Varasemad mudelid toetusid pelgalt riiklikele koondnäitajatele ja ajaloole. Eelmise sajandi 1970. aastate naftakriisid lükkasid need eeldused ümber, sest inflatsioon ja tööpuudus kasvasid ühekorraga. Hall ja Woodford rajasid uuskensiaanliku raamistiku, mis ehitas majanduspildi üles altpoolt. See tugineb miljonitele väikestele otsustele, mida teevad igapäevaselt üksikud majapidamised ja ettevõtted.

Hall keskendus oma 1978. aasta teadustöös tarbijate valikutele. Ökonomist näias, et muutusi inimeste ostuotsustes ei suuda mitte keegi ette näha. Tarbijad kohandavad oma eelistusi alles siis, kui nad saavad ootamatut teavet.

Hall ja Fredric Mishkin analüüsisid hiljem üle 2000 Ameerika pere andmeid. Uurijad leidsid, et laias laastus teeb 80 protsenti leibkondadest oma rahalisi plaane tulevikku vaadates. Ülejäänud viiendik elab palgapäevast palgapäevani ja kulutab kogu sissetuleku kohe ära. See avastus andis valitsustele esimese kindla pidepunkti.

Michael Woodford koondas need mikrotasandi detailid 2003. aastal terviklikku makromajanduslikku mudelisse. Tema loodud kolme võrrandiga süsteem sidus omavahel tootmismahu, inflatsiooni ja intressimäärad. Raamistik kirjeldas hästi olukordi, kus ettevõtted jätavad kulušokkide järel hinnad esialgu samaks. Uue hinnaga kaasnevad lihtsalt soovimatud lisakulud.

Uus raamistik asetas rahapoliitika keskmesse intressimäärad. Varem üritasid keskpangad majandust juhtida ringluses oleva rahamassi kaudu. Woodford tõestas, et riigid saavad turgu jahutada või turgutada kõige paremini just baasintresside abil. See arusaam vormis ümber kogu moodsa panganduse.

Teoreetilised mudelid näitasid selgelt, et keskpankade ja valitsuste tugi on kriisides hädavajalik. Turud nende nendi hooleks jättes jäävad töötajad sageli kehva seisu. Majandusšokid ei taba rahvastikku ühtlaselt, sest vaesemate perede sissetulekud ja ostujõud saavad surutises kõige valusama hoobi.

Uuskensiaanlik mudel sunnib ettevõtjaid ka alati tulevikku vaatama. Üksikud firmad ei langeta otsuseid ainult tänaste kulude pealt. Keskpangad peaks seetõttu oma tulevikuplaanidest alati ausalt rääkima.

Matemaatilistel mudelitel leidub paratamatult nõrku kohti. Ranged võrrandid eeldavad, et turuosalised tegutsevad mõistlikult ja usuvad hindade stabiilsusesse. Ootamatud üleilmsed šokid, näiteks pandeemiad või sõjad, külvavad aga hirmu ja toovad kaasa irratsionaalseid valikuid. Paanika rebib inimeste usalduse ankrust lahti ja lööb ka kõige paremad plaanid uppi.

Nende teadmiste abil seljatas maailm 2008. aasta suure surutise Nobeli komitee hinnangul kordades kiiremini kui 1930. aastate suurte depressiooni. Riigijuhid oskasid kukkumist õigete instrumentidega pehmendada.

Kokkuvõtlikult andis laureaatide loodud raamistik valitsustele ja keskpankadele täpsemad tööriistad. Kui riigijuhid astuvad õigel ajal rahandus- ja rahapoliitilisi samme, aitab see majanduslangusi pehmendada ning tippe tasandada. "Laureaatide töö on aidanud meil viimaste aastate pandeemia ja energiakriiside ajal vältida aastaid kestvaid langusperioode," tõdesid komitee liikmed.

Möödunud aastal jagasid auhinda USA teadlane Joel Mokyr ning prantslane Philippe Aghion ja ameeriklane Peter Howitt. Teadlased kirjeldasid, kuidas tehnoloogiline innovatsioon ja loominguline häving majanduskasvu veavad.

Nobeli mälestusauhinda majanduse alal. antakse välja alates 1968. aastast. Alates 2026. aastast on Nobeli preemia väärtus 12 miljonit Rootsi krooni (u 1,06 miljonit eurot). Lisaks rahalisele auhinnale saavad laureaadid Nobeli bareljeefiga kuldmedali, (erinevalt teistest Nobeli medalitest kujutab selle esikülg Nobeli profiili kohal Rootsi keskpanga viljasarvi ja kirja "Sveriges Riksbank till Alfred Nobels Minne 1968"), ja diplomi.