Eestlased püstitasid aastatel 1950–1980 ligi 50 000 suvilat. Nüüd ühendasid Eesti Kunstiakadeemia kunstiteadlased ja Tartu Ülikooli etnoloogid jõud, et seda kultuuripärandit paremini lahti mõtestada. Uurimisrühm selgitab välja, milliseid hooneid inimesed toona ehitasid ja kuidas nad seal aega veetsid.

"Isiklik suvila on Nõukogude ajal massiliselt ehitatud hoone tüüp, mis näitab seda, kuidas riik püüdis luua töötavale kodanikule võimalusi puhkuseks. Suvilad sisaldavad endas ühekorraga kujutelmi tulevikus saabuvast heaoluühiskonnast, kui ka jälgi traditsioonilisest maaelust ja küla kogukonnast," selgitas Eesti Kunstiakadeemia dekaan Epp Lankots saates "Tähelepanu! Tegemist on teadusega".

Eesti Vabaõhumuuseumi direktor Dagmar Ingi rõhutas projekti juures just inimkeskset vaadet. "Minu kui etnoloogi jaoks on äärmiselt oluline, et me uurime seda inimest ja tema suhet suvila või aianduskooperatiivi aiamajaga ja teistpidi siis need hooned ja need keskkonnad laiemalt," sõnas Ingi.

Teadlased veedavad suved Eesti erinevates piirkondades, kus nad vestlevad omanikega ja talletavad suvilate senist käekäiku. Intervjuud kulgevad vabas vormis, meenutades pigem tavalist vestlust kui ranget teaduslikku küsitlust. Uurijad vaatlevad krunti tervikuna, alates peenardel kasvavatest taimedest kuni pererahva meisterdatud väikevormideni.

Ruumispetsialistid mõõdavad ja joonistavad üles ka kogu füüsilise keskkonna. "Me dokumenteerime hooneid ja õuealasid. Me pildistame neid üles, kui inimesed seda meile lubavad, vaatame interjööre, joonestame ülesse asendiplaanid, et ühel hetkel, kui keegi tahab seda teemat uurida, oleks see materjal kõik ilusti talletatud," täpsustas Ingi.

Ühtlasi tuhnivad teadlased arhiivides, et leida haruldasi hoonetüüpe, näiteks ridasuvilaid, mis pakuvad tüüpprojektidele arhitektuurilist vaheldust. Omanikud lasevad uurijatel enamasti lahkelt vaadata ka oma fotoalbumeid ja laovad lauale aastakümneid tallel seisnud paberimajanduse. Vanad kviitungid ja ehitusplaanid annavad aimu toonase ehituskunsti argipäevast ja inimeste leidlikkusest.

Teadlased lähenevad igale osalejale ilma eelarvamuste ja ootusteta. "Meie jaoks ei ole oluline see, mis tööd nad teevad, millist elu nad on elanud. Iga inimese lugu on oluline ja tähtis ja huvitav just sellisena, nagu tema seda elanud on," tõdes Ingi.

Suvilakultuuri uurijate tööd piirab paratamatult aja halastamatu kulg ja inimeste mälu subjektiivsus. Aastakümnete tagused sündmused jõuavad teadlasteni läbi nostalgia ja tagantjärele meenutuste, mis annab pildile küll emotsionaalse värvi, kuid hajutab andmete faktilist täpsust.

Kogutud teadmised ei jää tolmu koguma, vaid jõuavad laiemate hulkadeni. "Konkreetse väljundina on tegelikult selle projekti eesmärk leida Vabaõhumuuseumisse üks selline nõukogudeaegne suvila, mida üle tuua ja kus rääkida seda ühe kuuekümnendatel või seitsmekümnendatel ehitatud suvila lugu koos selle inimese looga, millest tema unistas ja milleks tal oli seda suvilat tarvis," lõpetas Ingi.