Varem on unenägude nägemisega seostatud eeskätt REM-und. Unefaas on tuntud peamiselt silmamunade kiire liikumise poolest. Aju on selle ajal isegi kohati aktiivsem kui ärkvel olles. Värskes uurimuses näitas aga Winsconsin-Madisoni ülikooli neuroteadlane Giulio Tononi kolleegidega, et inimesed näevad 71 protsenti ajast unenägusid isegi aeglases ehk mitte-REM unes. Seda on kiirest unest ligi neljandiku võrra vähem. Tulemused vihjavad, et inimesed näevad unenägusid pea terve öö vältel.

Mida me õigupoolest unenägude nägemisest teadvuse olemuse kohta esoteerikasse kaldumata õppida saame? Kirjeldate neid äärmiselt hea mudelina.
Mulle meeldib tihti öelda, et uinumine ja unenägude nägemine on neuroteaduse kõigi aegade kõige tähtsam eksperiment. Võibolla isegi mitte ainult neuroteaduse, vaid kõigi teaduste. Ja igaüks meist teeb seda igal õhtul (muigab).

Kui uinud, võid ühest küljest teadvuse kaotada. Sinu jaoks kaob terve universum. See viitab, et teadvusel olekus on midagi väga erilist. Ja aju, mis muudab une ajal oma toimimisfunktsiooni, on seejuures kuidagi oluline. Teisalt võid näha uinudes väga kirgast unenägu. See võib olla nii ehe, et seda pole võimalik eristada reaalsusest. Pead järele mõtlema, kas äsja nähtu toimus tõesti või oli tegu õudusunenäoga.

See ütleb meile, et aju loob sõna otseses mõttes terve universumi isegi juhul, kui see ei saa väljaspoolt mingit informatsiooni. Näeme unenägusid hoolimata sellest, kas aju saab keskkonnast lähteainest. Seega peab olema meie ajus mingi osa, mis selle kõige eest vastutab. See suudab seda ajal, kui me magame, kuid avaldab mõju ka ärkvel olles.

Mõnes mõttes on unenäod alati esikohal. Need on täielikult aju enda kätetöö. Ärkveloleku ajal näeme neid unenägusid mingil kombel keskkonnaga piisavalt hästi kokku sobival viisil. Piisavalt hästi, et oleme päeva lõpuks endiselt elus. Ütlen tihti, et ärkvelolek on õigel ajal õigete unenägude nägemine.

Kui me praegu teadvusest räägime, siis mida me selle all üldse mõtleme?
Teadvus on kõik, mis me oleme. Kõik, mis meil on. Kõik, mida me kogeme, kõik hääled ja lõhnad, meie tunded, mõtted ja soovid. Kui võtta ära kõik meie kogemused, siis ei jää meist midagi alles, vähemalt meie jaoks. Teadvus on ainus asi, mille olemasolus saame ise kindlad olla.

Katsed viitasid, et unenägude nägemise ajal hoiab seda kõike alal suhteliselt väike aju tagaosas asuv piirkond. Kuidas suhestub see Teie eelnevate ideedega teadvuse olemusest ja integreeritud informatsiooni teooria (IIT) tehtavate ennustustega?
A priori pole neil mingit seost. Teooria üritab öelda, mis on teadvus. Mida läheb tarvis, et füüsilisel süsteemil see olemas oleks ning kui palju ja millisel viisil sellel teadvus oleks. Läheb veel pikalt enne, kui suudame seda korralikult füüsilistes süsteemides mõõta. See kehtib ka inimaju kohta

IIT kohaselt pole teadvus midagi muud kui integreeritud informatsioon ja füüsiliste süsteemide loomuomane omadus. Põhimõtteliselt saaks mõõta selle hulka bittides. Teooria põhineb kahel aksioomil. Iga teadvuslik kogemus on informatiivne, välistades lõputult suure hulga teisi kogemusi. Teadvuslikesse kogemustesse on ühendatud palju erinevat informatsiooni viisil, et see on kogemust tajuva inimese jaoks katkematu tervik.

Teadvuse määr ehk fi ei sõltu seega ainult süsteemis leiduva info hulgast. Oluline on ka see, kuidas on omavahel sidustatud süsteemi alaosad. Kokkusattumusena või mitte soosib aju ehitus kõrget fi-väärtust.

Teooria ei alanud väitega, et teadvus peab olema mingis konkreetses kohas – aju ees- või tagaosas või mõlemal pool korraga. Teadvusel olekuks peab olema kõrge fi ehk võimekus integreerida informatsiooni. Ent varem kogutud empiirilised tõendid, eriti ajukahjustustega patsiente hõlmanud uuringud on näidanud, vähemalt minu arvates, et aju tagaosa, eriti mõned selle piirkonnad on teadvuse jaoks hädavajalikud. Teised mitte nii väga.

Standardne näide on väikeaju. Selles on küll palju rohkem neuroneid kui ajukoores, kuid võime selle eemaldada ja teadvus ei muutu selle mõjul peaaegu üldse. Selle ehitus ei soosi informatsiooni integreerimist. Seda võib näha ka mitmete teiste ajuosade puhul.

Kui vaadata teadvust kui sellist, mitte üritada defineerida seda selle funktsioonide kaudu, saab öelda sama ka suurema osa aju esiosa kohta. Muidugi läheb seda tarvis, et olla intelligentne inimolend. Muuta oma käitumist vastavalt oludele, vältida sotsiaalseid fopaasid jne. See on väga tähtis. Selles pole kahtlustki. Kuid ka aju esiosa väga laiaulatuslike kahjustuste korral on inimene ikkagi võrreldaval määral teadvusel.

Samalaadsed kahjustused tagaosas mõjutavad aga teadvust väga tugevalt. Siinkohal räägin teadvuse sisust. Muidugi võivad tekkida ajus ka kahjustused, mille tõttu sa lihtsalt teadvuse kaotad. See sarnaneb veidi une ajal toimuvale. Kogu süsteem kukub kokku ja sind pole enam olemas.

Meie uued unenägude nägemist haaravad katsed toetavad varem tehtud järeldusi. Kuid tegu on palju puhtamate tulemustega, kuna katsealuste aju on täiesti terve. Mõnikord on uurimisalused lihtsalt une ajal teadvusel, mõnikord mitte, kuid on mõlemal juhul samas olekus – nad magavad. See on küllaltki oluline, et välja selgitada, mis on teadvuse jaoks tähtis. See oligi eesmärk. Tuleb välja, et selleks on peamiselt aju tagaosa, võibolla vöökääru keskosa, kuid mitte laiad kiirusagara osad. See võiks olla teadvuse aineline alus.

Põhimõtteliselt peaks IIT pakkuma seletust, miks asub see peamiselt aju tagaosas. Varem on see suhteliselt hästi juba seletanud, miks ei paikne see näiteks väikeajus, kuigi seal on rohkem neuroneid. Kuid nüüd on isegi tähtsam ja intrigeerivam üritada teooria vaatenurgast selgitada, miks on aju tagaosa võrreldes eesosaga sedavõrd tähtis. See on huvitav väljakutse ja väga hea võimalus teooria proovile panemiseks.

Tundub kohane märkida, et mitte sugugi kõik ei usu isegi unenägude olemasollu. Kuidas selline vaatenurk uue töö järeldustega sobitub?
Nagu näitavad ka mõned meie teadustööde arvustajate kommentaarid, arvavad mõned kõige puhtamal kujul, et me ei näe unenägusid tegelikult mitte kunagi. Ma ei viita siinkohal inimestele, kes unenägusid hommikul ei mäleta, kuid öösel neid laboris üles ajades unenägude nägemisest siiski teada annavad.

Mõned filosoofid ja isegi kognitiivteadlased usuvad, et oled magades terve aja täielikult teadvuseta. Sa täidad hommikul lihtsalt möödunud aja väljamõeldistega. Võimalusele on osutatud juba 1950. aastatest peale. Nende arvates ei saa me seda kunagi täielikult välistada. Teised väidavad seevastu, et näeme unenägusid kogu aeg. Mõnikord me neid lihtsalt ei mäleta. Kuid seda on võimatu unenägude ununemise tõttu kinnitada.

Ja muidugi on argimõistusel põhinev seisukoht. Mõnikord näeme unenägusid, mõnikord mitte. Aeg-ajalt mäletame neid, kuid mitte alati. Meie katsete alusel on see vaade täiesti omal kohal. Leidsime, et nii REM kui ka mitte-REM unes võib näha ühes aju tagaosa piirkonnas unenägusid nähes sarnast aktiivsust. Hoolimata sellest, kas unenägusid pärast mäletad või mitte. Kui registreerisime samas piirkonnas samal ajal aeglasi ajulaineid, puudus sul teadvus.

Suutsime jagada unenägusid nende sisu põhjal isegi lihtsatesse kategooriatesse. Vastavalt unenägude sisule muutuvad aktiivseks erinevad ajupiirkonnad. Saime selle põhjal enne katsealuste äratamist ennustada, millal haaras nende unenägu liikumist, nägusid, kõnet või kohti. Samal viisil kui näeme seda täielikult ärkvelolevate inimeste puhul.

Töö annab ka aimu, miks unenägusid alati ei mäleta ja nende sisu ärgates sageli justkui liivana sõrmede vahelt minema minema libiseb.
Kui ma sind sind öösel ärataksin, teataksid sa umbes ühel juhul kolmest, et ärkasid mitte millestki. Sa olid teadvuseta. Kolmandikul kordadest suudaksid kirjeldada, mida sa parasjagu unes nägid. Sul olid teadvuslikud kogemused. Ülejäänud juhtudel nendiksid, et nägid küll midagi unes, kuid sa ei mäleta üksikasju.

Unenäod ununevadki kiirelt. Mõnikord näivad need haihtuvat aga erakordse kiirusega. Kuna kogusime katsete käigus nii palju andmeid, saime otseselt võrrelda olukordi, kui unenägude sisu mäletad või selle unustad. Leidsime vöökääru keskosast piirkonna, kus võis näha unenägusid mäletades kõrgsageduslikku aktiivsust. See näib olevate unenäost jälgede jätmiseks oluline. Ükskõik kui õrnad need ka lõpuks on. Unenägude endi nägemise seisukohalt pole sellel aga mingit tähtsust.

Seega, kui palju unenägusid nägevad inimesed ennast ja neid uurivad teadlased nende kirjeldusi usaldada saavad?
Viitan siinkohal unenägusid põhjalikult uurinud filosoofile Jennifer Windtile. Tema elegantselt sõnastatud väide on, et peaksime unenägusid võtma täpselt sellisena, nagu need on. See on õige teaduslik lähenemine. Uurimisaluste ütlusi tuleb võtta peamiste tõenditena. Kui ütlen, et nägin unes nägu, siis seda ma ka tegin. Kui ma enda sõnul teadvusel ei olnud, siis see mul ka puudus!

Meie katsetes võimaldas selline lähenemine leida selged neuraalsed korrelaadid, mis pidasid paika erinevate katsetingimuste korral. Teisisõnu on võimalik subjektiivsetele tõenditele sõltumatute meetoditega suuresti tõendust pakkuda.

Jenniferil on seega selles suhtes täiesti õigus. Me ei peaks suhtuma katsealuste kirjeldustesse kuidagi teistmoodi kui näiteks pealtnägijate tunnistustesse. Peaksime kahtlema neis vaid äärmiselt tugevate vastupidisele viitavate tõendite korral. Need on meie aju tööpõhimõtete ja teadvuse enda olemuse mõistmiseks hädavajalikud. Oleks väga rumal ignoreerida neid vaid seetõttu, et need ei vasta teatud standarditele.

Ja viimaks, kuigi olete pidanud vastama sellele küsimusele juba ilmselt ülekohtuselt palju kordi, mis Teid ennast teadvuse juures paeluma hakkas?
Kui olin veel väga noor, huvitasid mind nagu paljusid teisi eetikaga seonduvad probleemid – mida ja miks keegi midagi tegema peaks. See viis mind järeldusele, et iga katse seda selgitada nõuab teadvuse olemuse selgitamist. See on suur probleem, kui inimesed ei oska isegi öelda, kuidas see tekkis, miks näib olevat piir füüsilise ja vaimse maailma vahel.

Teadvus on selle kõige kese. Eetika ja paljude teiste asjade mõistmiseks pead selgeks tegema, mis on teadvuse koht meie maailmapildis ja looduses. Eetika tõttu pöördusin teadvuse juurde ja sealt edasi une juurde, sest nagu uus töö demonstreerib, uni on kõige ilmsem koht, kust otsida teadvust ja selle puudumist.

Intervjuud on tihendatud ja toimetatud.