Uuringu autorite Halliki Harro-Loidi ja Viivika Eljand-Kärbi sõnul ilmnevad nii Eesti kui ka muu maailma spordireporterite töös sarnased murekohad. Reporterid esitavad sportlastele liiga mahukaid küsimusi ega oska vestluspartnerit piisava tähelepanuga kuulata.

"Oletame, et sportlane tuleb otse rajalt, olles äsja läbinud pika maratonidistantsi," toovad uurijad näite. "Sportlasel on olnud väga vähe aega füüsiliselt pingutusest taastuda ja veel vähem on tal olnud võimalik sooritust süvitsi analüüsida. Kui ajakirjanik sellises olukorras esitab sportlasele suuremahulise analüütilise "miks"- küsimuse, on üsna tõenäoline, et vastusena kõlab midagi ebamäärast ja ümarat."

Läbimõtlemata välkintervjuust võib nõnda jääda mulje, et intervjueeritud sportlane on kehv kõneleja. Harro-Loidi ja Eljand-Kärbi sõnul loovad sellise mulje pigem kehvasti koostatud küsimused, millele on ajalise surve all ja eelneva analüüsita väga keeruline häid sisukaid vastuseid anda. Sportlase oluline vastus võib aga tähelepanuta jääda, sest ajakirjanik liigub kähku edasi järgmise, hoopis uue suunaga küsimuse juurde.

Kuula, täpsusta, püsi teemas

Halliki Harro-Loit ja Viivika Eljand-Kärp analüüsisid 16 teleintervjuud, mis olid tehtud 2018. aastal Pyeong Changi taliolümpiamängudel. Kokku intervjueeris neis usutlustes kaks ajakirjanikku seitset murdmaasuusatajat. Vaadeldud intervjuud vältasid keskmiselt kolm minutit ja keskmiselt küsis reporter intervjuus seitse küsimust.

Vestlusanalüüsi meetodit kasutades pidasid uurijad spordiusutluste juures silmas kolme tahku. Esiteks jälgisid nad, kui osavõtlikult ajakirjanik sportlast kuulas ning kuivõrd esitas ta sportlasele kuuldu põhjal jätkuküsimusi. Teiseks vaatlesid uurijad, kas ja kuivõrd kandis ajakirjaniku küsimus endas hinnangut või eelduseid, ning kuidas sportlane hinnangule reageeris. Kolmandaks pidasid uurijad silmas küsimuse mahtu.

Analüüsi tulemusel koostasid autorid mudeli, mille abil saaks spordireporter või mis tahes muu ajakirjanik teha sisukama intervjuu. "See on väga spetsiifiline, aga samas väga levinud žanr.  Meie uurisime otse-eetri spordi-intervjuud, aga mudelit võib kasutada teistegi lühikeste "sündmuskohalt" tehtud intervjuude planeerimiseks ja harjutamiseks," ütlevad uurijad.

"Kui mudeli peamisi osi vaadata: kuula, täpsusta, ära vaheta teemat ja muu selline - võib kõik tunduda enesestmõistetav," seletab Harro-Loit. "Samas meie analüüsitud näited osutavad, et lühikeste otse sündmuspaigalt tehtud intervjuude tempo on sageli niivõrd kiire, et kõigile neile aspektidele ei jõuta lihtsalt alati intervjuu käigus mõelda."

Seega on autorite sõnul oluline, et teadmine intervjuu kiirusest ja oskused asjatundlikult küsida oleksid küsijal teadlikult sisse harjutatud. "Loodame, et meie loodud mudel aitab ehk nii intervjueerijatel kui intervjueeritavatel tekitada paremaid dialoogiharjumusi,"ütlevad nad.

Laiem mure

Kuigi Halliki Harro-Loit ja Viivika Eljand-Kärp ei võrrelnud oma uuringus eraldi Eesti ja ülejäänud maailma spordireporterite stiile, vaatlesid nad Saksa, Hispaania ja USA otse-eetri intervjuusid. Neis usutlustes ilmnesid samad murekohad, mis Eesti reporterite töös.

"Küll esitatakse mitu küsimust korraga, nii et atleet ei saa aru, millisele neist ta vastama peaks. Küll on küsimus niivõrd segane, et taas pole võimalik täpselt mõista, millele konkreetselt vastama peaks. Kuna intervjuusituatsioon iseenesest annab märku, et oodatakse vastust, püüabki sportlane kasvõi midagigi vastata," kirjeldavad nad välismaiste reporterite tööd.

Uurijate soovitus ajakirjanikele meil ja mujal on kuulata aktiivselt. "[Tasuks] vältida eelduseid ja liialt suure mahuga küsimusi, valmistuda intervjuuks põhjalikult ette, valida väga selge fookus," loetlevad nad.

Tartu Ülikooli ajakirjanduse-uurijate artikkel ilmus ajakirjas Catalan Journal of Communication & Cultural Studies.