Tervisemuuseumi juubeliraamat kannab pealkirja "Saunast süstlani. Sajandi jagu lugusid eestlaste tervisest." Mis ühendab sauna ja süstalt?

Ega neid väga palju ei ühendagi. Need on kaks punkti: saun on algus ja süstal on lõpp – see on teekond eestlaste terviseloos. Raamat valmis Tervisemuuseumi sajandaks sünnipäevaks. Kui Tervisemuuseum Tartusse loodi, ei loodud seda päris tavaliseks muuseumiks, vaid Eesti Arstide Seltsi algatusel asutusena, mille eesmärk oli tõsta eestlaste terviseteadlikkust. Arstid mõistsid juba siis väga hästi, et haigusi on palju lihtsam ja kulutõhusam ennetada kui ravida – nagu ka tänapäeval.

Mind hakkas kõnetama just see: milline maailm see oli, kuhu tervisemuuseumit vaja oli. Miks tunti tol ajal selle järele vajadust? Mind kõnetas 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse olustik – kust me tuleme. Mida inimesed arvasid apteegirohtudest, kuidas nad ennast ravisid, kas neil oli üldse võimalik arsti juurde minna? Seega kujunes juubeliraamatust hoopis eestlaste terviseteekonna raamat.

Miks oli siis sada aastat tagasi tervisemuuseumit vaja?

Sada aastat tagasi olid küll olemas apteegid, arstid ja haiglad, aga ega tohtrid suurt midagi teha saanud – antibiootikume ega vaktsiine polnud. Kui peres haigestus näiteks väike laps difteeriasse, võis küll arsti kutsuda, aga arst ei saanud tegelikult midagi teha. Arst tegeles toona pigem traumameditsiiniga. 

Eestlastel on vanasõna: "Vaese tohter on jumal, aga rikka jumal on tohter." Tavalistel inimestel ei olnud üldse kombeks arsti kutsuda. Seda said endale lubada vaid jõukad, sest arstiabi oli väga kallis ja pigem linnainimeste pärusmaa. Samal ajal elas veel 70 protsenti Eesti elanikkonnast maal, kellel see võimalus puudus. Arsti ka eriti ei usutud, sest ta ei osanud justkui midagi teha.

Palju on räägitud ka sellest, et arstid kasutasid töövõtteid, mis olid sarnased külaravitsejate omadele. Samas oli arst keegi, kes sisendas kindlustunnet – aga ainult siis, kui inimesed temasse uskusid. Jõukamad uskusid, aga üldiselt oli sügavalt juurdunud mõtteviis, et kõik on jumala kätes.

Eestlaste tervis oli toona üsna kehv. Levisid nakkushaigused ja ka seksuaalsel teel levivad haigused. Üks suur probleem oli kehv käitumiskultuur – hügieeni ja tervise vahele ei osatud veel seoseid luua, sama kehtis ka toiduhügieeni kohta. Alles eelmise sajandi alguses algas teekond, kus hakati inimestele õpetama, et tuleb ennast pesta, kodu koristada, mitte elada koos loomadega.

See oligi Tervisemuuseumi roll. Esimene näitus keskendus emade ja laste tervishoiule – just sellepärast, et laste suremus oli suur. Seda mitte sünnitusel, vaid väikelaste suremus tulenes tihti halbadest hügieenitingimustest ja elukeskkonnast. Veel sada aastat tagasi söödi paljudes peredes ühe puulusikaga ühest kausist.

1920. aastate alguses viidi läbi suur rahvatervishoiu küsitlus, kus käidi üle terve Eesti ja uuriti, kuidas inimesed elavad. Hea oli, kui kord nädalas saunas pesemas käidi, aga sageli piirdus pesemine vaid käte ja näo loputamisega. Tervisemuuseum oli tõepoolest vajalik, sest olud olid katastroofiliselt kehvad. Muuseum saatis arste üle Eesti loenguid pidama.

Meeletu hüpe toimus koos iseseisvumisega. Teise maailmasõja mälestustes on palju kirjeldusi sellest, kui räpased olid venelased, kui ebameeldivalt nad lõhnasid ja kuidas nad end ei pesnud. Eestlased võtsid pesemise ja puhtuse omaks väga kiiresti – mis on teatud mõttes isegi üllatav.

Juhtus see, et rahvust ja rahvusriiki hakati seostama intelligentsuse ja tervisega. Oli tohutu uhkus oma vabariigi üle. Me olime eurooplased – ja soovisime olla vääriline osa Euroopast.

Marju Kõivupuu mainib raamatu kontekstis medikaliseerumist. Kuidas on see protsess – elu üha suurem allutamine meditsiinilisele kontrollile ja sekkumisele – mõjutanud meie suhet oma keha ja tervisega?

Kuni teise maailmasõjani surid inimesed peamiselt nakkushaigustesse, sest elati väga tihedalt koos – nii inimesed kui ka loomad. Ravi sisuliselt ei olnud. Teise maailmasõja lõpus tuli kasutusele penitsilliin ning sealt edasi hakati massiliselt rakendama vaktsiine. Seda nimetatakse epidemioloogiliseks üleminekuks – ajaloopunktiks, kus inimesed ei surnud enam nakkushaigustesse, vaid hakati surema vähki või südame-veresoonkonna haigustesse.

Seejärel tekkis tunne, et arst on kõikvõimas. Kui on tervisemure, läheme arsti juurde ja eeldame, et ta aitab. Meditsiin tundub kõikvõimas ja meid üllatab, kui kuuleme mõnest haigusest, millele ei olegi ravi. Minu arvates on huvitav, kuidas oleme minetanud teatava ise hakkama saamise oskuse. Varem arvati, et saame ise hakkama – kui ei saa, aitab ema, ja kui ema ei oska, siis ehk külaravitseja. Nüüd on nii, et läheme arsti juurde ja ütleme: "Andke retsept." Me ei taju enam vastutust.

Me oleme internetiajastu lapsed, kes peaksid oskama ise otsida ja lahendusi leida, aga sageli ei võta me oma tervise eest vastutust – vähemalt mitte enne, kui tuleb mõni suurem tervisemure. Alles siis hakkame mõtlema, kuidas saaks paremini elada. Igapäevaelus me seda ei teadvusta. Juuksed kukuvad peast – läheme arsti juurde.

Mida vanasti kindlasti ei olnud, on ravimite tohutu ületarbimine. Me tarbime kõike üle – toitu, meediat ja samamoodi ka ravimeid.

Kui sada aastat tagasi surid inimesed tuberkuloosi, siis nüüd on Eestis surmapõhjus number üks südame-veresoonkonnahaigused – haigused, mis paljudel juhtudel on ennetatavad.

Jah, tuberkuloos on tänapäeval lihtsalt asendunud teiste haigustega. Sellist suurt võitu, et inimesed enam haigustesse ei sureks, ei paista kusagilt.

Kui sa seda raamatut koostasid, kas avastasid ka mõne teema või loo, mille puhul tundsid, et see on alaräägitud või mille kohta meie terviseloos eriti üldse ei teata?

Paljud teemad Eesti ajaloos vajaksid rohkem uurimist, eriti vaimse tervise ajalugu. Ma pean silmas just külatasandit, mitte asutuste ajalugu. Samamoodi ka traumade taaka – see on miski, mis on eestlaste tervist väga tugevalt mõjutanud.

Kui praegu räägime palju vaimsest tervisest ja stressist – näiteks kuidas koroonapandeemia meie vaimset tervist mõjutas ja noorte hulgas on depressioon tõusuteel –, siis mina kujutasin ette hoopis aega, mil oli Nõukogude okupatsioon, Saksa okupatsioon, esimene ja teine küüditamine. Eri organid viisid inimesi kodudest ära ülekuulamistele ja me ei teadnud, mis nende ülekuulamiste käigus tehti. Lähedased muretsesid, teadmata, kas inimesed tulevad üldse kunagi koju – kas nad tapetakse või saadetakse Siberisse. Ja kuidas Siberis elati? Millised olid toidutingimused ja kuidas see mõjutas füüsilist keha?

Mida see kõik tegi inimeste vaimse tervisega? Eesti kontekstis on seda uuritud väga vähe. Kuidas elavad edasi inimesed, kes on pikki aastaid tohutut stressi talunud? Ja kui need naised saavad lapsi – kuidas see kandub edasi nende lastele? Kuidas on ajalooline taak mõjutanud meie tervist?

Kas tagantjärele saab vaimset tervist üldse kuidagi niimoodi uurida? Neid inimesi, kes seda aega mäletaksid ja veel elus on, ei ole enam kuigi palju.

Nii ja naa. On mitmeid kirjanikke, kes on kirjeldanud, kuidas nende elu kujundas see, et nende ema oli Siberis. Kui lapsepõlvemälestused on näiteks sellised, et ema ärkab igal öösel röökides üles – kuidas see mõjutab lapse vaimset tervist? Kuigipalju seda materjali on veel praegu olemas, aga selles mõttes sul on õigus – 20 aasta pärast enam mitte nii väga.

Aasta alguses avas tervisemuuseum näituse "Hüvasti, noorus!", mille üks kuraator sa olid. Selle näitusega esitatakse väga eluline küsimus: kuidas inimesed vananeda tahavad. Kuidas sina vananeda tahad?

Mina tean täpselt, kuidas ma vananeda tahan. Mul on üks hästi tore kolleeg, kes oli umbes 30-aastane, kui me selle näituse ettevalmistamist alustasime. Ta oli väga üllatunud, et me vananemisest üldse näitust teeme – kes see ikka selle peale mõtleb. See üllatas omakorda mind.

Mäletan, et olin umbes 22–23, kui lugesin üht raamatut, mille pealkirja ma enam ei mäleta. Seal rääkis üks naine, kuidas ta tähistas oma 90. sünnipäeva Tiibetis mootorrattareisil. See oli minu jaoks äratundmishetk. Ma mõtlesin, et tahan teha omalt poolt kõik võimaliku selleks, et oleksin 90-aastaselt suuteline tegema just seda, mida tahan. Et kõik teed oleksid lahti.

Seda näitust koostades kuulsid ilmselt väga erinevaid lugusid sellest, kuidas inimesed vananeda tahavad ja kuidas nad seda mõtestavad.

Jah. Mulle tundub, et tahame me seda endale tunnistada või mitte, aga vananemine on miski, mida me kuidagi pelgame. Kõige rohkem pelgavad inimesed ehk seda, et ühel hetkel kaob võimalus viia ellu unistusi, mida on oma elu jooksul planeeritud – olgu see seotud näiteks väga hea füüsilise vormi või millegi muuga. Ühel hetkel jõuab kohale reaalsus, et enam ei lähe arstiks õppima.

Me ei peaks keskenduma pinnapealsusele, et vananedes muutub välimus, vaid hoopis allhoovuse kurbusele – et vanusega kaovad elust mingil määral võimalused. See on tõsine teema ja paljud ei taha sellest rääkida.

Minul on vastupidi. Minu arvates hoiab see justkui sõrme pulsil – sa jälgid pidevalt, mida oma eluga teed, kas oled oma valikutega rahul, ja võib-olla teedki valikuid julgemalt. Kui inimene on 18 või 20, siis kõik küsivad: mida sa teha tahad? Kas lähed ülikooli või hoopis näiteks Austraaliasse? Kas plaanid lapsi saada? Miks me ei küsi taolisi küsimusi ka 40- või 50-aastaselt? Kas ma olen seal, kus tahan olla? Kuidas ma tahan vananeda? Kas teen kõik selleks, et mitte ise endale võimalusi lukku panna?

See ei ole tingimata hirm, vaid pigem mugavustsoon. Me oleme loonud endale mingi elu, meil on siin hea olla, saame hakkama – aga ei viitsi lihtsalt sealt välja tulla. Võib-olla ei ole sa aga 50-aastaselt enam õnnelik, et ei viitsinud.

Ma ise olen 30. eluaastate alguses ja olen täheldanud, et mingil imelikul kombel mulle meeldib vanemaks saada – ajaga muutud eneseteadlikumaks ja -kindlamaks ning ei tee enam tühjast-tähjast probleeme. Ehk peakski vananemises nägema midagi positiivset?

Kuna me valmistasime seda näitust ette kaks ja pool aastat, siis see teema võttis elu mingis mõttes üle. Rääkisin pidevalt kõigiga vananemisest. Ma ei ole veel kohanud ühtegi naist, kes ütleks, et elu läheb järjest allamäge ja on nii masendav. Vahet ei ole, kas oled 30, 40 või 60 – kõik ütlevad, et oled üha rohkem iseenda ja oma eluga rahul.

Võib-olla ongi 20. eluaastad tegelikult üks keerulisemaid perioode, sest siis otsid ennast ja lood oma elu. Sellepärast ongi vanemaks saamine tegelikult väga äge.

Kui räägime välimusest, siis inimene suhestub ikka selle pildiga, millega ta on harjunud. Kui see ühel hetkel muutuma hakkab, ei ole sellega alati lihtne leppida. Nagu aga Tõnu Õnnepalu on öelnud – õnneks need muutused ei tule kõik korraga. Kui need langeksid kaela nagu tulvavesi, oleks see kindlasti palju raskem.

Kust üldse tekkis idee teha näitus justnimelt vananemisest?

Me valime näituse teemasid üsna suures ringis. See teema jäigi ilmselt sõelale, sest see kõnetab ja on kogu tervishoiu mõttes oluline. Mida rohkem tegeleme oma tervisega siin ja praegu, seda enam saame ennetada tulevikus tekkivaid probleeme.

Mind ennast huvitas selle teema puhul just allhoovus ja vaimne pool. Käisime rääkimas eakate klubides ja nemad rääkisid väga palju psühholoogilisest hakkamasaamisest. Alles olid jõulud, nüüd on kohe jaanipäev – jälle on üks aasta möödas. Aeg läheb väga kiiresti. Vanemad inimesed ütlesid sageli: ühel hetkel oled 60, siis 70 ja järsku 75, aga vaim ei tule kuidagi järgi. Ühel hetkel oled elutee keskel ja sealt edasi liigud järjest teisele poole.

Hiljuti oli "Plekktrummis" külas kirjanik Kaur Riismaa, kes on 39-aastane ning viitas endale pidevalt kui keskealisele mehele. See oli mõneti ehmatav – kas tõesti, mõned aastad veel ja olen ka keskealine?

Jah, seda võetakse sageli nii, et keskmine eluiga jagatakse lihtsalt pooleks. Kui keskmine eluiga on 80 aastat, siis 40 on justkui keskealine. Euroopas lähtutakse pigem sellest, et keskiga algab 45. eluaastast.

Need reaktsioonid ongi hästi huvitavad – järelikult see puudutas sind ka natuke, et mõne aasta pärast oleksid justkui "ametlikult" keskealine. See ongi osa vanusega kohanemisest, millest me enne rääkisime. Mäletan, et kui olin umbes 30, ütlesin emale või tädile midagi sellist: "Ma ei saa üldse aru, et ma olen 30." Tema vastas: "Ma ei saa aru, et ma olen 50." Eks see nii olegi – vaimne mina ju ei muutu. Muutub ainult nii-öelda karkass ja elukogemused, mis ajapikku kogunevad.

Kuidas on ühiskonnas suhtumine vananemisse aja jooksul muutunud? Vanasti nägid inimesed justkui vanemad välja. Näiteks 1980. aastate keskpaiga seriaalis "Kullakesed" (Golden Girls) olid tegelased 50–60-aastased, aga nägid välja üsna eakad. Samas "Seksi ja linna" viimastes hooaegades on tegelased isegi vanemad, kuid näevad hoopis teistsugused välja – nii olekult kui riietusstiililt.

Siin on mitu tahku. Näitusel toome välja, et vanuseline diskrimineerimine – eriti tööelus – ei ole kuhugi kadunud. Noorust seostatakse elujõu ja energiaga. Noorus on justkui läänemaailma nii-öelda jumal. Soov esitleda end noorena tulebki sellest. Isegi kui oleme juba 55 või 60, tahame kuuluda sellesse vanuserühma, mida peetakse väärtuslikuks.

Samas teame lugusid naistest, kes ütlevad, et nad on sattunud 55 ja pensioniea vahel justkui imelikku vanusesse ja on seetõttu kogenud diskrimineerimist.

Nõukogude ajal mindi pensionile 55-aastaselt – see tähendas justkui automaatselt vanainimest. Mujal maailmas on aga pensioniealisi tööl rohkem näha. Näiteks Itaalias või Prantsusmaal teenindavad 70-aastased kelnerid – see on väärtustatud ja mulle tundub, et see on tõesti äge. Meil arvatakse tihti, et pensionär peab istuma kodus aiamaal.

Selles osas on meil veel pikk tee minna. Mina väärtustan seda, kui inimesed hoolitsevad enda eest – see tähendab üldjuhul ka paremat tervist. Ja seda tahamegi oma näitusega öelda: jumala eest, hoolitsege enda eest!