Katrin Tiidenberg on sirgunud teadlaste perekonnas. Tema isa on geograaf, ema bioloog ning ka isapoolsed vanavanemad tegelesid teadusega. Võiks arvata, et doktoriõppesse astumine oli tema jaoks justkui loogiline järg magistrile, kuid tegelikkus seda tol hetkel ei peegeldanud. Kas suurema kaaluga oli tõsiasi, et Eestis ei olnud doktoriõppekava, mis teda eriliselt huvitaks või mõjutas teda ema kahtlev hoiak tütre valikute osas, ei teagi ta päris täpselt. Igatahes otsustas ta mõnd aega turunduse ja kommunikatsiooni alal töötada.

Doktoriõppesse astumise ajendiks sai hoopis eraeluliselt märkimisväärne sündmus. "Ma sain emaks. Sellega kaasnes terve hulk jõuliselt reljeefseid kogemusi ja peale seda ma otsustasin, et ei, nüüd ma lihtsalt mõtlen, mida ma tegelikult tahaks teha ja läksin doktorisse," räägib ta.

Teadlaseks kujunemine

Siiras huvi uurida doktorantuuri ajal, kuidas see, mida internetis tehakse mõjutab inimeste minapilti, aitas Tiidenbergil püsida sel teekonnal motiveeritud. "Doktorantuur on tegelikult pikk ja raske, kohati üksildane ja ehkki on eelis, kui sa astud näiteks mingi uurimisrühma liikmeks ja sulle antakse sisuliselt töölõik ette, siis ma ütleks, et sellel on ka omad eelised, kui sa tuled mingi täiesti oma sügava veendumuse ja teemaga," usub ta.

Alustava teadlasena hakkas ta uurima Tumblr`is seksiblogi pidavate inimeste identiteeti. See 2007. aastal loodud platvorm hoiab senini teadlase südames sotsiaalmeedia platvormide esikohta. Vaimustunult kirjeldab ta Tumblr`i võlu, mis peitus tema sõnul selle mittehäkitavuses. "See oli ainult nii-öelda kultuurikümbluse kaudu omandatav ja kui sa oled insider, siis see oli väga äge," meenutab Tiidenberg.

Tagantjärele tõdeb ta, et uurimisteemade mitmekesisus on tasahaaval teadlaskarjääri jooksul kujunenud ja doktorikraadi omandades ei olnud tal aimugi, et uuringud nii palju uusi laekaid avavad. Praegu uurib Tiidenberg koos Austria, Soome ja Inglise kolleegidega seda, kuidas inimesed kogevad usaldust uudistes ja sotsiaalmeedias nähtud visuaalse sisu puhul, mis on seotud vaimse tervise ja heaoluga ning on lõpetamas Eesti, Soome ja Rootsi ühisprojekti, milles uuritakse seksuaalkultuuri digiplatvormidel.

Kolm korda lauale koputades hingab ta kergendatult, et seksuaalsuse uurimine sotsiaalmeedias ei ole talle siiani probleeme tekitanud, kuigi rahvusvahelise teadlasena hoomab ta sellega kaasnevaid riske, eriti arvamuste erinevusele agressiivselt reageerivates riikides. "Inimeste äkilised reaktsioonid teadusteemale kui oht teadlase heaolule või karjäärile on natuke selline teema, mille peale ilmselt ei pea mõtlema, kui sa uurid seeni või kalu," spekuleerib teadlane.

Ta oletab, et põhjus, miks teda siiani kõrvale pole heidetud peitub tema andmete rikkalikkuses ja isiklikus siiras huvis teema vastu. Sellega kaasneb võime rahulikult rääkida nii seksuaalsete subkultuuride toimimisest kui noorte poliitilisest osalusest. Tiidenberg meenutab, et teadlaskarjääri alguses tuli ikka ette seksiteadlaseks kutsumist ja itsitamist, aga kuna ta ei ole kunagi oma uuritavaid teemasid häbenenud, ei kaasnenud sellega ka mingit ebamugavustunnet.

Iidolist kolleegiks

Haridusteele tagasi mõeldes peab Tiidenberg väga väärtuslikuks bakalaureuse kolmanda kursuse õpinguid Ameerikas Bard Colleges. Erinevalt Tartu Ülikooli loengutest, kus sada tudengit istus auditooriumis ja kirjutas kilede pealt asju maha, toimus õpe seal kümne või maksimaalselt kahekümnekesi, tuli hästi palju lugeda ja oma arvamust avaldada. "Võib-olla see kogemus õpetas mõtlema ja iseseisvalt tekste tõlgendama, mitte arvama, et õppejõul on ainukesena õigus tõlgendada mingi teoreetiku mõtteid," arutleb teadlane.

Oma doktoritöö tegi ta selfie`dest olles üks esimesi, kes seda teemat tõsiselt võtma hakkas. Autor, kes teda sel teekonnal oluliselt toetas, oli Gillian Rose, kelle teos "Visual Methodologies" pakkus doktorandile võimaluse selfie`sid teaduslikul viisil analüüsida. Naerdes jagab Tiidenberg, et teise aasta doktorandina poleks ta elusees uskunud, et neist Gillianiga kolleegid võiksid saada.

Teadlase mõttemaailma arengul mängis tähtsat rolli ka Catherine Riessman, kelle teosed on mõjutanud seda, kuidas Tiidenberg täna internetis ja maailmas toimuvat tõlgendab. Doktorantuuri ajal Microsoft Researchis teaduspraktikal tööl olles tekkis teadlasel uitmõte kutsuda Bostoni ülikooli emeriitprofessor Riessman kohvile, mille tulemusena kutsus professor ta hoopis endale külla. "See oli üks neist nn näpista ennast, et kontrollida, kas oled ärkvel momentidest," meenutab ta.

Sotsiaalmeedia ja vaimne tervis

Vaimse tervise teemani jõudis Tiidenberg tänu varasematele identiteedi uuringutele sotsiaalmeedias, milles osalejad seosele viitasid. Teadlasele omaselt selgitab ta vaimse tervise ja sotsiaalmeedia seost tuginedes uuringutele. "Me ei saa ühemõtteliselt öelda, et sotsiaalmeedia, internetikasutus, arvutimängud või nutiseadmete kasutamine on vaimsele tervisele halb, teadusuuringud ei toeta seda," lausub ta. Kuigi on uuringuid, mis näitavad, et sotsiaalmeedia võib isegi toetada vaimse tervise probleemidest üle saamist, ei ole ka see teadlase sõnul ühemõtteline, vaid väga palju olukorrast sõltuv. Ta leiab, et noored on pädevad oma sotsiaalmeedia kasutust ise reguleerima, kuigi vanem põlvkond neid iga hinna eest suunata üritab.

Tiidenberg soovitab meeles pidada, et inimesed ei ole sotsiaalmeedia tööriistad, vaid see on inimeste tööriist, mida saab oma nutiseadmetes vastavalt reguleerida. Näiteks on neid, kes loovad halvema vaimse tervise päevadeks endale eraldi konto, kust vaadata kutsikaid või muud serotoniini tõstvat sisu. Teadlane ise kasutab kõikvõimalikke sätteid, et reguleerida sissetulevate teadete laviini.

Kontrollitud märguanded annavad talle võimaluse oma aega efektiivselt planeerida, mida ta enda sõnul ka täiesti maniakaalselt teeb. "Inimestel tekitab mu kalender tavaliselt kas sellist kiljuvat vaimustust või äärmist ärevust. Minu jaoks töötab hästi läbi ja pikalt ette planeeritud kalender," ütleb ta. Sellise kalendri pidamine eeldab tema sõnul mitte ainult ülesannete ja nende täitmiseks vajaminevate tegevuste nimekirja, vaid ka iga ülesandejupi jaoks kuluva aja planeerimist.

Teadus, koos oma eeliste ja puudustega, pakub Tiidenbergile põnevust milleta ta oma elu ette ei kujuta. Kui mõnest protsessist vahepeal kõrini saab, pakub teadustöö vaheldusrikkus võimalust oma tegevuste kurssi suunata, mistõttu teaduse üleküllust tema senini tundnud ei ole. "Mida ma siis ometi teeks, mul oleks ju igav," ütleb ta.

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Praktiline ristmeedia projekt: raadio, veeb, sotsiaalmeedia".