Kui muidu maetakse inimene urni või kirstu, mis on valmistatud näiteks dolomiidist, marmorist, puidust või vineerist, siis keskkonnasäästlikum võimalus on seentest urn.  

Kaks aastat tagasi osales Maidu Silm Eesti Maaülikooli üliõpilastele mõeldud konkursil "Tärkav idu". Kui ta finaalis seenemassi esitledes võitis, ei olnud tal täpset ettekujutust, mida materjalist valmistada võiks. Seenemass on tugev ja hakkab niiskesse keskkonda sattudes taas oma elu elama.

Pärast ideekonkursi võitu pandi pead kokku üritust korraldanud majandusanalüüsi ja -arvestuse vanemteaduri Jüri Lehtsaarega, kellega mindi Tartu krematooriumi tegevjuhi Andres Tõnissoo jutule. Tõnissoo ja Silma koostöö algaski läbi Eesti Maaülikooli mentorlusprogrammi.

Tõnissoole meeldis idee seepärast, et mõte läheb hästi kokku ütlusega "Mullast oled sa võetud ja mullaks pead saama". "Täpselt nii ongi. Seen on looduses olemas ja sellest kasvatatakse kõva materjal, mis uuesti loodusesse sattudes täielikult laguneb, seal ei ole midagi tehislikku. Seega minu arvates midagi ökoloogilisemat enam olla ei saa," ütles ta.  

Algab kõik tillukesest koest

Eesti Maaülikooli nooremteadlane Maidu Silm rääkis, et urni loomine algab imeväikesest seenekoest, mida tuleb hoida ja kasvatada steriilsetes tingimustes kuniks moodustub vorm. Vorm tähendab seda, millise kuju urn saavutab. Kude paljundatakse järjest orgaanilisele materjalile, milleks on enamasti saepuru, millele on lisatud mõned looduslikud komponendid, et seen materjalist hästi läbi kasvaks. 

"Kui kujutada ette metsas kõdunevaid lehti, siis seeneniidistik võib seal juhuslikult areneda, aga meie suuname ainult ühe kindla seeneliigi sinna kasvama, mis kasvab materjali või saepuruga vormis ilusaks tükiks," lausus Silm.

Kuigi seentest rääkides mõtlevad inimesed tõenäoliselt esimesena metsas leiduvate kukeseente või puravike peale, siis urni valmistamiseks need ei passi. Vaja on seeni, mis lagundavad puitu ja kasvavad kokku. "Seega igast seenest või puuseenest urni teha ei saa, vaja on kindlat liiki," sõnas Silm. Kuigi laboris seente kasvatamine võib tunduda lihtne, siis omaette kunst on steriilsuse tagamine.

Kogu protsessi juures on noorteadlase sõnul kõige keerulisem olnud vormi loomine. Iseenesest saab seeni kasvatada igasuguses vormis, aga pärast selle vormist välja võtmine on keeruline, sest seeneniidistik kipub kasvama igale poole: sh väga väikestesse pragudesse, millest kipub kõvasti kinni hoidma.

Silm selgitas, et vormi loomine on natuke sarnane betooni valamisele. "Kui sa betooni paned, siis see muutub ühe või kahe päevaga vormis kõvaks, misjärel saab vormi ümbert ära võtta. Seenel kulub kuu, et nii-öelda kivistuda. Seejärel võetakse ta välja ja edasi läheb kuivatusse ning siis on seeneniidistik puhkeseisundis," rääkis ta. Seentest urn mingit ohtu majadele ja muule ümbritsevale ei kujuta, sest eoseid sealt ei tule ja ka viljakehasid ei ole – kui just ei soovita.

Iga urn on unikaalne, sest seenemütseel areneb alati täpselt nii nagu ta heaks arvab. Vahel tekitab ta laike ühte kohta, teine kord teise kohta. Palju oleneb ka algse materjalitüki suurusest. "Seal on nii palju faktoreid, mis lõpptulemust mõjutavad. Kunagi ei ole võimalik saada kahte täiesti identset urni. Ligilähedaseks saab kindlasti, aga pigem on iga urn unikaalne. Ilu on muidugi vaatajate silmades, aga seeneurnid on kindlasti omanäolised," sõnas Silm.

Kogu idee seisneb selles, et pakkuda matusevaldkonda ökoloogiline lahendus. "Kõik on loodusest tulnud ja loodusesse läheb ka inimene. Kui tahetakse siit ilmast lahkudes jätta võimalikult väike jalajälg, siis kindlasti on seeneurn selleks hea võimalus, sest see on ökoloogiline ja kõduneb ära," lausus nooremteadur.

Traditsioonid jäävad

Andres Tõnissoo teadis rääkida, et maailmas on ennegi matusevaldkonnas innovaatilisi ideid olnud, kuigi esmajoones võib valdkond tunduda konservatiivne. Näiteks 1993. aastal asutati Tallinnas Pärnamäe kalmistul Baltimaade esimene krematoorium. See muutis aastasadade pikkust matusetraditsiooni, kus ainus matmisviis oli hauamatus.

"Kui kõrvale tuli alternatiiv ja inimesed said valida hauamatuse asemel tuhastamise, siis oli see juba ausalt öeldes matusevaldkonnas korralik revolutsioon," sõnas ta. Tuhastamise teel lähedase ära saatmine tõi kaasa vajaduse erinevate urnide järele.

Tõnissoo rääkis, et maailm muutub, paljud valdkonnad muutuvad kiiresti ja eks muutuvad mingil määral matusedki. "Traditsioonid aga jäävad ja peavadki jääma, sest need annavad inimestele turvatunde," lausus ta.

Seeneurni loomisel oli oluline, et hoolimata urni ökoloogilisest päritolust peaks ta olema esteetiliselt ilus, õige mahutavusega, suletav ja soovi korralt pikalt säilitatav. Samas võib urni südamerahus ka merre visata või koduaeda matta ilma, et sellest mingit keskkonnakahju tekiks.

Maidu Silm rääkis, et niiskes keskkonnas ärkab seen ellu. Kohe temaga midagi ei juhtu, sest urn on pealt hüdrofoobne. See tähendab, et veidike vett saades ei juhtu temaga midagi. Nii saab urni ka näiteks kaminasimsil hoida. Küll aga mõjutab urni pikalt niiskes keskkonnas olemine. Siis hakkab ta niiskust sisse imama ja oma elu elama.

Praeguseks on meetod välja töötatud ja olemas ka suurem kogus vorme, kuhu seened kasvama panna. Nii saab juba minna suurema tootmise juurde. Silm avaldas lootust, et esimesed vormid jõuavad müügile juba selle aastanumbri sees. Esimene näidis on ka Tartu krematooriumis olemas. Pikas plaanis loodab jõuda Silm Eestist väljapoole.

Tehniliselt saab väljatöötatud meetodi abil ka urni asemel kirstu teha, aga siis on vormid teised. Esialgu proovitakse urne toota ja siis vaatavad asjaosalised edasi, kas oleks mõtet suuremaid tooteid, näiteks kirste, valmistada.

"Kõigi nende valdkondade kõrval, mis on Eestit maailmas tuntumaks teinud, võib see olla järgmine lipulaev, mida esitleda mujal maailmas kui innovatiivset, uut ja huvitavat lahendust," lausus Tõnissoo.

Kuigi seeni on ennegi kasvatatud, siis tehnoloogia, millega urne toodetakse, mõtles Maidu Silm välja ise. Idee välja töötamise juures olid peale Andres Tõnissoo abiks ka Maaülikooli nooremteadur Rihard Reissaar ja teadur Anu Kisand.