhtida seda kõike otse Läänemerre?" arutleb Frederick Stoddard.

Teiseks peaksid põllumehed kasutama mitmekesisemat külvikorda. "Enamiku meie eesmärkide saavutamiseks piisaks, kui meil oleks kaks aastat teravilja ja õlikultuure ning kaks aastat liblikõielisi vahekultuure," soovitab ta. Õlikultuuride kasvuaastatel kaovad mullast lisaks mitmed kõrrelisi kimbutavad haigustekitajad.

Viimaks on aga vaja, et põllumehed ise oleksid kaunviljakasvatuseks valmis ja esimesed õppetunnid kätte saanud. "Esimest korda jalgrattaga sõites kukud paratamatult maha," piltlikustab Stoddard. Väiksemad talud ei pruugi esimese paari aasta katsetusi üle elada, kuid keskmise suurusega talul on katsetusteks piisavalt rahalist puhvrit.

"Kahjuks on praegu enamikus meie piirkondades saagikus vaid 1,5 kuni 2,5 tonni hektari kohta. Liblikõieliste kasvatamine lihtsalt ei tasu end ära," möönab Stoddard. Niisiis vajaksid talunikud tema sõnul kohaliku taimse valgu tootmiseks riiklike või Euroopa Liidu toetusi.

Frederick Stoddard pidas ettekande "Can the Nordic-Baltic Region Be Free of Soy Imports?" Tartus 27. augustil Euroopa Agronoomiaseltsi kongressil ESA 2026.