Öeldakse, et iga inimene on milleski andekas.Miks ja kuidas aitavad aga erinevad õppimisviisid meil oma andeid avastada ja arendada? Just eri viisidel õppides satume olukordadesse, kus saavad avalduda meie erinevad huvid, võimed ja tugevused. Erinevate õpikogemuste analüüsimine ja teadlik ühendamine aitab meil oma andeid märgata, edasi arendada ja ühest valdkonnast teise üle kanda.

Selleks, et oma anded üles leida ja talendiks arendada, ei piisa ainult formaalõppes osalemisest. Inimene õpib ka huvialadega tegeledes, töötades, teistega suheldes, kogukonnas tegutsedes ja igapäevaseid probleeme lahendades. Üks õpikeskkond ei pruugi anda kõigile võimetele avaldumisvõimalust: kooliõppes võib esile tulla analüütiline mõtlemine, huvitegevuses loovus ja pühendumine, tööl või vabatahtlikus tegevuses aga algatus-, juhtimis- või koostööoskus.

Ka Kanada psühholoogi ja ühe tuntuima annete arengu uurija Françoys Gagné järgi on andekus arengupotentsiaal, mille kujunemist mõjutavad inimese motivatsioon ja tegevused, ümbritsev keskkond ning selles avanevad võimalused. Seega ei piisa üksnes eelduste olemasolust. Vaja on õppimiskogemusi ning inimesi ja keskkondi, mis aitavad annetel avalduda ja areneda.

Eri õppetüübid pakuvad selleks häid võimalusi. Formaal- ehk kooliõpe annab õppijale kõige muu kõrval eesmärgid, struktuuri ja süsteemsuse. Koolis kujunevad teadmised, oskused ja pädevused, inimese otsustusvõime ja vastutustundlik tegutsemine. Mitteformaalõpe – näiteks huviharidus, täienduskoolitus, noorsootöö või kogukondlik tegevus – võimaldab lähtuda inimese huvidest ja teha paindlikke valikuid. Informaalõpe toimub igapäevaelus, tööl ja suhetes teiste inimestega, sageli juhuslikult ja teadvustamata.

Uuringud näitavad, et oluline osa professionaalsest arengust toimubki igapäevaseid ülesandeid täites, probleeme lahendades, teisi jälgides, tagasisidet saades ja kolleegidega koostööd tehes. Nii võib laps vanaema kõrval köögis tegutsedes avastada huvi küpsetamise vastu, kokandusringis oma oskusi arendada, kutsekoolis erialateadmisi omandada ja tööl praktilise vilumuseni jõuda. Informaalõppes tärganud huvi, mitteformaalõppes süvenenud oskus ja formaalõppes omandatud professionaalsus võivad viia selleni, et vanaema koogiretsept jõuab ühel päeval tippkokaks sirgunud lapselapse restoranimenüüsse.

Eri õpikeskkondades osalemine üksi siiski ei taga, et inimene oskab seal õpitut seostada. Selleks tuleb kõigepealt sõnastada, mida me erinevatest kogemusest õppisime ja milline anne selles avaldus ning arenes. Seejärel tuleb märgata, kus sama teadmist või oskust veel kasutada saaks, ning proovida seda uues olukorras rakendada. Selles saavad meid suunavate küsimuste ja tagasisidega aidata õpetajad, koolitajad, juhendajad ja töökaaslased.

Mitteformaalõppe praktikutega läbiviidud uuring rõhutabki nende olulist panust ja rolli õppija annete märkaja, arengu toetaja ja arenguvõimaluste loojana.

Akkermani ja Bakkeri järgi võib õpikeskkondade vahel liikumine aidata inimesel oma kogemusi uuest vaatenurgast näha ja erinevaid tegutsemisviise ühendada. Samas ei rakenda inimene ühes olukorras omandatud teadmisi ja oskusi automaatselt teises. Ülekannet toetavad kogemuse mõtestamine, olukordade sarnasuste märkamine ja võimalus õpitut uues kontekstis kasutada).

Õppimise lõimimine ei tähenda seega üksnes seda, et kool arvestab huvikoolis või koolitusel omandatut. Selle sügavam eesmärk on aidata inimesel eri olukordades õpitut märgata, seostada ja rakendada. Nii saavad tema anded nähtavaks, arenevad mitmekülgselt ja leiavad kasutamist erinevates eluvaldkondades.