Pole möödas palju aega sellest, mil Ameerika Ühendriike ehk nagu nad ise ütlevad, ameerika eksperimenti, imetleti siiralt ja varjatud kriitikata. Tänapäeval on neid kritiseerida palju mugavam. Nad on andnud selleks piisavalt põhjuseid, kuid seda tehakse tihti ka enese lohutuseks, sest enam-vähem sarnased jooned korduvad kõikjal. Vaadakem siis nendele kui eksperimendile, mida korraldatakse selleks, et oleks, kust õppida.

Ameerika sotsiaalse eksperimendi üks tähelepanuväärsemaid tahke oli see, et see sõltus vähem riiklikest institutsioonidest kui vabatahtlikest ühendustest. Kuningate, keisrite ja tsaaride ning sõjaväsimusega Euroopast paistis (klassikaline allikas: Alexis de Tocqueville "Democracy in America", 1835) kuidagi helgena, kuidas suudavad erinevaid keeli ja kultuuripärandit kandvad miljonid võõrad rajada tõhusalt ning võrdlemisi üksmeelse eesmärgiga töötava ühiskonna.

Iga rahva liikmetel on igasuguseid vajadusi, millega ei saada üksi hakkama. Ameeriklased organiseerusid, kogunesid rühmadesse, komiteedesse, rühmitustesse, moodustasid klubisid, heategevusorganisatsioone, spordiliigasid, vabatahtlikke tuletõrjeüksusi, naabruskonnakomiteesid, lapsevanemate organisatsioone, ametiühinguid ja hulganisti erineva jumalakäsitlusega kirikuid.

Mõnest varasemast filmist võib isegi kangastuda peaaegu koomiline komme, et igale probleemile leidub lahendus, kui kogunetakse mingisse ruumi, kus on kokkupandavad toolid, lahja kohv ja kellegi toodud pirukad. Kõige otsas veel päevakord, mida järgiti vist harva, kuna olulisem oli olla koos ja teineteisest üle rääkida, enamasti sõbralikult.

Spontaansed kogunemised ja arutelud harjutasid üksteist piisavalt taluma ja usaldama, et üheskoos midagi ette võtta. USA demokraatia ei avaldunud niivõrd valimistel kuivõrd seda harjutati igal teisipäeva õhtul kirikute ruumides, skautide kokkusaamistel, koolilaste vanemate nõukogudes ja bowlingusaalides.

Ent mingist ajast hakkasid need kohad vaikselt tühjenema. USA sotsioloog Robert Putnam tõdeb ajastu muutusi kirjeldavas raamatus "Bowling Alone", et lähedased suhted hakkasid järkjärguliselt hõrenema kusagil alates seitsmekümnendatest aastatest. Putnam eristas perekonda ja tuttavaid ühendavate sidemete liitvat sotsiaalset kapitali ning ühiskonna erinevate liikmete vahelist sildavat sotsiaalset kapitali.

Kui veel aastakümme varem võõrustati kodus külalisi keskmiselt 15 korda aastas, siis sajandivahetuseks alles jäänud keskmiselt kaheksa taolist juhtumit. Lühenes ka sõpradega veedetud aeg ja sõnavaras kohtas "meie" asemel üha sagedamini "mina"-vormi. Viimasest võib tajuda nii üksi olemise kui ka egoismi ja ka sildava sotsiaalse kapitali kidunemise signaale.

Trend jätkub. Ameeriklane Derek Thompson analüüsis kõige värskemate sotsiaalse distantseerumise trendide andmeid artiklis, mille pealkiri tõdeb mornilt, kuidas "Sind ei kutsuta enam õhtusöögile". Külaliste võõrustamine kukkus vahepealse ajaga 71 protsenti. Vaid umbes kümnendik ehk 12 protsenti perekondi kutsuvad külalisi vähemalt 12 korda aastas. Poole sajandi eest oli sellise sagedusega kodune lävimine normiks ligi 40 protsendis peredest.

Samal ajal kolmekordistus ameeriklaste arv, kelle juures ei käinud aasta jooksul ühtki külalist. Terve aasta jooksul näevad koduseinad vaid oma inimesi igas seitsmendas elamises.

Morni pealkirja taga seisab tõsiasi, et võrreldes Putnami kirjeldatud 1990. aastate madalseisuga kostitatavad inimesed külalisi õhtusöögiga veel viiendiku võrra harvem. Sõpru ei võõrustata kodu asemel ka mitte restoranis, vaid nähtus näib täielikult hääbuvat. Seda kinnitab ka restoranitööstus märgatavalt kasvanud üksi söövate inimeste arvu näol.

Viimase paarikümne aastaga pikenes ameeriklase kodus veedetud aeg kahe tunni võrra. Umbes 35 protsenti sellest seletab vähemalt osa nädalast kodus kaugtööd tegevate inimeste osakaalu kasv. Siit üks võimalik tegur, mis muudab kodu vähem sõprade võõrustamise kohaks ja kujundab ajakasutust. Ent isegi kui sõbrad teevad kaugtööd, on metsiku graafikuga tööle kuluva aja vahelt palju raskem leida kõigile sobivat aega ja korraldamiseks energiat.

Sellele lisandub võrdlemisi uue nähtusena küsimus, kes mida sööb, kellel on gluteeniallergia, kes ei söö paprikat, kala, baklažaani või veel midagi, mis teeks õhtusöögi makaroniroast huvitavamaks.

Kunagi vajasid inimesed üksteist sageli mitte ainult seltsi, vaid ka meelelahutuse, praktilise abi, teabe ja tegevustes osalemise võimaluse pärast. Praegu on võimalik sellest paljut teha ka teisi kaasamata. Sotsiaalne suhtlus kaotab oma praktilist vajalikkust. Sotsiaalse inimese jaoks tähendab see ka kasvavat üksiolemist, isegi kui ta otsiks hinges seltsi. Hiiliv muutus kujuneb ka ühiskondlikuks probleemiks. Kui inimesed kaotavad harjumuse olla ja teha midagi koos juhuslike võõrastega, nõrgeneb ühiskonda hoidev sidusus.

Lõpuks ka üks märgatavalt positiivne statistiline näitaja. Aastal 1995 oli internet kaheksal protsendil ameeriklastel. Tänapäeval on sellele ligipääs 98 protsendil. Ja ärge unustage, et jutt ei käinud meist!

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".