Kuidas Eesti lastel läheb, kuidas neil tervis on?
Võiks paremini minna. Me näeme samu trende, mis tulevad välja ka teistest uuringutest. Mida vanemaks lapsed saavad, seda vähem nad liiguvad ja Eesti laste liikumisaktiivsuse näitajad jäävad allapoole rahvusvahelisi soovitusi.

Meie noored tarvitavad liiga palju alkoholi ja nende vaimse tervise näitajad ei ole nii head, kui ideaalis olla võiksid. Kõik meie uuritavad on läbinud struktureeritud psühhiaatrilise intervjuu ja selle põhjal võib öelda, et vaimseid häireid on elu jooksul kogenud peaaegu pooled inimesed.

ELIKTU ei ole võrdlusuuring. Me ei tee seda uuringut selleks, et anda hinnang, kas asjad on hästi või halvasti. Hinnang oleneks sellest, kellega sa võrdled. Uuringu üks suur tugevas on see, et see esindab teatud vanuses Tartu linna ja maakonna inimesi, valim on kohaliku elanikkonna suhtes representatiivne. Meie algse valimi kahes vanusekohordis – st kolmanda ja üheksanda klassi lapsi – oli ligi 1200. Suur osa algsest valimist on meil endiselt uuringus alles.

Sellises uuringus on iga inimene kullahinnaga. Kui keegi aastaid tagasi uuringusse tuli, siis sa tahad, et ta käiks seal igavesti. Uuringus osalevad ka need inimesed, kes elavad nüüd näiteks Soomes. Laborisse on sõidetud ka Portugalist ja Austraaliast. Oleme arvestanud, et inimesed tulevad Eestisse suve nautima või jõuluks koju verivorsti sööma. Teeme uuringupäevi, siis kui uuritavatel vähegi võimalik tulla on. Mõni aasta tagasi kutsusime laborisse ka nende laste emad ja isad. 1409 neist tulid.

Jälgime uuritavate liikumisharrastusi ja füüsilise tervise näitajaid, mis on seatud kardiovaskulaarsüsteemi ehk südame-veresoonkonna tervisega. Teisalt uurime vaimset tervist: aju ja käitumist, mis on seotud kesknärvisüsteemi ja psühhofarmakoloogiaga.

Millised tulemused teid seni kõige rohkem üllatanud on?
Üllatusi tuleb koguaeg. Neist kõige suurem on hakanud välja tulema ka mujal maailmas.

Me näeme, et sama fenotüübini, näiteks kliinilise depressioonini, jõuavad mehed ja naised erinevat teed mööda. See tähendab, et need geenivariandid, mis on seotud selle haiguse riskiga, on sugudel erinevad. Kuigi meeste ja naiste peas toimuvad selleni viivad protsessid väga erinevalt, on lõpptulemus sisuliselt sama.

Siiski näeme naistel rohkem ärevushäireid ja depressiooni ning meestel rohkem alkoholisõltuvust. Kuid need võivad olla ka sama asja erinevad väljad, sest kõigil neil juhtudel on tegemist kesknärvisüsteemi ja vaimse tervise haavatusega.

Millised need erinevad kilomeetripostid on, mis mehi ja naisi kliinilise depressioonini viivad?
Neid konkreetseid kilomeetriposte me alles otsime ja sellepärast ma neile populaarteaduslikke nimetusi veel anda ei julge. Suurel rahvusvahelisel konverentsil tekitaksin selle välja ütlemisega päris palju sahinat. See on alles väga uus arusaam.

ELIKTU uuringust on välja tulnud ka see, et vähemalt Tartumaal mängib inimeste eluga toimetulekul suurt rolli hariduse omandamine. Mida sellest järeldada võib?
Psühhiaatrias seostatakse teatud geenivariante vaimse tervise probleemidega. Kuid need variandid ei avaldu igas keskkonnas. Üks koht, kus need ei avaldu, on tõesti Tartu ja Tartumaa.

Me näeme, et riskigenotüübiga inimesed on siin ülikooli hariduse omandanud kõige usinamalt ja edukamalt. See osutab sellele, et haridus on universaalne eluga toimetuleku ressurss ja Tartus on selle omandamiseks head võimalused. Meil on suhteliselt liberaalne hariduspoliitika ja ilmselt on Tartus kõrghariduse omandamine lihtsam kui näiteks Ida-Virumaal.

See haakub teooriaga, et vaimse tervise probleemidega seostatud geenivariandid ei ole iseenesest halvad – muidu selekteeruksid need paari põlvkonnaga harvadeks –, vaid need on plastilisuse genotüübid. See tähendab, et neid omavad inimesed on tundlikumad nii heade kui halbade keskkonnatingimuste suhtes. Halbades tingimustes läheb neil enamasti kehvemini, aga heas keskkonnas suudavad nad häid võimalusi enamasti paremini ära kasutada.

Üks selle teooria väljendusi, mida me Tartumaal näeme on see, et plastilisuse geenivariandiga inimesed omandavad ülikoolihariduse. Ent kui sellise variandiga inimestele muutub ülikoolist hariduse saamine mingil põhjusel raskemaks, peavad nad tõenäoliselt end kuidagi teistmoodi realiseerima. Kui see ei õnnestu, võib neil eluga toimetulekul raskusi tulla.

Seega tuleb meil veel kord tõdeda, nii igav kui see ka poleks, et haridus on eluga hästi toimetuleku võti, edukuse “saladus”?
Jah! Me teame, et hea haridus on ühel või teisel viisil seotud ka parema tervisega, kuigi see ei ole kunagi garantii. Tervis sõltub veel väga paljudest teistest teguritest ning kõrgelt haritud inimene võib ka ülbeks minna ja ise oma tervise ära rikkuda.

Ilmselt oleme me maailmas esimesed, kes on näidanud, et käitumise geneetilised alusmehhanismid sõltuvad sünnikohordist. Meie uuringus on kaks erinevat vanusegruppi, kes on sündinud kuue aastase vahega. Tänu sellele saame me vaadata nn kohordiefekte. Epidemioloogias on see vastuoluline teema, sest osutab sageli sellele, et mingi leid on juhuslik. Kui me ühes kohordis näeme mingit seost, mida me teises ei näe, siis nullhüpoteesi järgi peaks see tähendama, et tulemus on juhuslik. Ent mõnikord hakkavad sellised kohordiefektid näitama süstemaatilist mustrit.

Me näeme, et geeni ja keskkonna interaktsioonid on meie uuringu kahes kohordis mõneti erinevad. See võib osutada siirdeühiskonna fenomenile. Me ei oska öelda, milline sünniaasta on kriitiline või kas see erinevus tuleb lastest endist või nende vanematest. See on üks suurtest küsimustest, millele me praegu vastust otsime.

Kas teil eduka lapse kasvatamise valem on juba olemas?
Eduka lapse kasvatamise valemis on kõige suurema kaaluga, nö ruudus või kuubis, tema vanemate õnnelikkus. Õnnelikel vanematel tuleb õnneliku ja eduka lapse kasvatamine kindlasti paremini välja kui vanematel, kes oma eluga rahul ei ole. Sügavat rahulolematust on kodus lapse eest võimatu varjata.

Kui vaadata sisemiste ressursside kõrval välimisi ressursse, siis neist kõige olulisem on kindlasti haridus. Hea haridus ei pruugi alati tähendada tasemeõpet, kuid see on oluline. Ja meeldib see meile või mitte, hariduse juurde käib ka enese sundimine.

Võime siinjuures mõelda näiteks spordi peale: ilma harjutusi tegemata ei ole võimalik kiiremini joosta ega kõrgemale ja kaugemale hüpata. Harjutused provotseerivad lihaseid kasvama. Ajuga on samamoodi. Ajupiirkondade omavaheline koostöö hakkab paremini tööle siis, kui teda selleks sunnitakse. Lähenemine, et õppimine on ainult fun, võib meid lühemas perspektiivis tõesti õnnelikumaks teha. Ent kas ka pikemas? Sellesse ma ei usu.

Kui suur on tõenäosus, et õnnelik ja terve laps, kes kasvab õnnelikus perekonnas, on tõesti ka täiskasvanuna edukas?
Ma ei oska öelda numbrit, aga see tõenäosus on kindlasti suur. Samas, kui keskkond sunnib peale mingisuguse kindla edukuse definitsiooni ja see ei sobi kokku selle õnnelikkuse valemiga, mida mingi konkreetne perekond praktiseerib, võib minna ka vastupidi.

Kui üks õnnelik perekond on väga endasse sulgunud ja ennast ühiskonnast isoleerinud, võib sellisest perekonnast tulevale lapsele väliskeskkond olla suur šokk. Nii võib pere õnnelikkuse valem tema jaoks muutuda hiljem hoopis õnnetuse valemiks.

Rohkem õnnelikkust pluss rohkem õnnelikkust ei võrdub alati veel rohkem õnnelikkust. See ei ole lineaarne korrelatsioon, sest keskkonnad muutuvad.

Millised ohud ja riskid eduga kaasnevad?
Peamine oht, mis eduga kaasneb on peapööritus (muigab – K.T.). Neile, kes on omal ajal pidanud õppima Stalini teoseid, võib see tuttav ette tulla. Edust võib tõesti saada mürgistuse, see on õige.

Eduga võib ära harjuda, olles pidevas intoksikatsiooni ehk mürgistuse seisundis. Ja kui siis keskkond muutub – kas sellepärast, et maailm muutus või sellepärast, et astusid ise mullist välja teise keskkonda –, sõltub edukus juba sellest, kui hästi suudetakse üle elada võõrutusnähud, mis edust ilma jäämisega kaasas käivad. Sellepärast on oluline nii kodu kui varakult omandatud hea kohanemisvõime. Seega on kõige suurem risk, mis edukusega kaasneda võib see, et enam teistmoodi ei oska.