Geriaater Kai Saks nentis, et Eestis hakatakse rääkima vananemisest liiga hilja. Inimese kehalised võimed saavutavad tema sõnul oma tipu umbes 25. eluaastaks. Paljud olulised valikud helgema vanaduspõlve tagamiseks tehakse juba enne seda. "Kui rääkida 40-aastasele, siis ta küsib, miks te mulle varem ei rääkinud. See on see, mida ma saan oma noores eas ära teha, et mu tulevik ja vanadus oleks võimalikult ilus ja pikk," nentis Saks saates "Terevisioon".

Noortele ei pea rääkima vanadusega seotud raskustest üleliia. Samas on geriaatri sõnul oluline selgitada, kuidas igapäevased valikud, nagu liikumine ja toitumine, vanemas eas elukvaliteeti mõjutavad.

Isiklik hingerahu

Kai Saks rõhutas, et kuigi välimus on vananemise nähtav osa, ei tohiks see varjutada tõelist heaolu mõõdupuud – toimetulekut ja hingerahu. Tema hinnangul keskendub ühiskond, eriti noortele suunatud kampaaniates, liialt välisele nooruslikkusele, jättes tähelepanuta vanaduse sisulise väärtuse. "Kui ma enam ei taha ennast peeglist vaadata, siis ma peaksin midagi ette võtma. Palju tähtsam on aga see, kuidas ma ennast vanas eas tunnen," leidis geriaater.

Parem teadlikkus aitaks eristada inimestel lisaks paremini loomulikke vananemisilminguid haiguslikest seisunditest. "Arstina ma tean, millised muutused on tingitud vananemisest ja millised haigustest. Olen kohanud selliseid patsiente, kes ei tule oma haigusega arsti vastuvõtule, arvates, et see on vananemisest," sõnas Saks.

Sageli räägitakse väärikalt vananemisest. Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur Tiina Tambaum peab mõistet eksitavaks ja isegi kahjulikuks. See loob tema hinnangul arusaama, justkui oleks vananemiseks üks ainuõige viis, mis seab paratamatult teised inimesed ebaväärikasse valgusse. "Väärikas vananemine kindlasti ei ole üldiselt kokku lepitud. Igaüks tunnetab seda isemoodi, mina seda mõistet isiklikult vihkan," nentis ta "Vikerhommikus.

Sarnaselt Saksaga uskus ta, et esimese sammuna peaks inimene eluetappi paremini mõistma ja aktsepteerima. "Esiteks tuleb selle asjaga rahu teha ehk olla selle üle uhke ja teadlikult seda vananemist teha," leidis Tambaum.

Paraku ei kipu ühiskond laiemalt seda suhtumist praegu toetama. Vanemaealisi kiputakse kasvõi tööturul tõrjuma. Selle juured ulatuvad tema hinnangul hiljutisse ajalukku. "Veel väga hiljuti oli ühiskonnas reegel, et vanem inimene peab kõrvale astuma," ütles Tambaum. Nii kehtis 2006. aastani Eestis töölepinguseadus, mis võimaldas tööandjal vanaduspensioniikka jõudnud töötaja ühepoolselt vallandada.

Samas napib tihti inimestel endil enesekindlust. Vanemad inimesed hakkavad ennast ise diskrimineerima ja usuvad, et nad ei sobitu enam aktiivsesse ühiskonda. "Inimene ise arvab, et targem on natuke kõrvale hoida. [...] Ühelt poolt tuleb see realistlikust mõttest – palju mul siis on jõudlust koos noorematega rabeleda – aga ka kõik need märgid, mis sul sees on, teevad sind vähem enesekindlaks," selgitas teadur.

Nõnda on oluline, et inimene ei tekitaks ise tõrjutustunnet. "Kui ise seda sammu esimesena mitte teha ja olla täiesti enesekindel, et mul on samad õigused ja keskkond peab minu vajaduste järgi muutuma, mitte mina nende keskkonnavajaduste järgi, ei lükka ka teised ehk mind kõrvale," lisas Tambaum.

Igavese elu otsingud

Vananemisega seotud teadusuuringutes on viimastel aastatel teinud mitmeid põnevaid avastusi. Pikaealisus kui selline sõltub aga endiselt suuresti inimese geneetikast ja eluviisidest. Tervislik käitumine kannab inimest vaid teatud piirini. "Eluviisiga saame elada kenasti 80–90 ja saja aastani, aga üle selle on juba vaja meil häid geene," selgitas Kai Saks.

Kuigi mõned teadlased on lubanud tulevikus pakkuda elupikendust 200 aastani, jääb geriaater nende väidete suhtes skeptiliseks. Samas ei tasuks tema arvates igavest elu ja noorust ka tema hinnangul tingimata taotleda. Lisaks eetilistele küsimustele oleks see ohtlik ühiskondlikult. "Kui natuke kujutame ette, tekiks oluline küsimus, et ei tohi enam sünnitada uusi inimesi, ainult siis, kui keegi eest ära kaob," arutles Saks

Sellega kaasneks tema hinnangul bioloogilise ja kultuurilise arengu seiskumine: "See viib stagnatsioonini, seisakuni, enam ei toimu geenide kombineerimist."

Nagu mitmes teises elusfääris, on muutud vananemise temaatika Saksa sõnul suureks äriks. See omakorda võib mõjutada teadusuuringute ja -tulemuste usaldusväärsust. Probleem pole äris kui sellises, vaid inimestele kahju tekitamises või neile eksitavate lubaduste jagamises.

Näiteks juhul, kui turule jõuavad meetodid ja vahendid, mida on katsetatud vaid katseloomadel ja mille toimivus inimestel on teadmata. "Kõikvõimalikud süsted või preparaatide manustamised, mis on andnud näiteks ümarusside eluea pikenemise – seda üle kanda inimesele ei tohi," tõi ta näite.

Reedel avati Eesti Tervisemuuseumis näitus "Hüvasti noorus!", kus muuseas jutustavad enda avameelseid lugusid vananemisest erinevad tuntud Eesti inimesed. Lisaks Saksale ja Tambaumile andsid sellesse oma panuse Sirle Salmistu, Sergei Saadi ja Tagli Pitsi.