Venemaa mõjutustegevuse üks keskseid eesmärke on just usalduse õõnestamine. Kui riigi, ajakirjanduse ja ekspertide sõnumeid hakatakse pidama võrdselt kahtlaseks, on ka keerukam eristada tõde ja eksitavat teavet. Seetõttu pole vastuvõtlikkus propagandale ainult inimese maailmavaate küsimus, vaid puudutab ühiskonna vastupanuvõimet laiemalt.

Uurisin koos oma Tartu Ülikooli ning  Läti ja Vilniuse ülikoolide kolleegidega, millised tegurid seostuvad Venemaa propagandanarratiivide uskumisega Balti riikides. Eestis, Lätis ja Leedus korraldatud küsitluses osales 1218 inimest.

Enne kui sai küsida, kes on propagandale vastuvõtlikum, pidime aga vastama keerulisemale küsimusele: mida vastuvõtlikkus üldse tähendab?

Vastuvõtlikkus ei võrdu Venemaa toetamisega

Me ei palunud uuringus inimestel hinnata, kas nad toetavad Venemaad või usaldavad Kremli ametlikke kanaleid. Selle asemel esitasime neile 20 väidet, mis esindasid kümmet Balti inforuumis levivat Venemaa propagandanarratiivi. Nende seas olid näiteks väited, mille kohaselt vallandas Ukraina sõja NATO laienemine, Nõukogude Liidust lahkumine tõi Balti riikidele üksnes majandusliku ja demograafilise languse, kaitsekulud teenivad võõraid huve või lääneriigid on moraalses allakäigus.

Vastuvõtlikkuse näitajaks sai see, kuivõrd inimene nende väidetega nõustus. Teisisõnu ei mõõtnud uuring oskust propagandakanalit ära tunda, vaid valmisolekut võtta omaks selle põhisõnumeid. See eristus on oluline, sest propaganda ei pruugi esineda Venemaa-meelse üleskutsena. Palju tõhusamalt võib toimida väide, mis haakub inimese kohaliku rahulolematuse, ebakindluse või varasemate veendumustega. Sõnum tundub sel juhul tuttav ja usutav juba enne, kui inimene hakkab kontrollima selle päritolu või tõepärasust.

Teadlased käsitlevad vastuvõtlikkust inimese uskumuste, emotsioonide, kuuluvustunde ja infokeskkonna koosmõjuna. See pole lihtsalt teadmiste puudumine ega kaasasündinud omadus. Pigem kirjeldab see olukorda, kus mõni narratiiv sobitub inimese senisesse maailmapilti eriti hõlpsasti.

Kanalist tähtsamaks osutus usaldus

Esmapilgul võiks arvata, et propagandale vastuvõtlikkust ennustab eeskätt see, milliseid platvorme inimene kasutab. Uuringu tulemused osutasid aga, et sellest tähtsam oli usaldus.

Näiteks Telegrami, Odnoklassniki või VKontakte kasutamine ei tähendanud iseenesest suuremat vastuvõtlikkust. Selgem seos ilmnes siis, kui inimene pidas sealt saadud teavet usaldusväärseks. Usaldus traditsioonilise ajakirjanduse, tunnustatud ekspertide ja teaduse vastu seostus seevastu väiksema vastuvõtlikkusega.

See ei tähenda, et üks kanal teeks inimese automaatselt propagandale vastuvõtlikuks ja teine immuunseks. Pigem näitavad tulemused, et oluline on autoriteet, mille inimene infoallikale omistab. Sama platvorm võib ühe inimese jaoks olla juhuslik suhtluskanal, teise jaoks aga peamine koht, kust otsida seletusi poliitilistele sündmustele. Ka vanus, sugu ja enamik sotsiaalmajanduslikke tunnuseid ei eristanud vastajaid nii järjekindlalt kui nende suhe infoallikatega. Demograafilised seosed olid pigem nõrgad või riigiti erinevad.

Üks erand oli emakeel. Eestis ja Lätis nõustusid vene emakeelega vastajad propagandanarratiive esindavate väidetega keskmiselt rohkem kui riigi põhikeelt emakeelena kõnelevad inimesed. Leedus oli vene emakeelega vastajaid kindlate järelduste tegemiseks liiga vähe.

Uuringu autorite hinnangul ei tule emakeelt tõlgendada lojaalsuse näitajana. Keel on pigem värav inforuumi: see mõjutab, millised kanalid on inimesele kättesaadavad, milliseid allikaid ta harjumuspäraselt jälgib ja millised sõnumid korduvad tema igapäevases infovoos.

Kui väide tuleb tuttavalt inimeselt

Info usutavus ei sõltu ainult kanalist. Mõnikord määrab selle inimene, kellelt sõnum tuleb. Lätis ja Leedus nõustusid propagandanarratiividega rohkem need vastajad, kes pidasid sõpru ja pereliikmeid oma kõige usaldusväärsemateks infoallikateks. Tuttavalt inimeselt kuuldud väide võib tunduda usaldusväärsem ning läbida vähem kriitilisi filtreid kui samasugune sõnum tundmatult autorilt. Suurema vastuvõtlikkusega seostus ka kalduvus eelistada teavet, mis kinnitab inimese olemasolevaid veendumusi.

Kui infovoos korduvad peamiselt ühesugused seisukohad, võib tekkida tunne, et vastuväiteid polegi olemas. Propagandasõnum ei pea sellises keskkonnas enam inimest milleski uues veenma. Piisab sellest, et see kinnitab midagi, mida ta juba usub. Oma osa paistis olevat ka emotsioonidel. Propagandanarratiividega nõustusid rohkem inimesed, kes tajusid, et sotsiaalmeedia mõjub nende meeleolule halvasti või on nende poliitilisi vaateid radikaliseerinud. Seoste tugevus erines siiski riigiti.

Uuring ei näita, kumb on sellisel juhul põhjus ja kumb tagajärg. Võimalik, et ärevus, viha ja kurnatus muudavad lihtsad ning emotsionaalselt laetud seletused kütkestavamaks. Samas võivad konfliktse infosisuga sagedamini kokku puutuvad inimesed tajuda ka sotsiaalmeedia mõju oma enesetundele negatiivsemana.

Ka täielik usaldamatus võib muuta haavatavaks

Kui usaldus mõne kanali vastu võib suurendada propagandanarratiivide mõju, näib lihtne lahendus olevat mitte midagi usaldada. Ka see ei pruugi inimest kaitsta.

Andres Jõesaar, Andres Kõnno ja Ragne Kõuts-Klemm kirjeldasid tänavu ilmunud uuringus Eesti venekeelse auditooriumi "usaldusvaakumit". Pärast Venemaa täiemahulise sõja algust Ukrainas ei vähenenud osal inimestel usaldus üksnes Venemaa meedia vastu. Umbusk laienes ka Eesti, lääneriikide ja Ukraina allikatele.

Vastuoluliste sündmuskäsitluste tekitatud pinge võib viia selleni, et inimene loobub uudiste jälgimisest sootuks. Kui ükski allikas ei paku enam pidepunkti, hakkavad teabe usutavuse üle otsustama eeskätt varasemad veendumused, identiteet ja vahetu suhtlusring. Nii võib umbusaldus kõigi allikate vastu kriitilise mõtlemise asemel hoopis olemasolevaid väärarusaamu kinnistada.

Seega ei seisne kaitse propaganda eest lihtsalt suuremas või väiksemas usalduses. Oluline on oskus põhjendatult otsustada, millist allikat, millises küsimuses ja mille põhjal usaldada.

Petukirja ja propagandasõnumit ühendab kontrollküsimus

Me ei vaadanud uuringu raames, milline konkreetne meediapädevuse võte inimesi propaganda eest kõige paremini kaitseb. Inimene saab siiski oma infokäitumist teadlikult muuta.

Tuua võib lihtsa paralleeli petuskeemide vallast. Kuna Eestis levib palju erinevaid petuskeeme, on inimesed hakanud e-kirjades hoolikamalt kontrollima makselinkide aadresse ja kirja saatjaid. Propagandaga kehtib sama põhimõte. Sotsiaalmeedias mõne väite peale sattudes tasub mõttes kontrollida nii selle autorit kui ka teksti ennast ning võrrelda väidet teistest kanalitest pärineva teabega.

Praktikas tähendab see enne emotsionaalsele sõnumile reageerimist väikest pausi. Kes väite avaldas? Millistele tõenditele see tugineb? Kas sama infot kinnitavad ka teised, esimesest allikast sõltumatud väljaanded või asjatundjad?

Selline kontroll ei nõua kõigi allikate umbusaldamist. Vastupidi, selle eesmärk on leida põhjused, miks mõnda teadet usaldada ja teise suhtes ettevaatlikuks jääda.

Uuringu tõlgendamisel tuleb arvestada, et tegemist oli veebipaneelil põhineva läbilõikelise küsitlusega. See võimaldab näidata tunnustevahelisi seoseid, kuid mitte kindlalt öelda, kumb nähtus on põhjus ja kumb tagajärg. Samuti oli madalama haridustasemega inimesi valimis suhteliselt vähe.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Contemporary European Studies. Selle autorid on Uku Kangur ja Rajesh Sharma Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudist, Girts Dimdins Läti Ülikoolist ning Darius Plikynas Vilniuse Ülikoolist.