Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside heiteid, materjalikasutust ja reostust ning säilitada elurikkust. Samal ajal on sihiks hoida majanduse konkurentsivõimet. Need eesmärgid mõjutavad otseselt nii Euroopa kui ka Eesti eri sektorite ettevõtteid. Paraku on 2026. aasta seisuga roheleppe (European Green Deal) majanduslikke mõjusid käsitlevat teaduskirjandust veel küllaltki vähe.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi rahastatud ning Tartu Ülikooli poolt läbiviidava projekti "Roheülemineku tähendusest ja mõjudest Eesti ettevõtetele" eesmärk on selgitada, mida roheüleminek eri valdkondade ettevõtete jaoks tähendab. Uuring ühendab teaduskirjanduse ülevaate, Eesti ettevõtete andmete statistilise analüüsi ning intervjuud ettevõtjatega.

Kirjanduse ülevaade valmis Brigita-Veronika Pähna magistritöö raames (juhendaja Annela Anger-Kraavi). Töös analüüsis ta aastatel 2019-2025 avaldatud teadusartikleid ning see on meile teadaolevalt esimene katse koondada teaduskirjanduse põhjal terviklik ülevaade roheleppe mõjust ettevõtetele.

Senine teaduskirjandus keskendub peamiselt primaarsektorile, energiamahukale tootmisele, transpordile ning ringmajanduse ja jäätmekäitlusega seotud tegevustele. Need kuuluvad sektorite hulka, mida keskkonnapoliitika mõjutab kõige otsesemalt. Valdav osa uuringutest vaatab tulevikku ning tugineb majandusmudelitele, samas kui tegelikke ettevõtetele juba avaldunud mõjusid käsitlevaid töid on vähe.

Kuigi kirjanduse ülevaate eesmärk oli eristada Euroopa Liidu roheüleminekust võitvaid ja kaotavaid sektoreid, selgus, et pilt on märksa keerulisem. Ka ühe ja sama sektori sees leidub nii võitjaid kui ka kaotajaid, sest roheüleminekuga tekivad lisaks suurenevatele kuludele ja hindade tõusule ka uued võimalused.

Samas on sageli probleemiks see, et kui negatiivsed mõjud, näiteks kõrgemad tootmissisendite hinnad või toodangu vähenemine teatud sektorites, on koheselt tuntavad, siis roheülemineku kasu ilmneb enamasti alles pikema aja jooksul. Näiteks ehitiste renoveerimisse tehtud investeeringud või uued tootmisprotsessid võivad ära tasuda alles aastakümnete pärast. Samuti loob roheüleminek uusi töökohti näiteks ringmajanduses ja renoveerimistegevuses, kuid vajalike oskuste puudus raskendab töötajate ümberpaigutamist fossiilkütustest sõltuvatest sektoritest nendesse valdkondadesse.

Kolm järeldust

Töö tulemuste põhjal võib teha kolm peamist järeldust. Esiteks peaksid poliitikakujundajad arvestama asümmeetriat vahetute üleminekukulude ja pikaajaliste kasude vahel. Ülemineku rahastamisvahendid on selle lõhe ületamiseks hädavajalikud, eriti väiksemate ettevõtete puhul, mis tegutsevad roheregulatsioonidest enim mõjutatud sektorites.

Teiseks, et vältida olukorda, kus keerukad regulatsioonid seavad roheüleminekust enim mõjutatud ettevõtted ebasoodsasse olukorda, tuleks lihtsustada ettevõtetele kehtivaid aruandlusnõudeid (nt ELi taksonoomia ja süsiniku piirimeede) ning pakkuda ettevõtetele tehnilist tuge. 

Kolmandaks vajavad suurima surve all olevad sektorid, näiteks mäetööstus ja põllumajandus, proaktiivseid ümberõppeprogramme, mis aitaksid ennetada struktuurset tööpuudust.

Kokkuvõttes muudab rohelepe rakendudes seda, kuidas toimivad investeeringud ja majanduslikud stiimulid. Kuigi roheüleminek loob mõnedele ettevõtetele eelise kasvuks, toob see teistele kaasa väljakutseid. Kõrgete eesmärkide seadmisest üksi ei piisa – poliitikakujundajad peaksid pakkuma ka proaktiivset ja konkreetset tuge neile, kellele jaoks osutub üleminek väljakutseks.

See aitaks paremini mõista roheüleminekuga kohanemise tegelikke kulusid ning mõju kohalikele tööturgudele ja tööstusele. Samuti võimaldaks see täpsemalt hinnata väljakutseid ja võimalusi väikestele avatud majandustele, nagu Eesti. 

Tulevased uuringud võiksid sisaldada haldusandmetel põhinevaid ettevõtte- ja piirkondliku tasandi analüüse, eriti sellistes tundlikes sektorites nagu põllumajandus, põhimaterjalide tootmine ja transport. Selline lähenemisviis võimaldaks täpsemalt kindlaks teha ettevõtete tegelikke roheüleminekuga seotud kohanemisstrateegiaid ja kulusid.

Samuti looks see parema arusaama, kuidas mõjutab Euroopa Liidu rohelepe kohalikku tööstuspärandit ja tööturu tingimusi ehk struktuurset haavatavust, mille kõigi liikmesriikide tasandil töötavad mudelid sageli tähelepanuta jätavad. 

Lisaks võiksid tulevased uuringud hinnata sektoripõhiseid mõjusid riigi SKP struktuuri taustal, et hinnata konkreetseid väljakutseid arvestades riikide majanduslikke eripärasid.

Analüüsi tulemused on koondatud roheleppe sektoraalsete mõjude maatriksisse ehk juhtimislauale, mis on projekti kodulehel kõigile huvilistele vabalt kättesaadav ning võimaldab vaadata roheleppe mõjusid sektorite, mõjuliikide ja uuringutüüpide kaupa.  Juhtimislaud on kättesaadav nii eesti kui ka inglise keeles ning sisaldab viiteid aluseks olnud uuringutele.