Tartu Ülikooli seeneteadlase Leho Tedersoo sõnul on kõige tüüpilisemad seente võõrliigid Eestis patoloogid ehk seenhaigused. "Männi-kuldpoorik on selles mõttes üsna ainulaadne, et ta on kiiresti leviv suure viljakehaga seen, mis kõlbab süüa. Selliseid just väga palju ei ole," ütles Tedersoo ERR-le.

Samas pole Tedersoo sõnul seente maailmas sugugi alati lihtne määratleda, mida pidada võõrliigiks. "Paljudel seentel on partner- või peremeestaimed. Näiteks kuldtatikaid ja siberitatikaid ei saa päris invasiivseks pidada, kui nende partnertaimed, lehised, on siin alati kasvanud," märkis mükoloog.

Võõrseente levikut lihtsustab seegi, et nad ei pea uues ökosüsteemis oma koha eest nii palju võitlema kui kõrgemad taimed ja loomad. "Mikroorganismide seas on elurikkus palju suurem. Neile on vaja lihtsalt sobivaid mulla- ja kliimatingimusi ning peremeestaimi," arutles Tedersoo.

Natukene teine lugu on seenhaigustega. "Nemad elavad Eestist tavaliselt kaugel. Seetõttu leiavad nad siia sattudes eest nii-öelda naiivse peremeestaime, kes on haigusetekitaja ees kaitsetu, sest pole temaga kohanenud. Taoline võõrliik on näiteks Ida-Aasiast metsamaterjaliga saabunud saaresurm. Meie saarepuud on täiesti kaitsetud selle seene ees," lausus teadlane.

Lageraie soodustab võõrliikide levikut

Tallinna Ülikooli botaanik ja mükoloog Tõnu Ploompuu märkis, et männi-kuldpoorik on Eesti rannikumännikutes juba sageli esinev liik. "Muidugi on väga keeruline uurida seente hulgas muutuseid, seda nii mullas peidus oleva seeneniidistiku kui ka aastati väga ebastabiilselt ilmuvate viljakehade hulga kaudu," ütles ta ERR-ile.

"On ilmne, et seostudes männijuurtega jätab kuldpoorik teistele sümbiontidele vähem ruumi. Teised võõr-puravikulised on meil seotud võõr-puuliikidega ja kodumaiste seentega otseselt ei konkureeri. Lehisega lehise- ja kuldtatik ning lehise õõspuravik, seedermändidega siberi tatik ja teisedki seened," selgitas ta.

Ploomuu sõnul on Eestis võõrliikide teada-tuntud levimiskohaks koore- ja puidumultšiga kaetud alad. "Eestis pole neid viimasel kümnendil spetsiaalselt jälgitud, varem polnud sealt võõrliike eriti teada, näiteks mitmeid põldseeni. Seente võõrliikide sissetoomise seisukohalt on olulised ka aiandid. Sedakaudu levivad potililledega näiteks mitmed troopilised seened, nagu voltsirmikud. Välitingimustes on nad siiski konkurentsivõimetud," märkis mükoloog.

Võõrliikide sissetulekuks on Ploomuu hinnangul soodsad rikutud, lihtsustunud kooslused. "Sellistes kohtades leiavad nad kergesti tühja koha, kus kasvama hakata. Nii võib võõr-seeneliikide levikut soodustada ka metsade lageraie ja masinatega metsapinnase suuremahuline rikkumine. Invasiivsete taimeliikide kiiret levikut on raiesmikel sageli näha, samal ajal kui keskkonna suhtes leebemate raieviisidega nende levikut pole märgata," võttis teadlane kokku.

100 kilomeetrit aastas

Tedersoo nentis saates "Vikerhommik", et männi-kuldpoorik levib Eestis hetkel kiirusega kuni 100 kilomeetrit aastas. "Tõenäoliselt toodi ta männiistikutega Ameerikast Euroopasse – Leedu oli ilmselt üks esimesi saabumiskohti. Leedus levis ta eksootiliste mändide pealt harilikule männile. Mööda liivaseid männikuid on ta edukalt ka Eestisse levinud," viitas professor.

Seeneteadlane märkis, et praegu pole muud teha, kui leppida uue liigiga kui paratamatusega. "Me ei suuda selle levikut mitte kuidagi pidurdada. Õnneks on see paratamatus hetkel seenesõbrale äärmiselt positiivne. Kui meil oleks selle asemel tulnud sisse näiteks mingisugune väga mürgine puravik ja inimesed korjaks teda hariliku kivipuraviku pähe, siis oleks sellel päris traagilised tagajärjed," nentis Tedersoo.

Männi-kuldpoorikul on valge või roosakas liha ning kergelt happeline, isegi tsitruseline maitse. Lõhna tal ei ole ning lõikamise käigus viljakeha sinakaks ei muutu nagu paljudel teistel puraviku liikidel. Küpsetamise käigus muutub seen kollakas-pruuniks.

Vikerraadio intervjuud Tedersooga võib kuulata siit: