Sellele küsimusele on pühendatud Ameerika Ühendriikide folkloristi David J. Huffordi teedrajav monograafia öistest hirmuelamustest (“The Terror that Comes in the Night”, 1982). Hufford näitab, et luupainaja-juttudes on väga palju ühist isegi kaugete kultuuride vahel, millel puuduvad omavahelised kokkupuuted, näiteks Newfoundland ja Kagu-Aasia.

Kirjeldatud kogemustes ärkab inimene unest ja kuuleb või näeb kedagi tuppa sisenemas. Ta ei saa end liigutada ega häält teha ja tajub, kuidas keegi teda rõhub või kägistab. Tavaliselt on ohver selili ja usub, et tegemist pole unenäoga, vaid ilmsiolekuga. Hufford näitab, et sellistel juttudel on kogemuslik alus füsioloogilises seisundis, mida meditsiinis on nimetatud uneparalüüsiks ehk unehalvatuseks. Seda esineb mõnikord une ja ärkveloleku piiril, kui inimene on küll teadvusel, kuid ajutiselt liikumisvõimetu ehk paralüseeritud. Niisiis selgub Huffordi tööst, et mõned uskumused ja rahvajutud ei ole tingitud niivõrd kultuurist, vaid reaalsetest kogemustest, mille muster kipub korduma.

Kultuurides, kus valdab usundiline mõtlemine, nähakse uneparalüüsi põhjustajana tavaliselt kas mõnd deemonlikku olendit või maagiliste võimetega pahatahtlikku inimest.

2015. aastal kaitses TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnas magistriväitekirja Jaan Sudak, kelle välitööpõhine uurimus käsitleb painaja-uskumusi ja kogemusjutte tänapäeva Kihnu saarel. Seejuures ei ole vastava kogemuse demonoloogiline (õpetus deemonitest – toim) tõlgendamine kaugeltki hääbuv rahvausundiline nähtus, vaid on hästi tuntud ka mujal Eestis. Selle tõestuseks piisab, kui Google'i otsingumootorisse sisestada märksõna „luupainaja“ ja vaadata vastavaid arutlusi internetifoorumites.

Tänapäeva eesti rahvausundile ongi iseloomulik, et jutud salapärastest ja üleloomulikest kogemustest ja nende usundilised tõlgendused on tõrjutud pigem marginaalsetesse meediakanalitesse ja privaatsesse suhtlussfääri, sest valgustuslik-ratsionaalset maailmapilti ümbritsev tõlgendusraam ei anna ruumi kehatutele olenditele ega maagiale. Ometi leiavad ka sekulaarsetes ühiskondades inimesed end mõnikord arusaamatutes olukordades, mida neil oleks lihtsam mõtestada üleloomulikus kui ratsionaalses võtmes.

Need teemad on tõusnud taas ka teaduse huvivälja, näiteks professor Marja-Liisa Honkasalo juhitud Soome Akadeemia interdistsiplinaarses uurimisprojekti keskmes on üleloomulikud kogemused ja nende tõlgendused tänapäeva Soomes. Antropoloogias on kujunemas vastav uurimissuund, mis tunneb huvi üleloomulike nähtuste vastu (vaata näiteks ajakirja Paranthropology).

Muidugi ei tähenda see, et teadlane peaks eeldama vaimumaailma ja maagiliste jõudude reaalsust, sest psühholoogia, folkloristika, religiooniuurimine ja teised distsipliinid pakuvad palju tõlgendusvõimalusi. Ometi on mõtet küsida, kas teaduses on ilmtingimata vajalik allutada teistsuguseid uskumussüsteeme meil valitsevale materialismile ja otsida üleloomulikele kogemustele lihtsustavaid seletusi, olgu see siis hallutsinatsioon või rahvajutu fantaasiamaailm, mis välistab algse kogemuse reaalsuse. Pigem peaks vastavaid kogemusjutte analüüsima lahtiste silmadega, sest üleloomulikku reaalsust eitava ja seda jaatava usundilise käsitluse kõrval on ka selliseid tõlgendusraame, mille põhiline ega kaudne eesmärk ei ole esitada selle kohta poolt- ega vastuargumente, vaid luua teadmisi inimese, kultuuri ja maailma kohta.