"Kui avame hommikul raadio või õhtul teleri, on meie ümber oluliselt vähem vastutajaintervjuusid kui eksperdi- ja kogemusintervjuusid. Arvestades viimaste aastate kriise ja äsjast teadusbaromeetri uuringut, me tahamegi kuulajatena saada aina enam eksperditeadmist," ütleb Tartu Ülikooli turundus- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja ning värske ajakirjandusdoktor Viivika Eljand-Kärp.

Oma hiljuti kaitstud väitekirjas käsitles ta lähemalt uudisintervjuu seni vähe uuritud alatüüpe: eksperdi- ja kogemusintervjuud. Selleks analüüsis ta 50 tele- või raadioeetris kõlanud usutluse sisu ja vestlusvoore. Samuti intervjueeris ta 13 ajakirjanikku ja eksperti, et mõista, kuidas kumbki vestluspartner intervjuuks valmistub. Nelja raadioajakirjanikuga tegi värske doktor lisaks koos läbi viimaste endi tehtud intervjuude sisu ja tehnikate analüüsi.

"Varasemad uuringud on olnud tugevalt kaldu ainult ajakirjaniku vaatepunktile: mida, mis järjekorras ja kuidas ta küsib. Ometi pole intervjuu ainult ajakirjaniku loodud produkt, vaid koosloome tulemus. Vestlusel on ka teine osapool, kellega on hädavajalik arvestada," tõdeb Eljand-Kärp. Nii täheldaski ta muu hulgas, et hea meediakogemusega eksperdid valmistuvad intervjuuks põhjalikult, kuid sageli lepib ajakirjanik vestluse teema kokku väga pinnapealselt.

"Ega sa medalite pärast võistlema ju ei läinud"

Uudisintervjuud võib muudest ajakirjandusliku intervjuu žanritest olla keeruline eristada, kuid oma töös lähtus Viivika Eljand-Kärp järgmistest kriteeriumidest. "Uudisintervjuu toimub suhteliselt lühikeses ajaaknas, on eetris ringhäälingu kanalites ja peab pakkuma uudisväärtuslikku või põnevat sisu," loetleb ta. Samuti on uudisintervjuus paigas väga selged rollid: ajakirjanik küsib ja ekspert või kogemuse jagaja vastab. 

Iseloomulikuna peab auditoorium, kelle jaoks kogu vestlus on ellu kutsutud, tajuma, et kogu intervjuu toimubki nende silme all. Vestlus kõlab kas otse-eetris või jõuab eetrisse monteerimata. "Midagi ei lõigata välja, ei ilustata ega ümardata ja see teeb kogu formaadi väga nõudlikuks nii ajakirjanikule kui ka vastajale. Vastaja ei saa oma vastuseid parandada või öelda, et "jätame selle välja"," selgitab Eljand-Kärp.

Töös lähtus ta Martin Montgomery käsitlusest, kus vestluspartneri rolli põhjal eristub neli tüüpi uudisintervjuusid: korrespondendi-, kogemus-, eksperdi- ja vastutajaintervjuu. Värske doktori sõnul on seni põhjalikult uuritud üksnes vastutajaintervjuud. "Seal on vestluspartneri rollis sageli poliitikud või organisatsioonide esindusnäod, kes püüavad eelkõige enda ja institutsiooni mainet säilitada Ajakirjaniku ülesanne on panna neid proovile ja sisuliselt kahelda kõiges, mida nad räägivad," kirjeldab ta. 

Kuna vastutajaintervjuus on ajakirjanik kriitiline, sageli ründav ja provotseeriv, on poliitik Eljand-Kärbi sõnul sellega harjunud. Kui ajakirjanik asub samamoodi ründama aga sportlast või teadlast, läheb vastaja lukku ja vajalik teadmine jääb auditooriumiga jagamata. Sestap võttis Eljand-Kärp oma töös kasutusele toetava intervjuu mõiste: "Meil on vaja vestluspartnerit erinevate tehnikate abil toetada, et tal oleks võimalikult hea teemat või enda kogemuslugu avada. Nii saaks sellest auditoorium maksimaalset kasu."

Intervjuusid analüüsides nägi ta mitut juhust, kus ajakirjanik kasutas kogemusintervjuudes ründavat stiili – näiteks äsja võistlusrajalt tulnud sportlasega rääkides. Ajakirjanik esitas hinnangulise väite: "No mis mõtetega sa starti läksid... ega sa olid ju realistlik, et ega sa medalite pärast võitlema ju ei läinud ja nüüd kaotust finišis oli lausa kolm pool minutit." 

Eljand-Kärbi sõnul jäi sportlane selle peale esialgu vait ja hakkas siis kohmetult enda sooritust kaitsma, andmata intervjuu jälgijatele huvitavat teavet selle kohta, mis tegelikult juhtus ehk intervjuu kaotas sisukuses.

"Mina väidan, et kui kasutame kogemusintervjuus vastutajaintervjuu tehnikaid, siis see ei ole ühegi intervjuu osapoole jaoks tõhus. Sportlane läheb lukku ja lõpptulemus on juba folklooriks kujunenud: spordiintervjuud on igavad, sisutühjad, ajakirjanik esitab veidraid küsimusi stiilis "Mis siis täna juhtus?" ja sportlane, kes äsja rajalt tulnuna ei suuda kolmeminutilises intervjuus oma tulemust piisavalt analüüsida, et adekvaatselt vastata, tundub lihtsalt rumal," sõnab värske doktor.

Üks küsimus korraga

Kui esimeses doktoritöö uuringus analüüsis Viivika Eljand-Kärp sportlastega tehtud välkintervjuusid, siis teises uuringus oli tema valimis peamiselt rahvusringhäälingu raadioeetris kõlanud hommikuprogrammi-intervjuud. Kolmandas uuringus said intervjuuprotsessi hinnata ka usutletud eksperdid ise. "See oli koroonaviiruse aeg. Valimis olid valdavalt teadlased, kes kommenteerisid erinevaid viirusega seotud tahke," täpsustab värske doktor.

Nagu analüüs näitas, on Eesti ajakirjanikud mitteverbaalsete modaalsuste ehk lihtsamalt öeldes kehakeele poolest head kuulajad: nad naeratavad, noogutavad ja julgustavad sõnadeta vestluspartnerit rääkima. Muus osas täheldas Eljand-Kärp aga küsitlemise tehnikates mitmeid puudujääke: "Kõige üllatavam oli, et meie ajakirjanikud eksivad väga palju lihtsate n-ö alustehnikate vastu."

Näiteks võiks ühes ajakirjaniku kõnevoorus kõlada üks konkreetne, selge ja arusaadav küsimus. "Kuigi see võiks olla professionaalsetele ajakirjanikele justkui elementaarne teadmine, oli mul näide, kus ajakirjanik küsis: "Kirjelda veel palun viimast 500 meetrit. Mis seal toimus, mis positsioonil seal olid, kuidas sa ette tulid ja mida tundsid, mida mõtlesid?" Siin on sisuliselt kuus küsimust ühes kõnevoorus," sedastab Eljand-Kärp. Sellises olukorras vastab intervjueeritav reeglina viimasele või kõige paremini meelde jäänud küsimusele. Kriitilisemad küsimused jäävad pigem vastamata.

Ühtlasi pole see Eljand-Kärbi sõnul tõhus tehnika, kuna vastajad kogemus- ja eksperdiintervjuudes tõepoolest püüavad kõiki neid küsimusi meeles pidada ja neile vastata: "See tähendab, et ühele küsimusele põhjaliku vastamise asemel tegelevad nad hoopis kõigi esitatud küsimuste meenutamisega ja vastus saab pigem pealiskaudne."

Mitmel puhul jättis soovida küsimuse pikkus ja selgus. Halvemal juhul ei esitanud ajakirjanik Eljand-Kärbi sõnul üldse küsimust, vaid heitis usutletavale lihtsalt väite: ""Ma vaatasin siin hommikul muusikapalade ajal sinu Instagrami kontot ja mulle tundus, et mitte päris kõik, aga väga rõhuv enamus sinu Instagrami fotodest on tehtud metsas." Intervjueeritav saab aru, et vaikiv kokkulepe on midagi vastata ja ütleb: "Ja no ma olen tihti metsas. Lihtsalt sellel põhjusel vist." Mina väidan, et auditoorium ei saa siit mingit uut ega põnevat informatsiooni. Kuulajana ma tõenäoliselt vahetan kanalit."

Analüüsist selgus, et eksperdid on väga koostööaltid intervjueeritavad, kes püüavad ka küsimuse puudumise korral või kehvasti esitatud küsimusele igal juhul midagi vastata. Kui juba vastamiseks läks, tuli aga sageli ette, et ajakirjanik ei kuulanud vastajat aktiivselt. 

"Näiteks räägivad eksperdid sageli nii keerulist erialaterminoloogiat kasutades, et auditoorium ei saa päriselt aru," osutab Eljand-Kärp. Selle asemel, et lasta teadlasel rääkida terve intervjuu hüperimmuniseeritud lehmade ternespiimast, võinuks ajakirjanik värske doktori sõnul siin-seal öeldut ümber sõnastada, paluda lihtsustusi, selgitusi või võrdluseid. "Minu üks järeldus oli, et mida väiksema meediakogemusega ekspert, seda rohkem ta vajab ajakirjanikult toetavaid tehnikaid, sest ta ei pruugi ise näiteks selle peale tullagi, et tema keelekasutus võib intervjuu jälgijale olla keeruline või mõistetamatu," märgib ta.

Kui mõnigi ekspert tunnistas, et ei saanud intervjuus olulisemat ära öelda, sest ajakirjanik oli liialt kinni oma valmismõeldud küsimustes, siis teisalt jättis soovida juba viis, kuidas intervjuud kokku lepiti. "Sageli käib see väga pealiskaudselt. Halvemal juhul öeldakse lihtsalt, et "tulge eetrisse, räägime koroonaviirusest". See on temaatiline kokkulepe, aga mis on intervjuu täpne fookus, sellest tulenevad rollid vestluses ja tehnikad, mida tuleks konkreetse vastaja puhul rakendada?" arutleb värske doktor. 

Viimaks võis vahel ette tulla, et intervjuu lõppes ajasurve tõttu ootamatult. Sellisel juhul jäi lõpus ka kordamata, kes oli eetris, millest räägiti ja miks. Eljand-Kärbi sõnul võiks see info olla öeldud nii intervjuu alguses kui ka lõpus, et äratada võimalike kuulajate ja järelkuulajate huvi. "Saabuvast lõpust võiks ootuse juhtimiseks anda märku nii auditooriumile kui ka vestluspartnerile. Võib kasvõi küsida: "Kas soovite veel mõne mõtte ise lisada?" Nii tekiks ka vestluspartneril tunne, et ta sai olulise igal juhul ära öelda," pakub ta välja.

Harjuta ja säti fookust

Viivika Eljand-Kärbi sõnul oli tema tööl kaks olulist järeldust. "Esiteks ei ole intervjueerimisoskus kaasasündinud. See vajab pidevat enesereflektsiooni ja harjutamist," märgib ta. Nii saabki ajakirjanik näiteks ajapikku tunnetama õppida, kui mahukaid küsimusi esitada lobisemiskalduvusega ja milliseid kidakeelsele intervjueeritavale või kuidas küsitlemistehnikate valik sõltub nii intervjuu tüübist, ajalisest pikkusest kui ka formaadist. 

Varasemad uuringud aga näitavad värske doktori sõnul, et ajakirjanikud saavad oma tööle palju vähem tagasisidet, kui nad ise sooviksid ja nende teadlikkus eri küsitlemistehnikatest pole kuigi suur. Nii ei pruugi nad ka alati osata hinnata, miks mõned tehnikad intervjuus töötasid ja teised mitte. "Kui mõni ajakirjanik või ajakirjandustudeng tahab oma intervjuud tagantjärele analüüsida ja vaadata, miks midagi toimis või ei toiminud, saab ta seda nüüd soovi korral teha, võttes intervjuu osadeks lahti nende tehnikate kaupa, mida olen oma töös kirjeldanud," osutab ta.

Teiseks rõhutab ta, et selgelt tuleb vahet teha usutluse teemal ja fookusel. "Just intervjuule fookust seades võiksid ajakirjanikud võtta hetke enda jaoks läbi mõelda, mis rollis nemad selles intervjuus on ja millises rollis on vastaja ning sellest tõukuvalt tuleks valida tehnikad, mida intervjuus teema avamiseks kasutatakse Kui ma kutsun eksperdi viroloogina rääkima uue vaktsiini kaitsvast toimest, siis kui kohane on tema käest küsida, kas koroonapiiranguid eiranud ettevõttele määratud trahvi suurus on piisav?" arutleb ta. Teadlane võib neis küsimustes lihtsalt arvamust avaldada, kuid päriselt on see küsimus mõeldud pigem otsustajatele.

"Universaalset ideaalse intervjuu retsepti mina välja ei paku ja väidan, et seda ei olegi olemas. Iga intervjuu on ainukordne ja seal on väga palju tahke, mida arvesse võtta," ütleb värske doktor. Nii ei saagi tema sõnul soovitada kindlaid küsimusi või küsimuste mahtu, mis sobiks ühtviisi nii finišis hingeldavale sportlasele kui ka elu esimest intervjuud andvale viroloogile. "Ajakirjanik on uudisintervjuus eelkõige auditooriumi volinik. Ta peab pidama pidevalt silmas, et oluline pole, et vaid tema aru saab, vaid et auditooriumi jaoks oleks kuuldud vestlus võimalikult tõhus," tõdeb Eljand-Kärp.

Viivika Eljand-Kärp kaitses meedia ja kommunikatsiooni erialal doktoritöö "Tõhusad küsitlemispraktikad uudisintervjuudes. Ammendava teemakäsitluse saavutamine eksperdi- ja kogemusintervjuudes" ("Effective Interviewing Practices in News Interviews. Achieving Comprehensive Topic Coverage in Expert and Experience Interviews") 1. aprillil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid professor Halliki Harro-Loit Tartu Ülikoolist ja kaasprofessor Anu Masso Tallinna Tehnikaülikoolist. Oponeerisid professor Pille Pruulmann-Vengerfeldt Malmö Ülikoolist ja dotsent Indrek Treufeldt Tallinna Ülikoolist.