Noori süüdistatakse sageli passiivsuses. Tõsi, Eesti 15-29-aastased noored võtavad vanematega võrreldes vähem osa meeleavaldustest. Seda võib seletada üldise madala huviga poliitika vastu. Äsja lõppenud rahvusvahelisest PROMISE ("Noorte ühiskondliku kaasatuse edendamine") uuringust selgus, et vaid 43% on neid noori, keda poliitika vähemalt mõnevõrra huvitab. Samas selgus uuringust, et lausa 83% noori huvitub keskkonnateemadest. Seda tulemust kinnitavad ka viimsel ajal üha enam levinud keskkonnateemalised meeleavaldused (nt Fridays For Future).

Üldiselt aga ei kipu noored tänavatele demonstratsioone, streike ja boikotte korraldama, vaid väljendavad arvamust ja poolehoidu muul viisil nagu näiteks annetuste tegemine, petitsioonide allkirjastamine, vaadete väljendamine kunsti ja muusika kaudu ning poliitiliste blogide ja sotsiaalmeediapostituste avaldamine. Ja kui nad avaldavad sellisel moel oma seisukohta, siis suure tõenäosusega on see keskkonnakaitse teemal.

Teiste uuringust osa võtnud riikide noortega võrreldes on meie noored siiski tunduvalt passiivsemad: indeksi järgi, mis võttis kokku eelpool loetletud tegevusega seotuse, olid Eesti noored kümne uuringus osalenud riigi (Eesti, Soome, Saksamaa, Itaalia, Portugal, Slovakkia, Hispaania, Venemaa, Horvaatia ja Suurbritannia) seas eelviimasel kohal, ületades aktiivsuses vaid Venemaa noori. Kõige aktiivsemateks osutusid Hispaania noored, kellele järgnesid nende eakaaslased Portugalist, Saksamaalt ja Suurbritanniast.

Usaldus

Huvitava tähelepanekuna võib võib välja tuua, et kui osaluse poolest sarnaneb Eesti elanike käitumine endiste sotsialistlike riikidega, siis riiklike institutsioonide usaldamise poolest sarnaneme me pigem Soome ja Suurbritanniaga. Riigi ja erakondade usaldamise küsimus on oluline, kuna usaldusest oleneb enamasti ka osalusmäär. Kui noored valitsust ei usalda, siis ei lähe nad suure tõenäosusega ka valima. Nii võibki juhtuda, et valimas käivad eelkõige kesk- ja vanemaealised, kes otsustavad tuleviku üle, milles noortel tuleb ühel päeval elada.

Eestis on nii noortele kui ka täiskasvanutele omane üsna kõrge usalduse tase riigiinstitutsioonide vastu. Uuringust selgus, et Eesti noored usaldavad politseid ja kohtuid – vastavalt 80% ja 75% vastanutest. Kaugele maha ei jäänud ka sotsiaalkindlustussüsteem, mille usaldajaid oli 64%. Need tulemused on üsna sarnased Soomele – seal usaldab politseid 82, kohtuid 67 ja sotsiaalkindlustust 69 protsenti noortest. Samas on meie noored põhjanaabritest mõningates aspektides siiski väga erinevad. Näiteks usaldab poliitilisi parteisid Eestis vaid 10% noortest. Sama näitaja on Soomes pea kolm korda kõrgem – 27%.

Üldiselt madal usaldus valitsuse vastu on mureks kõigis uuritud riikides. Näiteks Horvaatias ja Slovakkias usaldab valitsust vastavalt vaid 8 ja 9% noortest. Eestis on seis parem – valitsust usaldab 36% noortest. Samas jääme Soomest siin päris palju alla. Põhjanaabrite noortest usaldab valitsust 47%.

Setod ja teised noored

PROMISE projekti teeb eriliseks kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete meetodite kombineerimine: uuringus tegeleti ka noorte spetsiifilisemate rühmade süvitsi mõistmisega. Kõigis osalenud riikides uuriti lähemalt mõnda autoriteetide ja sageli ka sotsiaalsete normidega konfliktis olevat noorte gruppi. Eestis vaadeldi nendest kriteeriumidest lähtuvalt noori Setomaalt ning kriminaalse minevikuga noori.

Tartu ülikooli etnoloog Aet Annist uuris Setomaa neid noori, kelle jaoks Seto kultuur ei ole oluline või on sekundaarne. Need noored tunnevad end oma kodukohas väheväärtuslikuna ja mitteoodatuna. Juhtub isegi, et nende äraminekut nähakse positiivsena. Nn "setomeelsete" ja Seto kultuuri osas külmaks jäävate inimeste vahel olev erimeelsus mõjutab majanduslikke võimalusi ja kultuurilist valikuvabadust. Samuti suurendab see sotsiaalset eraldumist. Kohalikke noori jääb pealesurutud kultuuri tõttu Setomaa üritustel üha vähemaks.

Selleks, et noored end ka Setomaal kaasatuna tunda saaksid, soovitab Annist noorte initsiatiivide soodustamist, olenemata sellest, kas see sobib seto identiteediga. Kohalikud omavalitsused peaksid tema hinnangul väärtustama ja toetama erinevate gruppide initsiatiivi. Samuti peab ta oluliseks kõiki kaasava strateegia väljatöötamist. Riigi tasandil tuleks samuti väärtustada kohalikke rohujuuretasandi algatusi. Ka leiab Annist, et tuleks üle vaadata, kuidas me defineerime edukat kodanikku – edukad pole vaid need, kes teevad ettevõtteid või osalevad olemasolevate vabaühenduste töös, vaid kõik, kes panustavad ühiskonna arengusse.

Kriminaalse taustaga noored

Kuritegeliku minevikuga noori uurinud Tartu Ülikooli kriminoloogia teadur Anna Markina analüüsis, millist stigmatiseerimist endised kurjategijad tunnevad ja kuidas see nende elu mõjutab. Kuna nii tema kui ka teistest uuringutest selgub, et ligikaudu iga kolmas 14-18-aastane karistatu sooritab aasta jooksul peale eelmist kuritegu järgmise, on oluline leida viise sellise tendentsi toimimise vastu. Üheks neist on kindlasti stigmatiseerimise vähendamine.

Anna Markina toob oma uurimistöö põhjal välja kaks olulist soovitust. Esiteks tuleks noortele kurjategija saatusest välja tulemiseks reaalset abi pakkuda. Kuna kriminaalse taustaga noortel on tihti madal enesehinnang ja hirm uute asjade proovimise ees, siis toe puudumisel kipuvad nad vanade harjumuste juurde tagasi pöörduma. Selleks, et neid ühiskonda paremini integreerida, on vaja süsteemset abi.

Teisalt oleks oluline rahalise karistuse kandmise peatamine ja noorte sidumine tööhõivet soodustavate programmidega. Noored, kes enne täisealiseks saamiseks sooritavad süü- või kuritegusid, saavad karistuseks enamasti trahvi, mis tuleb tasuda täisealiseks saamisel. Kui kogunenud trahvid on suured, suletakse noore pangakonto ja ta legaalselt teenitud palgast läheb enamus võla tasumiseks. See aga võib suunata noori raha otsima illegaalseid teid pidi. Seega tuleks võla tasumiseks luua süsteem, mis viiks kokku end parandada soovivad noored ja tööandjad ning pikendada perioodi, mille jooksul võlg tasumisele kuulub.

Nii eelpool kirjeldatud juhtumitest kui ka teiste projekti raames uuritud noorte kogemustest on võimalik õppida, kuidas suurendada noorte osalust nii eri riikides kui ka tegevusvaldkondades. Selleks koostasid projektis osalevad teadlased vastavad poliitikasoovitused. Laiemas plaanis on osalust soodustavateks teguriteks näiteks haridus, teiste inimeste usaldamine ja sidemed kohaliku kogukonnaga.

PROMISE projekti koordinaatoriks Eestis oli Anna Markina Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast. Projektis osalesid ka Rein Murakas (rahvusvahelise kvantitatiivuuringu korraldamine) ja Aet Annist (etnograafiline osa). Rein Murakas ja Anna Markina teevad PROMISE uuringu peamistest tulemustest kokkuvõtte ka Eesti sotsiaalteaduste aastakonverentsil 26.-27. aprillil Tartu Ülikoolis.