Internetist on saanud inimkonna jaoks igapäevane ja loomulik keskkond. Isegi kui ette lisatakse sõna digitaalne, rõhutamaks, et see on justkui midagi kunstlikku ja vastandlikku looduslikule, on see meile sama loomulik ja nähtamatu taustsüsteem nagu õhk ja muu ümbritsev loodus.

Meie ümber leidub teisigi inimtekkelisi fenomene, mida peame n-ö looduslikuks, näiteks keelt, rahvusi, matemaatikat ja isegi raha ning elektrit. Kuivõrd need sulanduvad meie reaalsuse kogemusega, käsitleme neid osana inimkonna ökoloogiast. Teisisõnu, kui miski on katkematu toimetuleku eeldus, hakkab meile märkamatult tunduma, et just nii loodus toimibki.

Õhkugi märkame alles siis, kui meil seda napib. Sarnaselt paneme ka internetti tähele alles siis, kui ühendus enam ei toimi. Lisades siia füüsikute argumendi, et maailm on fundamentaalsel tasandil diskreetne ehk osakesteks jagatav, kujutab meie pürgimus siirduda digitaalsele, bittidel põhinevale tegelikkuse kihistusele katset kopeerida reaalsuse fundamentaalset struktuuri.

Isegi sõna digitaalne tuletati meie sõrmedest, mida võib pidada looduse varaseks vihjeks reaalsuse loendatavusest. Hiljem avastasime, et eluslooduse fundamentaalne programm, DNA, rajaneb neljal diskreetsel teabeühikul, mida eristame tähtedega A, C, G, T.

Inimene ei loo midagi väljaspool füüsikalist reaalsust ja selle seaduspärasusi. Rajades diskreetse, koodipõhise ja nähtamatu globaalse võrgu, ei ehita me seeläbi midagi ebaloomulikku. Me õpime kasutama universumi infostruktuuri omal, vahest kohmakamal moel, seda jätkuvalt n-ö looduslikumaks arendades.

Inimesed on soovinud loodust kontrollida ammustest aegadest peale. Seda ise otseselt saavutamata, kirjeldavad nad inimesele sarnanevaid jumalaid, kes siis tekitavad tuult ja tormi või liigutavad mägesid ning purskavad tuld. Olime need müütilised valitsejad juba peaaegu unustanud, kuni saime tunda, kuidas diktaatorid ja nende toetajad internetti piiravad.

Diktaatorid on samuti looduse loomulikud osad. Ükski diktaator ei sünni ega valitse üksi. Nad on ühiskonna sümptom. Kogukond võimaldab diktaatoritel esile kerkida ja võimul püsida, isegi kui sellega põhjustatakse iseendale kannatusi. Nähtuse taha kogunevad ellujäämismehhanismid, sotsiaalsed ja psühholoogilised käitumismustrid ning naiivsuse eri vormid.

Seni peeti diktatuuri riigitehnoloogia vormiks ja diktaatoriteks olid riigijuhid. Analüüsides hinnatakse, et puhtakujulises, nn suletud diktatuuris, elavad 35 riigi alamad, veel 57 riigis on tegemist valitud autokraatiaga. Globaalsest elanikkonnast elab praegu autokraatlikus süsteemis umbes kuus miljardit, ehk 74 protsenti. Kahjuks see osakaal suureneb, hoolimata maailma informeeritusest ja hariduse levikust. Sajandi alguses, 2005. aastal elas autokraatliku režiimi all vaid pool maailma elanikkonnast. Võib-olla ongi põhjus just teabe tehnilise levikus ja selle üle saavutatavas võimus?

Ukrainlased peavad autokraatiast vabanemiseks sõda, ent kohtusid uue väljakutsega. Seda võiks nimetada "eravälispoliitikaks" või "miljardäride diplomaatiaks". Tärkamas on demokraatlikult valimata miljardäride klass, kellel on suurem geopoliitiline mõjuvõim ning otsustusõigus sõja ja rahu üle kui suveräänsetel riikidel.

Elon Musk ei ole ajaloolises mõttes täielik erand, kuid tema võimu ulatus ja kiirus on pretsedenditud. See, kuidas üksainus eraisik saab otseselt ja ainuisikuliselt määrata Ukraina sõjalisi operatsioone, tekitab potentsiaalselt ravimatu usalduskriisi elutähtsa sidetaristu suhtes ka seni veel demokraatia poole kalduvates riikides. Usaldust on raske saavutada, seda kaotada lihtne ja taastamisnäiteid eriti ei leidu.

Ajaloos võis mõni naftamagnaat mõjutada riigi poliitikat, ent nende vara kaitstus sõltus riigist, selle seadustest ja sõjaväest. Musk on seevastu loonud olukorra, milles USA valitsus vajab teda rohkem kui tema valitsust, sest nii sealne kosmoseagentuur NASA kui ka Pentagon sõltuvad SpaceX-i rakettidest ja satelliitidest.

Musk on tegutsenud nutikalt ja tavatu tõhususega. Sama isik kujundab uue põlvkonna transporditööstust ja arendab aju liidestamist infotehnoloogiaga. Ta kannab ka tehisintellekti arengu varajase katalüsaatori rolli. Musk oli üks OpenAI asutajatest. Sealt kasvas välja konkureeriv Anthropic ning Musk ise rajas X-AI, millel on praegu maailma võimsaim TI-taristu.

Küsimus pole isikus. Sellega seaksime endale veel ühe lõksu. Muski edu peegeldab, kuidas internet on endiselt kohmakas loodusliku inforuumi koopia. See on midagi, mida inimesed saavad lõhkuda ja välja lülitada.

Kas tärganud probleem laheneb kapitalismiga ja luuakse konkureerivaid süsteeme või rakendavad riigid seaduste jõudu? Paraku ei välista kumbki alternatiiv uut diktatuuri. Valmis peab olema sellekski, et sõjalise konflikti pinges sünnib midagi täiesti uut.

Kogunevatele hädadele tõmbab joone alla TI-agentide avastatud nõrkused kogu senises inimtekkelises informatsiooni- ja sidetaristus. Sellega seoses tõdes OpenAI juht Sam Altman, et tehisintellekti abiga päevavalgele toodud probleemid küberturvalisusega ületavad meie võimeid parandada tänapäeva inforuumi. Selles mõttes meenutab internet tõesti juba loodusjõudu.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".