Edukast äriideest fantaseerides ei saa pahaks panna, kui esmalt jõuavad teadvusesse tehnoloogia rakendusele rajanevad ettevõtmised. Idee ei pea olema isegi uhiuus. Edu võib rajaneda olemasoleva paljundamisele. Näiteks ehitades robotautot, luues vastaste nottimisele rajanevaid arvutimänge või rakendades Uberi ärimudeli mõne maise tegevuse teenistusse.

Olulise ühisosana seob neid püüdlus tabada mõnda inimese vajadust, mille enda peale võtmisega hoitakse kokku tulevase kliendi energiakulu või erutatakse meeli tasemel, mida maisem elu ei suuda pakkuda või pole võimalik seda saavautada. Raske ja hulganisti probleeme on kõigil, sealhulgas äride väljamõtlejatel. Seega peaks olema potentsiaal avar. Pingutada võiks olemasoleva kordamisest enama nimel.

Innovatsiooni tulemusel lisandunud uute tegevustega või uuendatud ja ümberkujundatud askeldamistega harjunuid võib esmalt ehmatada, et hea äri saaks rajaneda mitte millegi tegemisele. Samas võib aimata kehasse voolavat äratundmise rõõmu, koidikupäikese embavat soojust koos võidukate hõisetega, mida kogeti viimati pärast esimest jalutuskäiku kallimaga, et see on just see, mida on otsinud endale teadvustamatult aastaid. Kiire elutempo takistas selle tahu nägemist.

The Washington Post kirjeldab kahe Harvardi ülikooli lõpetanu ärivaistu suunamuutust ja sellega kaasnenud üllatavat edu. Nimed polegi olulised. Omamoodi julguse tunnustusena olgu aga Pete Davis ja Jon Staff siiski nad ära mainitud. Üks lõpetas nimeka ülikooli õigusteaduskonna ja teine ärinduse. Loogilise sammuna pidanuks nad suunduma suurlinna elu kõige kuumemasse piirkonda ehk city'sse. Nemad valisid hoopiski metsa. Seda küll mitte kohe. Esmalt püüdsid minna nemadki massiga kaasa, teha oma Facebooki ja korjata raha tervisliku toitumise püha graali otsijatelt.

Ometi jõudsid nad metsa, kus napib inimesi ja inimõiguseid. Nimel ulatub mobiilne side sinna vaid soodsa ilma puhul ja sel ajalgi katkendlikult. Võiks arvata, et nende teenitud umbes miljon dollarit aastas sünnib olukorra kiuste suurte pingutuste tulemusel. Tegelikult on olukord vastupidine. Klientidelt saadud raha eest võimaldavad nad mitte midagi tegemisest – lahti ühendamist inimmassidest, telefonidest ja katkematust andmevoost.

Äri ei rajane varjupaiga pakkumisele erakutele, misantroopidele või muul moel linnapõlglikele indiviididele. Enamasti napiks seda tüüpi isikutel suhteliselt kalli majutuse eest tasumiseks raha ja nad eelistaks rahatut isemajandavat toimetulekut mõnes vaikses paigas. Davise ja Staffi metsa rajatud ning teineteisest isoleeritud ühetoaliste hotellimajakeste klientuuri moodustavad suurlinnade signaalide supi kuumuses keedetud ajudega tegelased. Enamus kliente on alla 40-aastased. Majakestest on hõivatud kõigil nädalapäevadel ja aastaringselt 90 protsenti. Öö maksab 100 kuni 200 dollarit.

Raha eest saab lisaks soojale, mõne ruutmeetrilisele toale, voodi, pliidi, väikese külmiku, WC koos dušiga ja suure akna ning kvaliteetset aega ja ruumi mõtlemiseks. Pole välistatud, et keegi kasutab omaette olemise võimalust mõne uue tehnoloogia välja mõtlemiseks. Usutavalt otsib aga kasvav klientuur pigem kohta, kus olla iseendaga ja kasutada pead tööst vabamale maailmatunnetusele. Tegu on endale võetud, mitte teistega täidetud ajaga.

Paistab, et turul kasvab seda tüüpi vajaduse rahuldamatus. Sama on märganud investorid. Mitte millegi tegemise eest raha küsimise ärile on õla alla pannud elu kvaliteedi äri edendamisele spetsialiseerunud riskikapitali ettevõtte, panustades kahe ettevõtja metsa põgenemist pakkuvasse ärisse 15 miljonit dollarit. Tõenäoliselt polnud investorite ära rääkimine raskeimate killast, sest metsiku hotelli äri on kasumis. Raha oli juurde vaja laienemiseks järgmiste suurlinnade juurde.

Kaasuva efektina võidab sedalaadi vajaduse rahuldamise otsimisest arhitektuur. Sealgi võib märgata huvitavat tegelemist üha eksootilisemate minimajadega. USA-s, Kanadas ja mitmes Euroopa riigis koguvad populaarsust puude otsa ehitatud unikaalsete pisikeses formaadis majakeste ja loominguliste pelgupaikade loomine. Skandinaavia metsadest leidub mainitud loo tegelaste ettevõtmisele sarnaseid hotelle eremiitidele jne. Protsess on alanud. Paar põlvkonda tagasi poleks loetud tänast tööd kontoris tööks ega metsas istumist peetud puhkuseks. Ajad aga muutuvad.

Antud loo puhul tasub jälgida teistki äriideed, mis peaks kasvatama reaktsioonina USA suures päevalehes tutvustatud loole linnade läheduses levialast välja jäänud võpsikute hinda.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".