Haihtumine ehk inglise keeles ghosting on olukord, kus üks inimene katkestab (veebi)suhte teise jaoks ootamatult. Haihtuja ei vasta ilma mingi seletuseta ei vasta enam partneri sõnumitele. Nüüd leidsid Georgia Ülikooli teadlased, et sellist käitumist on kogenud pea kaks kolmandikku uuritavaid.

Haihtumine on päevakorda tõusnud käsikäes kohtingurakenduste ja veebikohtingute võidukäiguga. Mida suurem osa kurameerimisest kolib võrku, seda sagedamini tuleb ette olukordi, kus üks partner on paari kohtingu järel teise sõnumit küll näinud, aga vastuse jätabki saatmata. Ehkki haihtumine on üha tavalisem, pole selle põhjuseid ega mõju vaimsele tervisele seni eriti uuritud.

Uuringu kaasautori ja psühholoogiadoktorandi Christina Leckfori sõnul huvitas töörühma, milliste iseloomujoontega inimesed võivad teistest tõenäolisemalt haihtuda. Ühtlasi lootis töörühm välja selgitada, kas inimesed, kes eelistavad asju selgelt läbi rääkides lõpetada, kasutavad haihtumisvõtet teistest harvem või saavad haihtuva partneri käitumisest rohkem haiget.

Kui selge on ebaselgus?

Uuring ise koosnes kolmest küsitlusest, kus kõigis oli keskmiselt 500 vastajat. Tööst ilmnes, et mahajäetute vaatepunktist oli haihtumine peaaegu eranditult ebameeldiv kogemus. Neile, kes eelistavad asjade selgeksrääkimist, mõjus haihtumine eriti rängalt.

Kõigil uuritavatel paluti nimelt meenutada üht lõppenud suhet, kus nende partner haihtus või jättis nad otsesõnu maha. Seejärel paluti neil vastata küsimustele oma psühholoogiliste vajaduste rahuldatuse kohta: kuidas mõjus lahkuminek nende kuuluvustundele, enesehinnangule, elu mõtestatusele ja kontrollitundele oma elu üle.

Selgus, et haihtunud partneriga uuritavatel jäid vaimsed vajadused suuresti rahuldamata. See tähendab, et hülgamine tegi neile kõige rohkem haiget. Selguselembestele uuritavatele mõjus haihtumine veelgi rängemalt.

Christina Leckfori sõnul väljendasid suurema selgusevajadusega inimesed haihtumist meenutades suuremat valu. Samas tundsid nad end teistest paremini, kui meenutasid partnerilt saadud tunnustust. Kui aga mõni uuritav kaalus ise oma partnerit maha jätta, polnud haihtumise ja selgeksrääkimise vahel nii selget seost.

Leckfori sõnul selgus, et suurema selguselembusega inimesed kaldusid ise teistest pisut tõenäolisemalt suhet haihtudes lõpetama. Kuigi mahajäetu jaoks võib õhku jääda vastuseta küsimusi, näeb haihtuja ise oma käitumist selge suhtelõpuna. Ehkki leid polnud Leckfori sõnul lõpuni kindel, annab see huvitavat ainest edasisteks uuringuteks.

Sõprus teeb samamoodi haiget

Nähtusena on haihtumine nüüdseks kohtingurakendustest väljapoole murdnud. Enam kui pooled uuritavad kirjeldasid, kuidas nende elust haihtus sõber, mitte tingimata romantiline kaaslane. 

Christina Leckfori sõnul tundsid sõbra hüljatud inimesed end sama kehvasti kui need, kes meenutasid romantilise suhte lõppu. Kui suur osa psühholoogiaalasest teaduskirjandusest keskendub armusuhetele, siis nende töö osutas ka sõprussuhete tähtsusele.

Uurija sõnul on siinkohal lisaks oluline tehnoloogia roll inimsuhetes. Seni on nende teket, püsimist ja lõppu uuritud tehnoloogiat arvestamata. Kui aga suurem osa inimsuhtlust kolib ühismeediasse, kohtinguäppidesse, tekstisõnumitesse või Zoomi, võivad ka suhted ise muutuda. Siis hakkavad inimeste iseloomujooned, nagu selgusevajadus, mõjutama seda, kuidas keegi neid tehnoloogiaid kasutab.

Uuring avaldati ajakirjas Journal of Social and Personal Relationships.