Keskklassi maratonijooksjad ajavad hästi elatud elu jälgi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kui 2009. aastal korraldati Eestis mõni üksik maraton, siis viimastel aastatel ületab maratonide arv 30 võistlust.
Kui 2009. aastal korraldati Eestis mõni üksik maraton, siis viimastel aastatel ületab maratonide arv 30 võistlust. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Viimase kümnendiga on Eestis populaarseks saanud osavõtt kõikvõimalikest pikamaajooksudest. Keskklassi eestlaste väärtushinnangud on muutunud: vastupidav jooksjakeha on raha asemel uus mõõdupuu hästi elatud elule, selgub antropoloog Toomas Grossi uuringust.

Eestis lõpetab viimastel aastatel igal aastal vähemalt ühe maratoni 2200–2400 inimest. Kuigi seda pole rahvaarvuga võrreldes palju, on pikamaajooksjaid alates 2010. aastast hüppeliselt juurde tulnud.

"Kümnendite trende kokku võttes: 1980. aastatel maratoonarite arv aeglaselt ja stabiilselt kasvas, 1990. aastatel aga kahanes kuni pisut üle sajakonna maratoniläbijani aastas. Sel aastatuhandel on nende arv järk-järgult taas kasvanud. Aastatel 2010-15 eksponentsiaalselt, millele andis erilise tõuke esimese Tallinna Maratoni korraldamine 2010. aastal," selgitab Toomas Gross.

Antropoloogi sõnul pole juurde tulnud ainult jooksjaid, vaid iga jooksja läbib aastas üha rohkem maratone. Selleks on entusiastidel ka rohkelt võimalusi. Nimelt kui 2009. aastal korraldati Eestis mõni üksik maraton, siis viimastel aastatel ületab maratonide arv 30 võistlust.

"Maraton on nii-öelda ikooniline distants, ehkki samas võib täheldada paljude jooksjate liikumist edasi ultradistantside juurde," avab Gross jooksuhuvi tagamaid. Ta lisab, et kestvusalad tekitavad harrastajas sõltuvust ning jooksmine neist väidetavalt kõige enam.

Hästi elatud elu

Toomas Gross kirjutab oma artiklis maratonientusiastidest, kelle jaoks on pikkade vahemaade jooksmisest kujunenud elustiil. Uuringu jaoks tegi ta aastatel 2014–2016 kokku 50 intervjuud 16 naissoost ja 34 meessoost jooksjaga. Lisaks ammutas Gross ainest maratonijooksjate veebipäevikutest ning osales ise samuti mitmel jooksuvõistlusel.

"Kui üldistamise libedale teele astuda, siis keskmine minu poolt intervjueeritud keskealine ja keskklassi kuuluv harrastusjooksja tegeles 1990. aastatel enda materiaalse heaolu loomisega, 21. sajandi esimesel kümnendil selle viljade nautimisega ning on viimase kümne aasta jooksul pööranud järjest rohkem tähelepanu mittemateriaalsele – jooksmine on vaid selle üks näide," kirjeldab antropoloog keskklassi muutuvaid väärtushinnanguid.

Ta kasutab keskklassi kuuluvate inimeste elustiilist rääkides mõistet "hea elu", mis ei tähista tingimata materiaalset ega ka vaimset heaolu. "Ingliskeelne good life, hispaaniakeelne buen vivir või ka Ladina-Ameerikas laialt käibel oleva ketšuakeelne sumak kawsay on pigem eetilise dimensiooniga mõisted, mida võiks umbkaudu sõnastada kui "hästi elatud elu," minu poolest ka "elusalt elatud elu" siin ja praegu," seletab Gross. "Loomulikult võib see, mida "hea elu" hõlmab, olla iga inimese jaoks erinev."

Uurija sõnul on kestvusjooks tema uuritud inimeste jaoks "hea elu" oluline ja mõnel juhul ka keskne osa. Samuti on paljud nii-öelda keskklassi kuuluvad jooksjad alustanud ülekaalulistena või muul moel kehva füüsilise vormiga. Selliste inimeste jaoks on kasvav pühendumine kestvusjooksule olnud omalaadne protest istuva eluviisi vastu.

"Teisisõnu, minu nägemuses on kehalisus 1990. aastate algusest olnud alati kesksel kohal keskklassi arusaamas "heast elust," ent suund on olnud hedonismilt asketismile, kuigi seegi on suur üldistus," sõnab Gross, kuid lisab, et kestvusspordialad tekitavad sõltuvust ning pikamaajooksu askeetlikkus on vaid osa tõest. Spordisõltuvuse biokeemilised mehhanismid ning sotsiaalsed ja psühholoogilised tulemid pole tema sõnul olemuslikult kuigi erinevad narkomaaniast.

Kehad endale ja teistele

Oma analüüsis jälgis Toomas Gross, kuidas maratonijooksjad tegelevad oma kehaga ühtaegu enda jaoks ja samas teistele mõeldes. Artiklis kasutas ta inglisekeelseid mõisteid bodies for selves ja bodies for others.

"Esimene tähendab ennekõike omaenda kontrollile ja soovidele allutatud keha, mida kestvusjooksuga tegelemine võimaldab – olgu tulemuseks siis lihtsalt vähenenud kehakaal, suurem jõudlus ja võimekus või endorfiinidest tulenev heaolutunne," seletab antropoloog.

Teine mõiste on teadlase sõnul laenatud prantsuse sotsioloogilt Pierre Bourdieult, kes kasutab terminit corps-pour-autrui ja seob selle otseselt keskklassiga. Bourdieu sõnutsi paneb just keskklass rõhku oma välimusele ehk sellele, kuidas nende keha "teistele välja näeb".

"Keskklassi jaoks on keha eesmärk omaette, samas kui füüsilise tööga leiba teenivatele inimeste suhe oma kehaga on instrumentaalsem – keha on (töö)vahend," seletab Gross. "Lisaks rõhutab Bourdieu spordiala populaarsuse, klassikuuluvuse ja klassile omase kehakäsitluse suhet. Liigselt detailidesse laskumata võib jooksmist Bourdieust lähtudes pidada justnimelt keskklassi spordiks."

Kuigi keskklassi jaoks on kehakuvand oluline, jooksevad entusiastid Grossi sõnul ikkagi eneseteostuseks ja kire ajel, mitte klassikuuluvuse väljendamiseks. Samas näeb ta jooksmises ühisjooni püüdliku keskklassi väärtustega. Enesedistsipliin, eesmärgipärasus, vastupidavus, võime pingutada ja valu taluda iseloomustavad tema uuritavate püüdlusi nii jooksurajal kui ka argielus.

"Samuti on jooksmine lahutamatult tänapäeva tarbimiskultuuri osa – kenad jooksuriided, uusim tehnoloogia randmel ning maratoniturism on loomulikult ka jooksjate sissetulekute otsene peegeldus," tõdeb uurija.

Koroonakriis vallandas loovuse

Eriolukorra ajal jäi suur osa linnamaratone ära või lükati kaugemasse tulevikku. Sama kehtib Toomas Grossi sõnul tuntumate ultrajooksude kohta ning ta ei pea võimatuks, et praegune kriis muudab võistluste korralduslikke külgi pikemaks ajaks.

Samas on koroonakriis antropoloogi sõnul loonud pinnase jooksjate ja jooksukorraldajate loovusele, et seda "hea elu" tühikut ka ametlike võistlusteta ja liikumispiirangutega oludes täita. "Virtuaaljooksud ning oma väikesel rõdul joostud maratonid on uue reaalsuse äärmused, aga sinna vahele mahub veel mitmeid uusi ja huvitavaid formaate, mida on viimastel kuudel proovitud ka Eestis – näiteks "Põgenemine Põltsamaalt" ning sirgjoonejooks, mis ka meedias on rohket kajastust leidnud," toob ta näiteid.

Toomas Grossi artikkel ilmus ajakirjas East European Politics and Societies.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: