Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professor Katrin Tiidenberg rääkis, et mõnes mõttes on kohtamine aja jooksul palju muutunud. Eelkõige selles osas, kust inimesed võimalikke partnereid otsivad ja leiavad. "Internet on teinud sotsiaalse suhtlemisega seda, mida see on teinud kõige muuga: see on läinud kiiremaks, aga radikaalselt ja sisuliselt midagi muutunud ei ole," lausus ta.

Tiidenbergi sõnul ei ole vahet, kustkaudu potentsiaalne kaaslane leitakse, riskid jäävad ikka samaks. Kui inimest hästi ei tunne, pole võimalik ka täpselt ette ennustada, kuidas ta käitub ja erinevatele olukordadele reageerib.

Saates jagasid praktilisi Tinderi kogemusi Eveliis Vaaks ja Sandra Tituk, kes mõlemad leidsid rakenduse abil oma praegused kaaslased. Vaaks kasutas Tinderit üheksa aastat tagasi, kui kolis töö tõttu Tallinnasse. "Ma olin vaba ja vallatu ning tahtsin näha, kas mul on siin linnas ka lööki," ütles ta. Kohtingule läks ta ainult ühe mehega, kellega hiljem abiellus ja sai lapsed.  

Eveliis Vaaks ja tema kaaslane Mikk olid enne Tinderis tutvumist viibinud juhuslikult samal peol. Naine oli mehele kohe meelde jäänud. "Ma olin tol peol väga vokaalne, et kõlaks Edgar Savisaare "Kaunis maa", mis oli tol ajal suur hitt ja ma tahtsin väga rokkida selle saatel," sõnas ta. Peol aga juttu ei tehtud, vaid suhtlema hakkasid noored Tinderis.  

Tituki tinderdamise lugu algas sarnaselt. Tema käis aga rohkematel kohtingutel enne, kui praeguse elukaaslase leidis. Tinderi võlu seisneb Tituki sõnul selles, et võimalik on kokku puutuda inimestega, kellega muidu ei kohtuks mitte kunagi.

Kõige kurja juur?

Sageli öeldakse, et Tinderi-taolised rakendused kultiveerivad kombelõtvust. Katrin Tiidenberg oli aga väite osas umbusklik. "Ma ei ole päris kindel, et saame kõik oma moraalsed puudujäägid interneti kaela ajada," ütles ta.

Tiidenberg märkis, et mingil määral võib sotsiaalmeedia sobida rohkem inimestele, kes ei ole suulises eneseväljenduses väga tugevad. Kirjutatud teksti puhul on rohkem aega, et sõnu seada ning vajadusel kirjutatud tekst ära kustutada ja uuesti kirjutada.

"Kuigi nagu me teame, siis interaktiivses suhtluses, kus mõlemad inimesed on samal ajal online, ei saa väga kaua oma teksti kallal kohmitseda. Igal vestlusel on oma tempo ja dünaamika ning kui jääda väga kauaks vait, siis riskid sellega, et teine inimene tõlgendab seda lahkumisena," lisas professor.

Sandra Tituk rääkis, et kui mehed kirjutasid talle "hei, kuidas läheb?", siis sellele jättis ta sageli vastamata, sest säärane algus tundus igav. Tema praegune elukaaslane alustas esimest korda juttu sarnaselt ja naine ei reageerinud sellele. Paar päeva hiljem kirjutas mees uuesti, seekord pikemalt. Titukile tundus see jällegi veider, et lühikese aja jooksul otsib mees mitu korda kontakti ja eemaldas matchi. Ühel järgnenud üritusel tundis ta mehe ära ning lõpuks jäädigi suhtlema.  

Tinder on väga paljuski pildipõhine, sest tutvustavat teksti inimese kohta napib. Seega mängivad fotod Katrin Tiidenbergi sõnul olulist rolli. "Võib küsida, kas Tinder sobib paremini inimestele, kes näevad head välja, mis on ilmselt tõsi, aga kohtingute puhul on see alati nii. Ükskõik, kas internetis või mitte. Siit võib edasi küsida, kas Tinder sobib paremini neile, kes oskavad endast häid pilte teha, sest seegi on üks pädevus ja oskus," rääkis professor.

Sandra Tituk mainis, kuidas ta kartis oma profiilile panna liiga ilusaid pilte ja valis fotod, kus ta oli võimalikult loomulik. "Pärast lähed inimesega kohtama ja teine mõtleb, et ei tunne inimest äragi, sest pildid olid nii tuunitud," sõnas Tituk.

Eveliis Vaaks kasutas aga teistsugust taktikat ja lükkas letti parimad pildid. "Kui kohtingule lähed, siis ju ka lööd ennast üles ega lähe päris kodupidžaamaga," ütles ta.

Sotsiaalmeedias, Tinderis niisamuti, püüavad inimesed sageli näidata ennast paremast küljest. Tinderis on Tiidenbergi sõnul kombineeritud visuaalne eneseesitlus läbi piltide ja tekstiline eneseesitlus läbi teksti.

Samas saab Tinderi vahendusel ka andmeteks muutuvat tagasisidet: kes libistas sõrmega paremale. Inimesed võtavad seda märgina sellest, kas oleme ihaldusväärsed või mitte. "Kõik selle muudame enda jaoks kas teadlikult või mitte infoks. Kas see klapib sellega, mis me arvasime ja me peaks sellest johtuvalt tegema mingisuguseid muudatusi, et saavutada soovitu. Olgu selleks siis seks, kohting või armastus," lausus ta.

Kes peaks esimesena kirjutama?

Nii Eveliis Vaaks kui ka Sandra Tituk leiavad, et esimesena peaks Tinderis kirjutama see, kel on midagi öelda. Vaaks meenutas, et tema kirjutas oma abikaasale esimesena ja võttis enda õlule vestluse juhtimise. "Ma arvan, et see ei sõltu soospetsiifikast, vaid sellest, kumb on ekstravertsem," sõnas ta.

Tituk meenutas, et tema proovis jututeemadeks saada fotodelt sisendit. "Ühel mehel oli pilt, kus tal oli selja taga suur popkornimasin ja ma kirjutasin talle, et sinuga vist nachosid kinos ei võta," sõnas ta, et nalja ei tasu karta.

Professor Katrin Tiidenberg leiab, et Tinderis võiks kirjutada esimesena see, kel on midagi öelda. Mida traditsioonilisemate soorollidega kultuuris samas elada, seda sügavamalt on tema sõnul inimesed veendunud, et vestlust peaks alustama meesterahvas. "Kohtingurakendustes toimub otsene kultuuriväärtuste taastootmine. Mõnel juhul on leitud, et rakendused, mis on suunatud heteroseksuaalsele publikule, isegi kohati võimendavad soorolle, aga see ei ole empiirilist tõestust leidnud," sõnas ta.

Tiidenberg tõi näite ühest Itaalia uuringust. Itaalia on üsna traditsiooniliste soorollidega riik, kus ühelt poolt inimesed leiavad, et rakendus ikkagi aitab õõnestada traditsioonilisi soorolle ja naised tunnevad, et nad tahavad ka näiteks suhtlust alustada ning see tundub kõigile sobivat, ka meestele.

Põhimõte kehtib aga seni, kui suhtluses läheb midagi viltu. "Kui midagi läheb nässu, siis me kukume väga kiiresti tagasi stereotüüpidesse ja traditsioonilistesse väärtushinnangutesse. Ehk kui on mõni arusaamatus, siis naiste kohta öeldakse, et nad on litsakad ja Tinderis tegutsevad mehed on luuserid," sõnas ta.

Tituk rääkis, et kui oli aeg veebipõhisest suhtlusest edasi liikuda ja kohtingule minna, siis tema ei soovinud minna sööma. "Ma tahtsin ära hoida ebamugavust, et võibolla ei ole meil millestki rääkida ja siis me vaatame lihtsalt teineteisele otsa," rääkis ta. Seega käis ta hoopis mitu korda Tallinna loomaaias kohtingutel, sest loomi vaadates tekib ka jututeemasid.

Tiidenbergi sõnul on huvitav küsimus seegi, kas online-suhtlus teeb mingil määral lihtsamaks mitme võimaliku kaaslasega kurameerimise. "On alust väita, et see võib nii olla küll, et internetis on lihtsam hoida kergelt leigena mitut asja kui näost-näkku suhtluses," rääkis ta.

Vaaks ja Tituk ütlesid, et nemad Tinderis korraga mitut rauda tules ei hoidnud. "Lobiseda võib mitmega, aga ma ei viitsiks näiteks kolme mehega korraga kohtingutel käia. Taolisi inimesi on aga palju, kes nii teevad," sõnas ta.

Kui kohting on edukas olnud, siis Tituk ja Vaaks leiavad, et teisele võiks üsna pea märku anda, et oli tore ja võiks veel kohtuda, ent end samas sellega vaos hoida. "Terve öö nüüd ei tasu ka sõnumitega pommitada. Pigem midagi väikest ja sümboolset kirjutada," ütles Vaaks.