"Kui tervishoius midagi juhtub, siis enamasti pole see üksikisikute pahatahtlik tegevus. Pigem näeb seda juhul, kui midagi süsteemis logiseb või pole asjadega tegeletud," ütleb Tartu Ülikooli õendusteaduse nooremteadur Liisi Mägi. Kui patsiendiga midagi juhtub, tasub seega vaadata otsa laiemale raviasutuses valitsevale õhkkonnale ja personali omavahelistele suhetele.

Suurima osa tervishoiutöötajatest moodustavad õed, kes puutuvad patsiendiga kokku ööpäev läbi. Kui mujal maailmas hakati nii õdede kui ka laiemalt tervishoiutöötajate patsiendiohutuse pädevust uurima juba paarkümmend aastat tagasi, siis Eestis oli teema veel nelja aasta eest paljuski tähelepanuta.

Oma hiljuti kaitstud doktoritöös võttis Mägi nüüd Eesti luubi alla õdede patsiendiohutuspädevuse. Ehki viimane hõlmab ka kliinilisi oskusi nagu ravimite ohutu manustamine ja nakkuste vältimine, huvitasid Mägi pigem sotsiokultuurilised pädevused: oskus riske märgata, neil teemadel suhelda ja teha meeskonnatööd. "Õdedel on suur roll märgata, kui midagi hakkab viltu kiskuma. Peab olema turvaline keskkond, et nad julgeksid ja oskaksid seda välja öelda," osutab ta.

Rohkem koostööd ja uusi vaatenurki

Patsiendiohutus tähendab, et ravil olles ei tohiks inimesele tekkida kahju, mida oleks saanud vältida: ta ei tohiks saada näiteks vale ravimit, haiglas kukkuda või saada külge nakkust. Kui mingi kahju siiski sünnib, peaks see olema võimalikult väike. "Seda me ei saavuta kunagi, et tervishoid oleks täiesti kahjuvaba, aga peaksime proovima vältida riske, mis on välditavad," sõnab Liisi Mägi.

Rahvusvaheliselt kasutatakse tervishoius patsiendiohutuspädevuse hindamiseks 2012. aastal Kanadas loodud mõõdikut nimega Tervishoiutöötajate väljaõppe uuring (Health Professional Education in Patient Safety Survey ehk H-PEPSS). Oma doktritöö osana tõlkis Mägi selle eesti keelde ja kohandas siinsetele oludele sobivaks. "See mõõdab töötajate enese hinnanguid oma patsiendiohutuse pädevustele," tutvustab ta. Doktoritöö osana tehtud statistilise kontrolli järel sobib mõõdik nüüd kasutamiseks nii Eesti haiglates kui ka õendushariduses.

Oma uuringus vaatles Mägi uue mõõdikuga Eesti õdede enesehinnanguid. "Nad tunnevad end kõige kindlamalt selles, et teavad, kuidas inimtegurid, näiteks väsimus, patsiendiohutust mõjutavad. Samuti selles, kuidas tehnoloogia kasutamine ohutust mõjutab," toob ta välja.

Nooremteadur oletab, et õdede vastuseid mõjutas muu hulgas koroonapandeemia kogemus. Kuna ta kogus andmeid pandeemiajärgsel 2023. aastal, olid kõik õed saanud oma argitöös selleks ajaks väsimuse ja muude inimtegurite mõjust väga teadlikuks.

Kõige ebakindlamalt tundsid Eesti õed end aga meeskonnatöös, mis hõlmab näiteks erialade vaheliste konfliktide lahendamist ja kolleegide julgustamist ohutusest rääkima. "See tulemus ei tähenda kindlasti, et õed on halvad meeskonnamängijad. Olen seda tõlgendanud nii, et meeskonnatöö ei sõltu ainult ühest inimesest. See sõltub ka organisatsioonikultuurist," arutleb Mägi.

Tema sõnul võib tulemuse taga olla see, et tervishoius on endiselt hierarhiad tunda: võrdse positsiooni asemel leiavad paljud töötajad end olukorrast, kus neil napib julgust sõna võtta. "Väljaütlemine ja märkamine ei tohiks sõltuda isiklikust julgusest. Meie organisatsioonid peaksid olema nii hästi üles ehitatud, et igaüks saab aru, et meeskonnas koos toimimine on oluline ning kõigil on võimalus ja julgus seda teha," osutab nooremteadur.

Samuti ilmnes, et alles magistriõppes õppivad või varem patsiendiohutuse koolituse läbinud õed tunnevad end kohati enesekindlamalt. See viitas, et oluline on oskusteavet värskena hoida. "Mu töö järeldus oligi, et patsiendiohutuse pädevus pole midagi sellist, kus õde lõpetab põhiõppe ära ja ongi valmis. Seda peab töö käigus kogu aeg õppima ja arendama," tõdeb Mägi.

Koostöö algab koos õppides

Doktoritöö ühe osana uuris Liisi Mägi ka koostöist õpet tervishoius kui võimalust siinsete õdede patsiendiohutuspädevust edendada. Selleks intervjueeris ta Eesti ja Norra õendusteaduse magistrante ja õppejõude. "Kahe erineva konteksti pealt tuli tulemus, et tervishoius tõhusalt koos õppimiseks tuleb jällegi püüda hierarhiaid vältida," märgib ta.

Koostöine õpe tähendab, et tervishoiutöötajad õpivad üksteiselt ja koos, olgu need eri erialade esindajad: näiteks arstid, õed, bioanalüütikud, radioloogiatehnikud või eri kogemusega õed. Niimoodi hakkavad nad kõik juba varakult üksteise vaatepunkte mõistma. "Oluline on, et need erinevad õpped ei toimuks silotornides, nii et inimesed saavad alles haiglas kokku ega tea, kuidas teine osapool tööd teeb," kirjeldab Mägi. Kuna patsiendiohutuspädevust tuleb pidevalt arendada, tuleks sellega jätkata ka siis, kui nad on juba tööle asunud.

Sestap soovitab ta väikeses Eestis, kus tervishoiuharidust pakkuvaid õppeasutusi on vähe, kõrgharidusasutustel nii omavahel kui ka haiglatega rohkem koostööd teha. Asutusteülene õpe võimaldaks taaskord hierarhiaid murda. "Ei oleks ainult nii, et kogenud õde õpetab seda, kes alles õpib. Õppimine saab olla ka teistpidi: koolist tulija tuleb värskete teadmistega," arutleb nooremteadur.

Riigi vaates näeb ta helgema poolena, et patsiendiohutusega on hakatud viimastel aastatel tegelema. Näiteks peavad tervishoiuasutused alates 2024. aasta novembrist teatama patsiendiohutusjuhtumitest riiklikku andmekogusse ning töötaja, kes juhtumist ausalt teatab, ei pea kartma selle eest karistust. See annab võimaluse juhtumitest õppida ja süsteemi parandada, selmet süüdlast otsida. "Tegelikult puudub aga Eesti riigis patsiendiohutuse strateegia, mis ütleks täpselt ära, mis on meie eesmärgid, kes mille eest vastutab ja kuidas me jälgime, kas olukord paraneb või mitte," osutab Mägi.

Kesksema organiseerimise kõrval näeb ta vajadust ka teemat Eestis edasi uurida. Rahvusvaheline teaduskirjandus osutab näiteks, et umbes iga 20. patsient kogeb ravi käigus kahju, mida oleks saanud vältida. "Me ei tea, kas see kehtib ka Eestis, sest siin pole seda süstemaatiliselt mõõdetud," märgib Mägi.

Liisi Mägi kaitses doktoritöö "Development of patient safety competence in nursing: a multimethod study" ("Patsiendiohutuspädevuse kujunemine õenduses: mitmemeetodiline uuring") 20. oktoobril Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid külalisprofessor Mari Katariina Kangasniemi, sisehaiguste kaasprofessor Kaja Põlluste ja sisehaiguste propedeutika professor Margus Lember Tartu Ülikoolist. Oponeeris professor Mojtaba Vaismoradi Nord University'st Norrast.