• Professionaalne ajakirjandus peaks tänapäeval täitma eeskätt ühiskonna valvekoera funktsiooni.
• Kohalikud väljaanded Eestis enam sageli valvekoerana ei toimi, sest sõltuvad omavalitsuse rahastusest.
• Ajakirjanikud on poliitliste, majanduslike ja kohtuvõimuesindajate ning jõustruktuuride jaoks ebamugavad, kuid võim peabki ajakirjanduse autoriteeti veidi kartma.
• Eesti ajakirjandus on õigustatult pressivabaduse poolest tipus, sest tundlikke ja oskusklikke analüüsivõimelisi ajakirjanikke on piisavalt palju. Ajakirjanduse mainet rikub teisest äärmusest kiire klõpsumeedia.
• Meediaskandaal sisaldab alati väärtuskonflikti ja suudab pinevas tähelepanumajanduses inimesi päriselt mingi küsimuse üle mõtlema panna. Samas skandaaliosaliste hulgas enamasti võitjaid pole.
• Eesti kommunikatsioonikultuuri kimbutab endiselt talupoeglik tahtmatus ja oskamatus teist poolt ära kuulata. Põhjalikum suhtlusoskuste õpe koolides võiks seda muuta.
• Ajakirjaniku meisterlikkus seisneb võimes näha uudisväärtust seal, kus see võib olla peidetud.

Kui vaadata Harvardi Ülikoolist välja kasvanud ajakirjanduse arengutel kätt pulsil hoidva Nieman Labi meediaennustusi 2023. aastaks, korduvad mantrana märksõnad "kogukond", "DEI" (Diversity, Equity, Inclusion ehk 'mitmekesisus, võrdsus ja kaasamine') ja "väljajäetute hääled". Kas või kui palju selliseid ingliskeelse maailma suundumusi Eesti ajakirjandusele üleüldse üle kanda saab?

Nii ja naa. Need trendid on ju igal pool laiguti ja neid näeb mingisuguses nišis. Paratamatult, kuna kanaleid on järjest enam, siis sisu on ka järjest enam. Inimesed tarbivadki järjest erinevamat sisu.

Kunagi 1980. ja 1990. aastatel oli mitmekesisus ainult positiivne. Samas tänapäeval me tegelikult räägime rohkem sellest, kuidas väga suur mitmekesisus killustab ühiskonda. Pigem on oluline see, et 40–60 protsenti Eestist vaataks näiteks "Aktuaalset kaamerat" ja meil oleks see üks agenda. Isegi kui meil on erinevad arvamused, siis oleksid meil mingisugused teemad, mida me ikkagi ühiselt jagame ning päevakord ei oleks väga killustunud.

Ühtlasi paistavad need ideed väljendavat seda, mida praegu ajakirjandusele sageli ette heidetakse –  see on kaldu nii-öelda vasakpoolsete ja liberaalsete-progressiivsete ideede suunas. Milline ajakirjanduse roll ühiskonnas olema peab: kas pelgalt toimuva peegeldaja või ka teatud ühiskondlike muutuste eestvedaja?

Mina isiklikult arvan, et tänapäeva professionaalne ajakirjandus peaks olema eeskätt mitte isegi professionaalne suunanäitaja, aga väga analüütiline ning väga usaldusväärne info selekteerija ja analüüsija. Seda põhjusel, et tegelikult on informatsiooni absoluutselt igal pool: igasuguste organisatsioonide ja rühmade sõnavabadus on väga-väga lai. Tegelikult on vaja usaldust ja usaldusväärset informatsiooni.

Me ei saa rääkida absoluutsest objektiivsusest. Loomulikult on ajakirjanikud ideoloogiliselt ikka ühele või teisele poole kaldu vastavalt oma eelistustele. Tähtis oleks aga see, et Eestis oleks autonoomne ajakirjandus. See peaks olema võimalikult vähe mõjutatud ärihuvidest, mis on ajakirjanduse kõige suurem avaliku huvi teenimise riskitegur. 

Kui me räägime riskidest ja võimalustest, siis ajakirjandus peaks teenima ühiskondliku kokkuleppe kohaselt avalikkuse huve, aga ta paratamatult peab teenima ka omanike huvi. Nii et küsimus on tegelikult lojaalsuskohustuste tasakaalustamises. Siiski tänapäeval, ma arvan, peaksime professionaalset ajakirjandust pigem hindama just valvekoera funktsioonist lähtuvalt.

Räägime siinkohal kohalikest lehtedest: pean silmas just vallatasandi lehti. Viimasel kümnendil on valutatud palju südant, kas või kui elujõulised need on. Mingil perioodil peeti nii-öelda hüperlokaalsust isegi ajakirjanduse tulevikuks, ent millist niši need praegu üleüldse täita saavad või peaksid? Kui õhtuses "Aktuaalses kaameras" juba kõige olulisem kohalik sündmus ära räägitakse, ei näi olevat selle homsesse lehte panemisel väga suurt mõtet. Samas vallalehtede stiilis suure õhinaga uuest mänguväljakust rääkimine kombib parimal juhul ajakirjandusliku teksti piire. Uudised ei saa olla ainult head.

Minu enda tõsine valukoht ongi see, mis toimub kohalikes omavalitsustes. Ma olen jälginud nii mõnegi kohaliku omavalitsuse toimetamisi. Ütleksin, et kohalikul omavalitsusel ei ole praegu enam seda valvekoera.

Hoopis sülekoer?

Jah. Isegi, kui väga kohalikud ajakirjanikud ütlevad, et nad on sõltumatud, siis me peame vaatama, kes on rahastaja. Kui ikka kohalik omavalitsus rahastab, siis ilmselgelt ei kajastata konflikte. Ei kajastata seda, kuidas võim kuritarvitab oma võimalusi. Üleriigiline ajakirjandus natukene saab seda sel juhul kajastada, aga kui parasjagu üleriigilises ajakirjanduses on mingisugune poliitiline skandaal käsil, siis kohalikud teemad jäävad kaugemale.

Siis tulevadki meil sellised väikesed asjad välja, kuidas kusagil pannakse kool kinni või kusagil vallandatakse koolijuhid täiesti ebaseaduslikult. See ei ole küll niimoodi igal pool, aga kui kohalikul lehel on kohaliku võimu hästi tugev toetus, siis kohalik võim teeb seda, mida ta tahab teha.

Juhul kui sellistel lehtedel on siiski oma koht, siis kuidas need väljaanded ellu jäävad ja sealjuures ka sõltumatuse säilitavad? Viimastest aastatest on meil näiteks Hiiu lehe näide, kus lehe tegemist hakkasid rahastama kohalikud prominendid-patrioodid. Kas see ongi tulevik?

Ma täpselt ei olegi enam kursis, kuidas Hiiu lehega on, sest need omanikud muutuvad. Samas see on alati tasakaalu küsimus. Mõnikord on niimoodi, et omanik võib küll olla väga avalikkusele orienteeritud, aga kui tal ei ole kapitali, on seda ajakirjandust teistpidi raske teha. 

Siis tehakse üsna palju õhinapõhiselt. Siiski pikas perspektiivis uuriv ajakirjandus õhinapõhiselt ei toimi. See on minu meelest kõige kriitilisem koht. Ja uurivat ajakirjandust on vaja. Hirmsasti on vaja, sest võim korrumpeerib.

Üleriigilisuse suunas liikumine on mõjutanud ka ilmselt seda, kuidas inimesed ajakirjanikke näevad ja tajuvad. Kui suurem osa toimetustest asubki kuskil kõrgel ja kaugel Tallinnas, siis ehk peaksime  endale peeglisse vaatama, kas me suudame ikka tavalise inimese probleeme tajuda ja näha? Juba fraas tavaline inimene on muidugi hinnanguline. 

Ma arvan, et selle fraasiga ei ole midagi halvasti, aga ega ma ei tea. Mul ei ole uurimust selle kohta, kui palju ajakirjanikke elab linnades.

Mõtlen just, kas ajakirjanik ei jää kaugeks sellest, keda ta esindab või kellele ta lugu kokku pannes veel mõtlema peaks?

Seda, kellele ta peab mõtlema, me väga täpselt ei tea. Esiteks meil ei ole väga täpselt ülevaadet sellest, milline on Eesti inimeste inforepertuaar: millises meediaruumis ta erinevad inimesed tegelikult on?

Samuti geograafiliselt läheb elu järjest segasemaks. Meil teevad tänu koroonale inimesed vähem tööd kontorites. Inimeste töökoht võib olla Tallinnas, aga kodu mujal Eestis. Meil ei ole minu andmetel väga häid ülevaateid sellest, mis on see informatsioon, mida väga erinevate sotsiaalsete rühmade esindajad tarbivad. Kui palju loevad nad välisajakirjandust, välisuudiseid? Millal nad midagi kuulavad, vaatavad või loevad – millist kanalit pidi usaldavad? 

Toon sellise näite, et raadio on väga lihtne ja väga odav vahend. Mul on väga kahju, et kohalik raadio on praktiliselt välja surnud. Sellepärast et ma kujutan ette, kuidas hommiku-uudised, ka regionaalsed hommiku-uudised võivad olla just nimelt need, mis Pärnu-, Viljandi- või Ida-Virumaa inimest tõepoolest kõnetavad. Samas heade kohalike uudiste tegemine on kohutavalt kallis. 

Kui meil oleks näiteks korralik kohalik raadiovõrk, küllap siis oleks seal üsna palju niisugust infot, mida ka üleriigiliste väljaannete ajakirjanikud võiksid üles korjata. Asi ei oleks nii väga kreenis. Praegu on Eesti Tallinna poole kreenis kõvasti. Igas mõttes, ka ajakirjanduse mõttes. 

Olen muidugi eriti tundlik olnud ja alati kriitiline regionaalpoliitika puudumise osas. Olen ikka muianud, et Valgamaa on meil väga hästi kaetud, sest Ragnar Kond oli, on ja jääb. Nüüd on ta küll rohkem näoga Lätisse pöördunud, aga selline kohalik korrespondent hoiab mingisuguse regiooni pildil ja siis see kõnetab. Ühtlasi muutub sel juhul kohalik uudis oluliseks ka üle-Eestilises kontekstis. Inimene on kõnetatud ja piirkond on pildil. Selles mõttes mul on väga kahju olnud, et Eesti pole kohalikku raadiovõrku välja kandnud. 

Tean sedagi, et raadio on üks niisugustest meediumitest, mis on kõige stabiilsemalt oma kuulajad säilitanud. Eriti seetõttu, et tal on erinevad kuulamistsoonid. Millest mul on väga kahju, on see, et raadiosse on tulnud hästi palju saatejuhtide jutusaateid. 

Kui näiteks autoga sõidan, kuulan hea meelega juturaadiot, aga ei ole enam midagi kuulata. Kui sõidan pikalt Tartu ja Hiiumaa vahet, kuulen neid ühtesid samu Kuku raadiouudiseid neli korda. Samas olen hästi konservatiivse meelelaadiga. Minule tundub, et raadio intiimne on meedium. Tahaksin, et raadios ajakirjanik räägiks minuga. Mulle ei meeldi see, kui kaks inimest omavahel räägivad ja mina olen siis justkui kõrvale jäetud. Kui tuleb see formaat, kus kaks saatejuhti omavahel lobisevad, siis ma panen raadio kinni.

Aga kui on saatejuht ja külaline?

Kui saates on külaline, see on hoopis teine asi. Siis see külaline räägib ikkagi mulle ja saatejuht toetab teda. Kui lihtsalt kaks saatejuhti lobisevad omavahel eimillestki, siis see mulle ei meeldi. 

Raadio on hästi nõudlik kanal. Kuna me pilti ei näe, siis tavaliselt me teeme midagi muud kätega sel ajal: juhime autot, valmistame kohvi, peseme põrandat või parandame autot. Sel juhul see tekst peab olema lihtne ja kiiresti haaratav. Samas see peab edasi andma väga palju infot. Väga paljud inimesed minu tutvusringkonnas näiteks ütlevad, et nende jaoks on hommikune autos või köögis kuulatav hommikuuudiste plokk väga oluline.

Võin nendega ühineda. Kuulan ka hommikuti köögis raadiot ja juhtumisi just siis, kui maakonnalehti loetakse. Saan kohe teada, mis seekord need Tartu kolm kõige olulisemat sündmust olid, ja ma ei arva, et Tartu on mingi väike koht. 

Just, just. Me oleme valmis kuulama, mis Eestis tervikuna juhtus. Ja mina usun sellesse, et siin võiks üsna palju olla raadiol võimalik ära teha. Nii et mul on natuke kahju kogu selle raadiomajanduse mitte-võimalikkusest.

Tahan rääkida ka ajakirjaniku tööst. Kui ajakirjanike sõltumatusele mõelda, siis maailmas laiemalt peavad ajakirjanikud üha sagedamini arvestama, et riik jälgib nende tegevust hoolikalt isegi kohtades, mida peame demokraatlikuks. Näiteks kavandatakse kasvõi Euroopa Liidus Prantsusmaa eestvedamisel seadust, mis lubaks ajakirjanikel teatud tingimustel nuhkvaraga silma peal hoida. Mis poliitikutega juhtunud või kas selles on midagi uut? Millal saab üldse öelda, et ajakirjanikud teevad poliitikutele liiga, nagu viimastel nädalatel teatud erakonna valijad mulle kaevanud on?

Ma ütleks niimoodi, et loomulikult nendele inimestele, kelle eesmärk on võim, tegelikult ajakirjanikud on nagu pind kuskil kehaosas. 

Teisest küljest: mis iseloomustab professionaalset ajakirjandust? Väga head oskused ja väga hea eetika. Siin ma ütleksin, et ajakirjanduse ekstreemne kollane pool teeb kahju. See võimaldab öelda: "Te haibite, te valetate, te annate väga kallutatud uudiseid". 

Eks Eesti ajakirjanikud on ka vahepeal õnnetud ja ütlevad, et on terve hulk ajakirjanikke, keda on küll vähe, aga kes tõepoolest ei kontrolli fakte. Nad töötavad inimeste väikese uudishimu najal ja rikuvad professionaalse ajakirjanduse mainet. 

Kellele instagrami postitus võrdub uudisega.

Just täpselt. Teisalt ma just intervjueerisin Eesti Ekspressi ajakirjanikke ühe oma projekti raames. Uurivad ajakirjanikud ütlevad, et järjest raskem on toime tulla inimestega, kes kaebavad ajakirjanikke kohtusse selleks, et ajakirjanikke heidutada ja kurnata – et ajakirjanikud pigem hoiduksid korruptsiooni käsitlevate lugude tegemisest ja valdamisest. 

Eestis on ka olemas SLAPP ehk Strategic Lawsuit Against Public Participation. See on suunatud igasuguste avalike kõnelejate vastu: ärimehed annavad neid kriitiliselt käsitlenud ajakirjaniku või mõne avalikult olulisel teemal arvamuse avaldaja kohtusse isegi siis, kui neil on väga väike lootus võita. Eesmärk on sõnavõtjaid kohtuasjadega välja kurnata. Näiteks Anneli Sihvart, endine ajakirjanik ning praegu tõlkija ja toimetaja, avaldas kriitilise ja faktidel põhineva, ilma ühegi solvava märkuseta arvamuse psühhiaatri vastuvõtu kohta. Tema sai selle tulemusena kaela majanduslikult väga kurnava kohtuasja.

Vahendeid, kuidas kriitilise arvamuse ja faktide avaldamist piirata, on terve hulk. Samas ega Eesti päris ilmaasjata pressivabaduse pingerea tipus ei ole.

Tõepoolest, selleaastases Piirideta Reporterid ajakirjandusvabaduse edetabelis langes Eesti 4. kohalt 8. kohale. Kui vabad Eesti ajakirjanikud oma tegemistes üleüldse teie hinnangul on?

Eesti ajakirjandusvabadus on täiesti põhjendatult kõrgel kohal, ma ütleksin. Kas ta on seal neljas või kaheksas – see metodoloogia on väga subjektiivne. Põhimõtteliselt saame aga öelda, et kui vaatame neid gruppe või suurusjärke, siis Eesti ajakirjandusvabadus ongi maailma tipus. 

Oleme seal tänu sellele, et meil on piisav hulk tundlikke ajakirjanikke, kes erinevate suukorvistamise katsete peale õnneks üsna hästi reageerivad. Vähe sellest, meil on ka küllalt palju ajakirjanikke, kes on hakanud avaldama lugusid sellest, kui mingi riigiasutus hoiab infot kinni. Me peame oma professionaalset ajakirjanike seltskonda väga hoidma. 

Mul on praegu käsil kaks Euroopa projekti. Näen neis projektides, kui suur väärtus Eesti heal ajakirjanikkonnal on. Aga... ja siin ma nüüd ütlen tõesti "aga": siin tuleb vahet teha ajakirjandus- ja sõnavabaduse vahel. Sõnavabadus on hoopis teine asi. 

Kui vaatame näiteks vilepuhujate seadust, siis mina ütlen, et Eestis see ei hakka tõenäoliselt iialgi toimima. Ei hakka toimima kolmeastmeline teatamise süsteem, kus sa kõigepealt teatad enda organisatsioonis, siis süsteemis ja lõpuks lähed ajakirjandusse. Olen koos kolleegi Mari-Liisa Parderiga analüüsinud erinevaid vilepuhujate juhtumeid Eestis. Meile teadaolevate juhtumite puhul võime öelda, et mitte ühtegi positiivset lugu ei ole: ei juhul, kui inimesed pöörduvad organisatsioonis etapi kaupa, ega ka siis, kui nad ajakirjanduse pöörduvad. 

Võib-olla mul ei ole olnud päris kõigele juurdepääsu. Eesti organisatsioonides on aga pigem suhtumine, et kõigepealt pead sa olema lojaalne organisatsioonile ja alles siis väärtustele. 

Ringkaitse?

Jah, sest organisatsioonidele on oma maine väga tähtis. See on nii just avalikus sektoris. Kommertsorganisatsioonide kohta ei saa ma sedasama öelda. Esiteks ei ole andmeid. Teiseks minu loogika ja väike kokkupuude suurte rahvusvaheliste organisatsioonidega on see, et nad peavad olema kriitikale tunduvalt avatumad. Vastasel korral nad ei püsiks konkurentsis. 

Sõnavabadus on seotud sellega, et inimene mõtleb: "Aga kui ma nüüd midagi kriitilist ütlen, siis mu tööandja ei taha mind enam."

Kui jutt organisatsioonikultuurile läks, siis head suhted kolleegidega mõjuvad tervistavalt ilmselt igas töös. Ajakirjanik võiks samamoodi julgeda olla kolleegide ees haavatav ja tunda, et võib kas ülemustega ausalt rääkida, kui talle töökohas miski ei meeldi. Millise hinde annate meie ajakirjanike vaimsele töötervisele? Kas toimetustest vaatab vastu küünarnukitunne või küünarnukkidega enesele tee tegemine?

Ma arvan, et see on toimetuseti hästi erinev. Mul ei ole nii head ülevaadet kõikidest toimetustest, vaid pigem juhuslik kokkupuude. Arvan, et on toimetusi, kus on väga hea küünarnukitunne, näiteks kohalikes väljaannetes me  tõenäoliselt leiame leiame nii seda kui ka teist. 

Eriti kui ajakirjanike ja juhtide väärtused lähevad lahku. Minu kunagine kursusekaaslane ja väga kaua Pärnu Postimehes olnud ajakirjanik Teet Roosaar tuli ajakirjandusest ära: ta ütles, et ta lihtsalt ei ole nõus tegema meelelahutuslike uudiseid, mida temalt oodati.

Kas jõudsime nüüd kohalike lehtede eripärani tagasi või on see laiem mure?

See on seesama võitlus kommertshuvi ja lugeja uudishimu ning väga professionaalsete ajakirjanike väärtuste vahel. Kaua aega ühiskonna probleeme vahendanud ajakirjanikel enamjaolt on üsna hästi välja kujunenud oma uudisväärtuslikkuse hindamise kriteeriumid.

Kui siin teistpidi võtta, kas Eesti auditoorium on nii-öelda piisavalt kasvatatud? Kas auditoorium tahab kiiret meelelahutust või võtab, mida pakutakse?

Ma arvan, et auditoorium on küllaltki kihistunud ja tükeldunud. Samas, kui vaatame Eestit, siis ma tean, mida uurivad ajakirjanikud on öelnud. Nad ütlevad, et "Eesti Ekspress elab ära". Ehk siis mul tegelikult on usk sellesse, et leidub siiski küllalt suur osa inimesi, kes on valmis kvaliteetsete uudiste eest maksma. 

Muidu kui meenutada, siis mis vahepeal juhtus? Juhtus see, et kui tulid online-uudised, siis ajalehed hakkasid veebiuudiseid, vähe sellest, et tasuta, aga tohututes kogustes pakkuma. Siis juhtuski, et noored ajakirjanikud väsisid ära. Nad tundsid, et nende kvalifikatsiooni ei ole vaja, sest online-uudiste meeletus mahus tootmiseks ei ole vaja olla välja koolitatud analüütik. Pealegi keegi ei lugenud neid veebiuudiseid nii palju. Tekkis uudiste ületootmine, mis kulutas kõigi ressursse. Meie rääkisime sellest oma instituudis juba aastaid, aga lõpuks on see nüüd ära lõppenud. 

Mingisugust infot hakati tükkidena liiga palju tootma ja ajakirjanikud tegelikult tajusid seda varem. Millegipärast vahel turundus ei kuula ajakirjanikke: eriti veel, kui juhtimine lähtub turundusest ja juhtkond kuulab eeskätt turunduse inimesi, siis tehakse niisuguseid strateegiliselt valesid otsuseid.

Noorel ajakirjanikul ongi sisuliselt valida suuresti vaid kahe suure meediamaja heaks töötamise vahel. Või millist rolli mängib siinkohal rahvusringhääling?

Rahvusringhääling on hea tööandja selles mõttes, et seal on väärtused selgemad. Teisest küljest mina ise olen rahvusringhäälingu suhtes ka veidike kriitiline. Ka see on ikkagi meediaorganisatsioon, kus juhid otsustavad küllalt palju. 

Kui minu teha oleks, siis ma avalik-õiguslikus ringhäälingus võib-olla rakendaksin samasugust süsteemi, nagu on akadeemias. Kõik keskastme juhid peaksid kvalifitseeruma avalikul konkursil ja nad saaksid puutumatu töölepingu. Ehk siis avalik-õigusliku ajakirjaniku karjäärimudeli võiks teha veel turvalisemaks, aga teiselt poolt nõudlikumaks. 

Mis puutub kahte meediamajasse, siis jumal tänatud, et on kaks: saab valida. Kui lisaks veel raadio ja televisiooni, siis oma üliväikese meediaturu kohta me oleme praegu suhteliselt heas seisus.

Minu unistus oleks see, et meil oleks uuriva ajakirjanduse fondid – niimoodi, et ajakirjanike seas oleks rohkem ruumi vabakutselistele. Nemad saaksid näiteks taotledagi sealt fondist kaheks-kolmeks aastaks oma uuriva ajakirjanduse grandi. 

Ja nad avaldaksid kus?

Nad avaldaksid oma lugusid erinevates väljaannetes. Põhimõtteliselt võivad nad ka koopereeruda. Selle baasilt võib luua erinevaid väljaandeid, online-väljaandeid ja nii edasi. 

Minu unistus oleks teisisõnu see, et meil oleks võimalik niisugust ärimudelit rakendada, kus saaksime võimestada just nimelt ajakirjanikke. Just selliseid väikeseid kahe-kolmeseid gruppe, kes teeksid suuremaid uurimuslikke lugusid sest uurimuslik ajakirjandus on see niinimetatud valvekoer. Seda rolli ei võta mitte keegi üle. Võime küll rääkida, et meil on opositsioon näiteks kohalikus omavalitsuses, kes nii-öelda valvab... 

Aga nemad ajavad oma asja.

Jah, täpselt, nad ajavad oma asja ja nad valivad lahinguid. Ajakirjandusel on unikaalne positsioon leida teemad ja lood, mis tekitavad riske ühiskonna järkusuutlikkusele. Ja üks teema on minu jaoks eriti valus. 

Eestis on inimkapital meie võti. Peaksime väga hoidma hästi töötavaid kvalifitseeritud spetsialiste. Samas ma näen kõrvalt järjest enam lugusid, kus kas kohalik omavalitsus või mingi organisatsioon lihtsalt praagib välja väga motiveeritud, väga andekaid analüütilisi inimesi. Nad ei sobi, sest nad on liiga kriitilised, ei ole piisavalt leplikud või ajavad nii-öelda mõnele juhile hirmu peale.

Näiteks ma jälgisin Facebookis lugusid, kuidas üks direktor kirjutas, et on kümme viisi, kuidas direktorist lahti saada. Need on töökiusamise olukorrad. Ma ei näe siin teist lahendusevarianti, kui tuua niisugused lood ja olukorrad avalikkuse ette, mõnel juhul ka läbi erinevate meediaskandaalide. 

Meediaskandaalil on see omadus, et kõigepealt sisaldab ta alati väärtuskonflikti, mingit moraalset konflikti.

Teise asjana on pidevas tähelepanumajanduses meediaskandaalil võimekus väga intensiivse kajastamisega saada võimalikult pikaks ajaks võimalikult suur tähelepanu. Kui vaatame näiteks Marko Mihkelsoni kaasust, siis seal hakkasid ajakirjanikud avalikult ka arutama näiteks kommunikatsioonieetika üle. Tekkis piisavalt palju tähelepanu, et üks muidu väga abstraktne teema jõudis päriselt inimestele kohale – ärgitas kaasa mõtlema ja rääkima. 

Kuigi skandaalis osalejate kohta kehtib tavaliselt reegel, et kõik kaotavad. Osalejatele pole see ainult mainekahju, aga ka tohutu emotsionaalne koormus kogu skandaali jooksul. Kuidas keegi hakkama saab, kui tulevad erinevad luukered välja? Skandaalis tavaliselt ei ole väga head kuulamist ja küllalt palju esineb survestamist. 

Õhk saab peale skandaali puhtamaks?

Nii ja naa. Sõltub skandaalist: mõnikord saab, mõnikord jäävad mingisugused teemad niimoodi üles, et jäävadki kripeldama, aga ei pruugi.

Siit tahaks kohe mitmes suunas edasi küsida. TÜ ajakirjandussotsioloogia teadur Signe Ivask tõdes hiljuti oma uuringus, et Eesti ajakirjanikud kogevad kommentaaride, erakirjade ja tervete veebilehtede näol ähvardusi ja sõimu. Halvemal juhul viib see enesetsensuurini. Kuivõrd meediauurijana Eesti ajakirjanike enesetsensuuri tunnetate? Eesti tundub justkui igav väike Põhjamaa, aga asi ongi meil nii hull?

Asi on selles mõttes muidugi hull. Eesti on veel suhteliselt rahulik, sest on ka palju hullemaid. See tuleneb aga justnimelt sellest, milline on üldse riigi või rahva kommunikatsioonikultuur. 

Milline Eesti oma on? 

Kui ma vaatan ajalukku –  ja ma olengi seda vaadanud ja analüüsinud just ajaloolises perspektiivis –, siis meil on ääretult palju traumasid ja katkestusi. Meil on sõjad olnud, meil olid küüditamised, meil oli stalinism, meil on pered lahku kistud. Ma arvan, et väga palju on olnud vaikimist. Paljudest asjadest ei tohtinudki rääkida.

Lisaks sellele, nii nagu soomlastel, on meie kommunikatsioonikultuur ikkagi natuke talupoeglik. Mäletan lapsepõlvest, kuidas mu vanaema ütles, et nende kodus söögilauas lapsed sõid püsti ja lapsed ei tohtinud rääkida. Minu vanaema mälestused olid pärit 20. sajandi esimese kümnendi lõpust ja teise kümnendi algusest, mis ei olegi nii väga ammu: sada aastat ja neli põlvkonda tagasi. 

Kui ma vaatan, kui palju on Eestis sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste alast kirjandust tekkinud, siis arvan, et areneme hästi jõudsalt. Elame avatud maailmas. Samas kuulamiskultuuri ja dialoogivalmidust teise inimesega, aktsepteerimist on ikka natuke vähe. 

Näiteks Kaja Kallase juhtumi puhul ka: vaatasin seda kommunikatsiooni-eetilisest aspektist. Kui peaminister ütleb, et "Ma ei teadnud sellest faktist midagi", oleks olnud hea anda natuke aega,  kuulata, peegeldada: anda talle võimalus kõikidest asjaoludest ülevaade saada. Kui ongi moraalne süüdistus või eksimus õhus, tuleb nagu perekonnaski, alati anda süüdistatavale võimalus olla kuulatud.

Kuulamiskultuur puudutab ka ajakirjanikke. Kui ajakirjanik esitab küsimuse, siis kõigepealt ta peab jälgima, kas vestluspartner kuulab küsimust. Millise suhte vastaspool loob? Teine asi on see, kuidas ajakirjanik ise suhestub küsitletavaga. Kas ta on tähelepanelik kuulaja? Tähelepanelik kuulaja tähendab sedagi, et ta taipab, kui teine pool valetab ja vassib. 

Nii et minu meelest, kui õnnestuks Eesti koolisüsteemi muuta niimoodi, et pooled koolid hakkaksid tõsiselt tegelema kommunikatiivsete ja sotsiaalsete oskustega, siis võib-olla 20 aasta pärast ajakirjanike elu läheb ka paremaks.

Kommunikatsioonihuvist eestlastel puudu ju ei tule. Viimasel kümnendil on selgelt näha, kuidas on kasvõi riigiasutustes, aga ka eraettevõtetes kasvanud plahvatuslikult kommunikatsiooniga tegelevate inimeste arv. Kuna ajakirjanikke ja kommunikatsiooniinimesi õpetatakse madalamas õppeastmes koos, siis miks just suhtekorralduse pool ikkagi sedavõrd populaarne on?

Suhtekorraldus ei ole populaarsem. Ma arvan, et seal on lihtsalt rohkem raha. Organisatsioonide jaoks on hea kommunikatsioon oluline nii organisatsiooni sees kui ka suunaga organisatsioonist väljapoole. Samas ajakirjandust ei finantseeri enam reklaam nagu 1980. aastatel. Ajakirjandust finantseerivad nüüd muud ärid ja lugejate tellimused. Natuke reklaam loomulikult aitab, aga reklaami puhul on Google ja teised gigandid seda raha oluliselt välja viinud. Määrav on seega majanduslik aspekt.

Ehk see on kindlapeale töö hea palgaga.

See on jah, ja töö ei ole nii pingeline. Lisaks tuleb arvesse võtta ajakirjanike töö iseloomu. Sa pead olema väga uudishimulik ja tahtma päriselt maailma muuta. On ka selliseid kohti, kus tahad lihtsalt ennast näidata: loomulikult on edevuselgi ajakirjanduses oma roll või nišš.

Siiski arvan, et ajakirjandus on tegelikult sotsiaalteadlase töö. Kui sotsiaalteadlane analüüsib ja selekteerib infot, siis ta kirjutab selle artiklisse ja ongi kõik. Ajakirjanik peab aga mõnikord väga keerulise informatsiooni tõlkima lugejale arusaadavasse keelde. Ehk siis ajakirjanik on sotsiaalteadlane, kellel on lisanõue. Niisiis arvan, et ajakirjaniku töö on ka väga nõudlik.

Kõik need kommunikatsiooniimesed üritavad justkui üksteisest üle karjudes selgeks teha, et just nende jutustatav lugu on väärt esiplaanile tõstmist. Kuidas sellest müra ja kakofooniast pääseda ning sõnumite paljususes ellu jääda?

Nagu ma ikka oma üliõpilastele ütlen, siis "Te peate muutuma automaatseteks diskursuse analüütikuteks". See ongi see kõige keerulisem, et peadki mitte lihtsalt vaatama sulle saadetud sõnumit, vaid olema sõltumatu uurija, kellel tegelikult on oma teema. 

Sa ei ole lihtsalt see, kellele saadetakse sõnumeid, vaid sul on endal küsimused. Sa jääd ellu siis, kui sa ei lase ennast pommitada sõnumitega, vaid sul on vihmavari pea kohal. Sõnum ei lajata sulle pähe, vaid sa vaatad: kas seal on midagi olulist või ei ole? Kui sul on olemas sinu kui ajakirjaniku jaoks oluliseks küsimused, hakkad sa nendest küsimustest lähtuvalt infot selekteerima. Kui sa jääd erinevate allikate pallimärklauaks, siis on oht läbi põleda.

Sellepärast ongi ajakirjaniku väljaõpe või treening oluline. Mitte ainult, et me õpetame intervjueerima, kuulama, dokumendianalüüsi tegema, protokollist uudisväärtuslikku teemat leidma ja nii edasi. See on ka oluline, aga veel olulisem on õppimise käigus arenev eneseanalüüsi võimekus ja professionaalsete väärtuste settimine. Ajakirjaniku küpsemine võtab rohkem aega, kui lihtsalt koolis käidud kolm-neli-viis aastat. Küpsedes hakkab ajakirjanikul tekkima oma metodoloogia.

Kui see oma metodoloogia tähendab aga lõpuks sisuliselt mugavusse kaldumist? Kui meil räägivad piltlikult öeldes poliitikast alati Tõnis Saarts, rahandusest Mihkel Nestor ja liiklusest Dago Antov ehk meil on iga teema jaoks valveallikana nii-öelda oma ekspert, siis kas asi on Eesti paratamatus väiksuses või ajakirjaniku mõttelaiskuses? Võiks uusi hääli otsida rohkem?

Kõigepealt, absoluutselt nõus, võiks otsida rohkem. See otsimine ei ole siiski väga lihtne, sest suur osa allikatest ei ole väga head rääkijad. Nad on kompetentsed, aga selgitajatena ei pruugi nad olla sobivad. Allikate valik võib olla ka põlvkondlikult kaldu. Väikeses Eestis on üks põlvkond õppinud samal ajal ühes ülikoolis, olnud ühes samas korporatsioonis – paratamatult nad teavad sama põlvkonna inimesi. 

Lisaks muidugi see, et ajakirjaniku töötempo on väga kiire. Siis tulebki mängu see, kui laialadane tal endal kogemus on olnud erinevate allikatega. Kui ta on pidanud ennegi palju erinevaid teemasid katma ja tal on olnud palju kokkupuuteid erinevates valdkondades tegutsevate inimestega, tal on suur erinevate allikate ja tekstide lugemise kogemus, siis uute kõnelejate leidmise võimalused laienevad.

Iga teemaga ei pruugigi see olla probleem, aga kas teatud teemade puhul võib see valveallikate kasutamine muutuda ka ohtlikuks? Kui mõtleme kasvõi Eestit aastaid vaevanud metsadebatile või seltskonnale, kes tahaks hakata Eestisse tuumajaama rajama? 

Jah, arvan, et natuke võiks häälte paljususe nimel pingutada, sest üks asi on ekspertrühm, aga teiseks saab mõelda sellele, keda teema veel puudutab. Kas on veel valdkondi, kus on olemas informeeritud arvamus? 

Toon näiteks selle tuumajaama rajamise. Siin on ühest küljest jah, keskkonnaanalüütikud ja füüsikud, kes sellega võivad olla tegelenud. Siis on muidugi väliseksperdid, keda järjest rohkem kajastatakse. Aga kas tuumajaama rajamine puudutab näiteks keskkonnaeetikat? Mida see vajalikke kompetentside kasvatamisele ja tööhõivele võiks tähendada ja nii edasi. Vahel on nii, et fookus või lähenemisviis on see, mis aitab hääli ja perspektiive lisada.

Viimase aasta jooksul ei saa vist üheski tekstiga töötamist nõudvas valdkonnas üle ega ümber juturobotite võidukäigust. Ehkki Eestis on selle katsetamises olnud ajakirjandusväljaanded veel tagasihoidlikud, siis millist rolli võiks see tulevikus mängida? Võib ju näha, kuidas ajakirjanikud ei pea raiskama oma väärtuslikku aega börsiteadete koostamisele, aga kas sel viisil loodud sisu peaks olema läbipaistvuse huvides kuidagi eraldi märgendatud?

Jah, kindlasti peaks. Samamoodi – kui on ajakirjanduses reklaamitekst või promotekst, siis peab olema märgendus juures. 

Ka spordiuudiste ja muu puhast infot sisaldava materjali puhul peab mainima, et juturobot aitas sind. Läbipaistvus tagab, et kui ilmnevad vead, siis saame aru, et asi on algoritmis. Ega juturobot ei loo tekste päris ise – talle on ikkagi antud ette algoritm ja me peaksime saama vajadusel kontrollida ka algoritmide loomise protsessi.

Kui palju te muide üldse koolitate oma osakonnas noori ajakirjanikke algoritmist juhitud tehisintellektiga tegelema ja milliseid uusi oskusi neil selleks vaja on?

Ma pean tunnistama, et mina puutun viimastel aastatel vähe õpetamisega kokku, sest ülikool on niisugune süsteem, kus professorid on saadetud raha jahtima. Suurema osa oma ajast me kulutame projektide taotluste kirjutamisele. Kui siis õnnestub raha saada, tuleb neid projekte ka tegema hakata. Jah, mina vana kooli inimesena tahan õpetada ka, aga teen seda omas väikeses nurgas. Ma küll püüan natuke rääkida kaasa, aga ma ei ole otsustaja selle üle, mida ja kui palju õpetada. 

Iseenesest juturobotite ja muude tehisintellekti poolt juhitud tegevuste suhtes oli aastaid tagasi mure, et eesti keel oli nii väike, et sellele väga midagi ei kohaldunud. Arvan, et praegu me lihtsalt õpime ja katsetame. Koos ajakirjanike ja tudengitega vaatame, kuidas tehisintellekt tegelikult ajakirjandust mõjutama hakkab.

Ent kas juturobot võiks üldse olla oluline osa ajakirjaniku tööst või pigem ajakirjanikud võiks ikkagi võimalikult palju ise mõelda?

Ma arvan, et ikka ise tuleks mõelda. Näen ühiskonna kiirenemise tingimustes seda, et infot on pigem liiga palju. Pigem on ajakirjanik üks neid elukutseid, kus kogu aeg tuleb mõelda selle üle, kes kontrollib infot. Võimu kontrollimise funktsioon muutub olulisemaks. Ei ole enam lihtsalt nii, et kontrollime ainult poliitikute tegevust, järjest enam on vaja kontrollida teabevoogusid.

Ja teabevoogu kontrollib mõne suurkorporatsiooni algoritm.

No täpselt. Miks ajakirjaniku eetika on nii oluline? Kujutage ette, et olete saavutanud tohutult hea analüütilise võimekuse. Teil on äärmiselt palju tuttavaid, teil on väga suur teabevõrgustik. Sellist inimest tahab ju väga palju organisatsioone. Nüüd on küsimus selles, mida te ajakirjanikuna tahate teha. Võtmeküsimus on, et kas teil on sügaval sisimas mõte, et "Ma teenin ühiskonda, ma ei lase ennast ära osta".

Kui hetkeks sotsiaalmeediat mainida, siis on noorem põlvkond otsustavalt TikToki kolinud. Kui hästi püsib ajakirjanikuõpe kaasas teadmisega, et võib-olla 15-aastane saabki oma uudised kätte kohtadest, kus neid serveerib neile algoritm, mitte toimetaja?

Sotsiaalmeediat juhivad algoritmid. Sellepärast ütleb nüüd näiteks Euroopa Liit, et media literacy või meediaalane kirjaoskuse edendamine on prioriteet. Viimasel ajal on meediakompetentside arendamine seotud küberturvalisuse, propaganda ja libauudistest tulenevate ohtudega. 

Samas me jõuamegi nüüd jutu algusesse. Mina ei usu, et terves Euroopas meediaalane kirjaoskus plahvatuslikult areneb. Sellepärast arvangi, et ajakirjaniku roll teabe kontrollimisel, selekteerimisel ja analüüsimisel järjest suureneb. Kaasa arvatud leidmaks viisi, kuidas kõnetada 15-, 14- või 13-aastaseid, kuigi noorte endi valmisolek ja motivatsioon üldse kuulata ajakirjanikku on väga erinev. Küpsmasse ikka jõudes huvi ühiskonnas toimuva vastu ilmselt kasvab. Uudiste jälgimiseks peab aga ikkagi olema sisemine motivatsioon.

Viimaks tahan rääkida ühest konkreetsest uudiseliigist ehk kliimauudistest. Sel suvel nägi kliimauudiseid vähemalt "Aktuaalses kaameras" kui Eesti vaadatuimas uudistesaates igal õhtul. Mingis mõttes oli see samm edasi, sest teema on pildil. Ent kas see pole teistpidi võttes liigagi pildil? Kas igal õhtul põlevat ja uputavat Euroopat vaadates ei teki inimesel pigem jõuetut käegalöömise tunnet? Või lausa trotsi?

Eks erinevatel inimestel sõnumite vastuvõtt ongi erinev: sõltub sellest, millised on eelnevad teadmised, kogemused ja hoiakud. 

Räägin teile hoopis ühe loo. Olin selle aasta mais konverentsil Torontos. Sellel konverentsil alustasid korraldajad iga suuremat paneeli või sessiooni deklaratsiooniga, et "Me oleme siin verega saadud maal", viidates sellega vanade indiaanlaste maade hõivamisele. Avaüritusel, koos indiaani muusika etendusega, oli see liigutav. Samas, kui ma seda sõnumit juba neljandat või viiendat korda kuulsin, siis mulle tundus, et nüüd aitab. 

Sama juhtus transseksuaalsuse teemaga. Tualetid olid unisex: meestele ja naistele, mis oli tore: mulle meeldib, et ei pea otsima just naiste tualetti. Ainult et siis ma avasin selle konverentsi programmi raamatu ja seal oli pikk jutt sellest, kui sooneutraalne konverents on, pikk jutt tualettide kohta, ja pikk jutt selle kohta, et kui keegi tunneb mingisugust seksuaalse orientatsiooni teemalist ahistamist, tuleb sellest kohe teada anda. Siis taas ma mõtlesin, et kas seda natuke palju ei saa.

Ühiskonna jaoks olulisi sõnumeid tuleb doseerida õiges koguses. Niimoodi, et inimestel ei tekiks bumerangiefekti, et me hakkaksime olulistest teemadest eemale hoidma.

Kas Eesti ajakirjandus doseerib seda parajal määral?

Ma ei tea. Kui see teile silma jäi, siis võib-olla mingites punktides sai natuke palju?

Panin pigem tähele, et teema on argiselt päevakorda jõudnud.

Äärmuslikud kliimaolud iseenesest on uudisväärtus. Kuna üleujutus või kuumalaine on tegelikult uudisväärtuslik, siis arvan, et see ei ole isegi niivõrd teadlik valik, vaid pigem tuleneb sellest, et ilm ja kliima ongi naturaalselt kõrge uudisväärtusega teemad.

NiemanLabi ennustajad osutasid, et äärmuslike kliimaoludeni viinud asjaolud pole kivisse raiutud ning ajakirjandusel on võimalus neid asjaolusid ka niimoodi kajastada. Kas ajakirjandus räägib häirekella laskmise kõrval piisavalt lahendustest? Või vähemalt kohanemisest?

Uudisväärtus ei paku alati lahendust. Uudisväärtus ongi täiesti omaette fenomen, mis teatab erakorralisest. Seda on palju kritiseeritud: öeldud, et uudisväärtus on negatiivne, et ajakirjandus ongi ainult negatiivne ja nii edasi. 

Midagi ei ole aga teha, uudisväärtus ei ole ajakirjanduse välja mõeldud, vaid uudisväärtus on ju iidne. Kas trummide ja tuledega, aga uudiseid on alati edastatud, enne igasuguse ajakirjanduse sündi. Uudisväärtus on inimesele omane: me tahame teada, me tahame sellest rääkida. Kõik, mis on erakorraline, huvitab meid. 

Teisalt on teemad ja sündmused, mille uudisväärtust ajakirjanikud konstrueerivad. Kui näiteks tulekahjul, kuriteol ja ilmal on loomulik uudisväärtus, siis mõnedel asjadel on uudisväärtus tohutu, aga peidetud. Näiteks kliimaprobleemide lahendused on pigem keerulised. Uudisväärtus tuleb ajakirjanikel suure hulga erinevate pisisündmuste seest üles leida ja tähelepanuäratavaks konstrueerida.

Sellist uudisväärtust ongi mõnikord väga raske näha. Näiteks mitmed Valgevene ajakirjanikud, kellega ma olen viimastel aastatel kokku puutunud, on välja toonud selle, et Valgevene autokraatia ja täielik sõnavabaduse kadumine toimus, nagu öeldakse konna keetmine: väikeste sammude kaupa. Keeruline on tabada ära väikesed muutused, millel eraldivõetuna ei näi olevat mõju ja seega ei ole ka suurt uudisväärtust. 

Näiteks kui mingisugune regulatsioon väga oluliselt muutub või käib debatt vilepuhuja seaduse üle. Selle uudisväärtus tuleb konstrueerida läbi selle, et ajakirjanik esitab küsimuse: "Aga mis selle tulemusel hakkab juhtuma ja kellega? Mis on selle muutuse võimalikud tagajärjed?" 

Sellised uudised on dokumendiregistris peidus.

Need on registris peidus või siis keegi midagi ütleb ja otsustab, aga sellel hakkab olema mõju mõne aja pärast.

Ja ükski kommunikatsiooniinimene ei saada nende kohta pressiteadet.

Jah. Ajakirjaniku meisterlikkus ongi näha uudisväärtust seal, kus see on peidetud.

Näiteks kohaliku omavalitsuse lasteaias lahkuvad väikse ajavahemiku jooksul haridusasutuse juht, psühholoog, logopeed,– toimuvad väikesed personalivalikud või muutused, mis üksikjuhtumitena ei ületa uudiskünnist. Aga juhtumeid korjates ja kõrvutades hakkab ajakirjanik nägema et siin on mingi muster. Lõpuks selgub, et kõigi nende sündmuste taga on varjatud peen korruptsioon. 

Ajakirjanik peab leidma sellistes väikestes lugudes avalikkust ja ka omaenda toimetust kõnetava teema. Kuna kõik võistlevad tähelepanu nimel, siis suure hulga teabe sünteesimine üheks meeldejäävaks narratiiviks on nõudlik tegevus.

Ma arvan, et kui ajakirjaniku töös on vaja üha enam sellist sünteesi, siis see muutub ka vähem individuaalseks. Kahe-kolme inimese koostöö võib aidata töötada kiiremini ja tõhusamalt.

Mitu pead on ikka mitu pead?

Jah ja teiseks on vaja analüüsida. On vaja, et keegi aitaks vaadata, et "kuule, sul on siin see" või "kuule, vaata, see perspektiiv ja fookus on see, mis tegelikult loeb".

Toimetuse sees ei peaks võistlema, vaid koostööd tegema.

Jah, peaks. Ikka selleks, et tõepoolest saavutada autoriteet, et ma ei tahaks öelda, et sind kardetakse, aga ajakirjandust peab ikka natuke pelgama ka. Võimulolijad peavad ajakirjandust pelgama, aga seda mitte vihkamise, vaid respekti mõttes. Teatakse, et ajakirjandus hammustab läbi kellegi huvides tehtud otsused, pettused.

Kas Eesti ajakirjandusel on sellist autoriteeti?

Mina vaatan Euroopa kontekstis ja ütlen, et on. Eks meil on ka kehvemaid jubinaid siin ja seal, mis ei tee au, nagu ma ütlesin. Siiski ma arvan, et meil on praegu piisavalt häid analüütilisi tegijaid. Ma lihtsalt loodan, et nad läbi põle – neid hoitakse.

Muidugi Eesti lugeja on ka üsna nõudlik. Õnneks on Eesti inimesed ikka olnud hariduse usku.

Tark ja haritud rahvas?

Ma ei tea, kas haritud lõpuks on see õige sõna, aga vähemalt on meil usk sellesse, et haridus on oluline. Minu arvates just see on väga oluline. Peeter Põld kunagi kurtis, et Eesti on usu mõttes väga leige rahvas: kirikus käiakse ainult jõuluajal ja siis tuleb ka meelde, kui verivorsti saab teha. Peaasi, et me usuksime sellesse, et mõtlemine ja haridus on olulised. Mitte lihtsalt kool, vaid just nimelt iseseisev ja kriitiline mõtlemine. Sellises keskkonnas, ma arvan, on lihtsam ka ajakirjandusel saada ka välja teenitud autoriteet.