Eesti teadlased võitlevad katku levitavate võõrvähkidega

Eestis üha laialdasemalt kanda kinnitavad Ameerikast pärit vähi võõrliigid levitavad kohalikule jõevähile surmavat katku, mistõttu on jõevähk mitmetest elupaikadest juba peaaegu täiesti väljatõrjutud. Kohaliku vähi kaitseks uurivad Maaülikooli teadlased erinevaid võimalusi, kuidas võõrliikide levikut ohjeldada. Lihtsaid lahendusi aga silmapiiril ei paista.
Tänavu aprillis lõppes juba 2021. aastal alanud projekt, mille raames otsisid teadlased võimalusi invasiivsete vähi võõrliikide tõrjumiseks. Lisaks lootsid nad tõsta avalikkuses teadlikkust võõrliikidest tulenevast ohust. Invasiivsete vähkide hulka kuuluvad Eestis signaalvähk, ogapõskne vähk, marmorvähk ja kitsasõraline vähk.
Projekti juhtinud Maaülikooli vesiviljelusbioloogia nooremprofessor Katrin Kaldre sõnas, et Ameerikast pärit võõrliigid ongi eelkõige ohtlikud nende levitatava katku tõttu. "Nad on ise immuunsed, aga Euroopa vähiliikide seas on nakatumise järel suremus peaaegu sada protsenti. Probleem muutub aasta-aastalt järjest tõsisemaks. Avastame praktiliselt igal aastal mõne uue levikukoha," ütles Kaldre ERR-ile.
Eestis leiti signaalvähke esmakordselt 2008. aastal Harjumaal Mustjõest. Nüüdseks leidub neid Kaldre sõnul teadaolevalt juba kahekümnes erinevas veekogus. Pilkupüüdva välimuse tõttu lemmikloomana peetav populaarne marmorvähk avastati Eestis esmakordselt 2017. aastal Balti soojuselektrijaama väljalaskekanalist. Veel samal aastal leiti Pärnu jõe suudmest esimene ogapõskne vähk.

Läinud aasta sügisel tuvastati Eestis esmakordselt ka kitsasõraline vähk, kes Kaldre sõnul on siiski Euroopa päritolu ja seetõttu katku ei levita. Küll aga ei ela teda Eesti loomupäraselt ja kehvemates keskkonnatingimustes saab kitsasõraline vähk jõevähist paremini hakkama. Jõevähid asustavad teadupärast ainult puhtaid mageveekogusid.
"Kui need võõrliigid meil jõevähi elupaikades edasi levivad, siis mõne aja pärast jõevähk nendest veekogudest lihtsalt kaob. Nii on meil juba mitmes veekogus juhtunud," möönis vesiviljelusbioloog. Näiteks on signaalvähk jõevähi peaaegu täielikult välja tõrjunud Saaremaal Riksu ojast.

Mürk, elekter ja angerjad
Kadrin Kaldre ja teised uurijad plaanisid kõigepealt katsetada keemilist tõrjet ehk sisuliselt veekogu mürgitamist. "Meie projektipartneril Norra veterinaarinstituudil on signaalvähi tõrjel kogemusi kemikaalide kasutamisega. Keskkonnaamet sellise tegevuse jaoks siiski luba ei andnud. Potentsiaalselt oleks seda niikuinii saanud ainult paaris veekogus katsetada. Enamus signaalvähi leiukohti on meil vooluveekogud, kust vesi viiks mürgi lihtsalt minema," märkis ta.
Vähipüük toimub tavaliselt mõrraga, aga Kaldre sõnul alla kuue-sentimeetrised vähid mõrda ei tule: "Mõrrapüügi probleem seisneb selles, et väiksemad isendid jäävad ikkagi veekogusse, kasvavad ja paljunevad." Niisiis katsetasid teadlased ka elektripüüki. Sellega saab hästi kala kätte, kuid vähkide puhul see kuigi tõhusaks ei osutunud. "Vähid elavad veekogude põhjas kivide all ja see impulss lihtsalt ei jõua nendeni. Ka see ei osutunud tõhusaks meetodiks," nentis teadlane.
Lõpuks tegelesid teadlased valdavalt intensiivse mõrrapüügiga, mille käigus saadi kätte tuhandeid võõrvähke. "Ropka paisjärves ja Reo karjääris katsetasime ka angerjate asustamist. Angerjad söövad väiksemaid vähke ja suuremad saab mõrraga välja püüda. Nad võiks olla selline toetav lisatõrje, aga kui hästi angerjad vähipopulatsiooni kontrollida suudavad, saab hinnata alles aastate pärast," sõnas Kaldre.
Üldiselt peavad teadlased angerjaid siiski tõhusaks biotõrje meetodiks. Kalad toituvad veekogude põhjast ja saavad voolujoonelise kehakuju tõttu vähid ka oma urgudest kätte. Samuti tegutsevad angerjad peamiselt öösiti, mil ka vähid rohkem ringi liiguvad. "Angerjatega asustatud veekogudes jätkame järgnevatel aastatel jälgimistööd, et nende tõhusust hinnata," võttis teadlane kokku.

eDNA kui paljutõotav uurimissuund
Maaülikooli teadlased tegelesid projekti raames ka eDNA ehk keskkonna-DNA uuringutega. Iga elusolend jätab endast ümbritsevasse keskkonda maha geneetilist materjali ja vee-elustiku puhul on võimalik seda veest tuvastada. "Töötasime välja metoodika, kuidas veeproovidest võõrvähi liike ja vähikatku tuvastada," selgitas Kaldre.
"Mõrrapüük on väga aja- ja töömahukas, aga kui veeproovi laborianalüüsist saab teada, kas kusagil esineb võõrliike või mitte, muudab see nende tuvastamise märkimisväärselt lihtsamaks. Meie üks eesmärk oligi õppida seda metoodikat Eestis rakendama. Tegu on veel üsna lapsekingades teadusega, millega me siis saime selles projektis otsapidi alustada," lisas ta.
Kõige muu kõrval tegid projektis osalejad ka avalikku võõrliikide teavituskampaaniat. "Õpetasime koolides ja festivalidel erinevaid vähiliike üksteisest eristama. Inimestes tuleb teadlikust tõsta, et vähk ei ole ainult vähk, vaid neid on erinevaid liike. Ei ole nii, et võid neid lihtsalt ühest veekogust teise viia. Sellistel tegudel on tagajärjed," toonitas teadlane.
Maaülikooli teadlased kutsuvad veekogude ääres jalutavaid inimesi üles märgatud vähke pildistama ning neist teada andma. Näiteks saab keskkonnainfot edastada riigiinfo telefoni 1247 kaudu.
