Kust läheb piir tervisespordi ja spordisõltuvuse vahel?

Spordisõltuvust on uuritud, meditsiini ja psühholoogia perspektiivist eelkõige, alates vähemalt 1970. aastatest, mil jooksubuum, esmalt Ameerika Ühendriikides ja hiljem Lääne-Euroopas pead tõstma hakkas. Kestvusaladel, jooksmisel eriti, on vaieldamatu kalduvus tekitada sõltuvust, mille puhul psühho-füsioloogilised mehhanismid ning isegi sotsiaalsed tulemid ei pruugi olla kuigi erinevad teistest sõltuvuse vormidest, ka näiteks uimastite tarbimisest.

Vaatamata aga spordisõltuvuse uurimise poole sajandi pikkusele ajaloole, ei saa väita, et nii-öelda "normaalse" tervisespordi ja spordisõltuvuse vahelise piiri tõmbamise osas valitseks teadlaste hulgas täielik üksmeel. Kõige sagedasem ja üldisem on ehk väide, et jätkusuutliku tervisespordi harrastamise peamised motivaatorid on pigem spordivälised, näiteks kehakaalu hoidmine või langetamine, tervislik eluviis, sotsiaalne suhtlus ja nii edasi; spordisõltuvuse puhul aga "sisemised" ehk kehalise koormuse tekitatud füüsilised ja emotsionaalsed kogemused, elamused ja aistingud.

Pole samas sugugi iseenesestmõistetav, mida konkreetselt sisemiste motivaatorite alla lugeda ja kuidas neid välistest eristada. Spordisõltuvuse mõõtmiseks ja diagnoosimiseks on kasutusel näiteks mitmeid vähem- ja rohkemtuntud psühhomeetrilisi teste, ent nende kasutamine annab tihti ebausaldusväärseid või vastakaid tulemusi. Ühtlasi on taolised testid sõltuvad "spordisõltuvuse" enda definitsioonist ning ei kohandu tingimata kuigi hästi erinevatele keelelistele, sotsio-demograafilistele ja kultuurilistele kontekstidele.

Üldistused spordisõltuvuse kohta on loomulikult vajalikud, kuid loovad näiteks jooksusõltlaste eluilmast üpris lihtsustatud ja "madala resolutsiooniga" pildi. Oma antropoloogilis-etnograafilises uurimuses astungi dialoogi konkreetsemalt ühe laialt käibel oleva kliinilise lähenemisega spordisõltuvusele ja toetun aastate jooksul harrastusjooksjatega läbiviidud intervjuudele ja osalusvaatlusele.

Etnograafiline rohujuuretasandi vaade kaotab küll üldistusvõimes, aga võimaldab samas nüansseeritumat ja detailsemat lähenemist jooksjate tegelikele kogemustele ja motivatsioonile joosta määral ja viisil, mida võiks "jooksusõltuvusena" defineerida.

Milliseid sõltlasele tüüpilisi sümptomeid niinimetatud jooksusõltlased ilmutavad?

Kui Eesti viimase paari aastakümne jooksutrende lähemalt vaadata või ka lihtsalt tänavale ja kergliiklusteele minna, siis võib kahtlemata tõdeda, et harrastusjooksmine on üha populaarsem. Näiteks aastas vähemalt ühe maratoni läbinute arv on Eestis alates esimese SEB Tallinna Maratoni korraldamisest 2010. aastal kasvanud eksponentsiaalselt, ehkki viimastel aastatel võib maratoonarite arvus täheldada teatavat stabiliseerumist. Koroonale ohvriks toodud 2020. aasta tõi selles statistikas kaasa suure languse, kuid see pole muidugi üllatav.

Jooksmise populaarsuse kasvust huvitavam ja minu uurimuse seisukohalt olulisem on aga selles üldises pildis peituv teine trend – paljud need, kes juba jooksevad, hakkavad aja möödudes jooksma üha enam. Kui taas maratonid näiteks tuua: järjest on kasvanud nende jooksjate nii absoluutne kui suhteline hulk, kes jooksevad aastas mitte ühe, vaid näiteks viis, kümme või enamgi maratoni, ehkki selleski statistikas on muidugi kõikumisi. Eesti ultrajooksukogukond on samuti kiiresti kasvanud ning ultrajookse korraldatakse, koroona ajal küll osaliselt virtuaalsete võistlustena, tunduvalt enam kui veel mõned aastad tagasi.

Maratoonarid ja ultrajooksjad on kahtlemata harrastusjooksjate jäämäe tipp, aga vähemasti nende kohta käiv statistika viitab tõsiasjale, et paljud harrastajad –  teisisõnu tavainimesed, mitte tippsportlased – treenivad ja võistlevad tasemel ja määral, mis on kaugelt üle ja rohkem, kui tervisliku eluviisi ning heaolu jaoks tarvis.

Lähtun artiklis Hausenblasi ja Downsi 2002. aastal välja pakutud tuntud spordisõltuvuse määratlusest, mis teeb vahet seitsmel sümptomil. Neist kolme samaaegsel esinemisel võib sportimist Hausenblasi ja Downsi järgi defineerida sõltuvusena. Oma uurimuses keskendungi kolmele peamisele sümptomile, mis minu poolt uuritud harrastusejooksjate puhul kõige ilmsemalt ja sagedamini esinesid.

Esiteks kõrgendatud taluvuse ehk tolerantsuse kujunemine. Üldine mehhanism sel puhul on väga sarnane uimastite ja muude ravimite liigtarbimisele – kehaline aktiivsus tekitab teadaolevalt heaolu tunde, millel on selged füsioloogilised ja biokeemilised põhjused. Jooksusõltuvuse kujunemisel tuleb selle heaolutunde või lihtlabaselt väljendudes "laksu" taseme säilitamiseks ajapikku mahte tõsta – joosta rohkem, sagedamini, tihti mõlemat. Pea kõik jooksjad, keda intervjueerisin, on aastate jooksul oma jooksumahte kasvatanud, paljud üpris kardinaalselt, läinud muuhulgas üle ultrajooksule.  

Teiseks laialt esinevaks sümptomiks on tung tegevust jätkata (Hausenblas ja Downs kasutavad siinkohal terminit "continuance"), mis nii uimastite tarbimise kui spordisõltuvuse puhul tähendab jällegi laias laastus sama – sõltuvuse tekitanud tegevuse jätkamist, vaatamata teadmisele, et sellel võivad olla füüsiliselt, psüühiliselt või ka sotsiaalselt ja majanduslikult negatiivsed tagajärjed.

Peaaegu kõik intervjueeritavad möönsid, et on treeninud ja võistelnud vigastusega või haigena. Pole ebatavaline, et seda tehti hoolimata arstide ettekirjutustest ja soovitustest. Mõned jooksjad tunnistasid samas, et käivad arstide vastuvõtul sagedamini kui enne oma tõsisema jooksukarjääri algust. Väiksemad vigastused ja hädad, mis tavaelu ei segaks, takistavad pühendunud jooksjaid jooksmast tasemel, mis neid rahuldaks. Arstidelt oodatakse seejuures pigem lahendusi, mis valusid ja hädasid leevendaks, ilma et nende juurpõhjuseid, näiteks suuri jooksumahte, halvimal juhul jooksuharrastust tervikuna, peaks revideerima.

Kolmandaks aga võõrutusnähud, mis ilmnevad siis kui ollakse ikkagi sunnitud jooksmisest loobuma. Need võivad olla nii psüühilised kui füüsilised – ärevushäired, rahutus, ärrituvus, süütunne, aga ka unetus, isutus, seedimisprobleemid jne. Taaskord, spordisõltuvuse ja näiteks uimastisõltuvuse olemuslik erinevus ei pruugi siinkohal olla kuigi suur, ehkki loomulikult on spordisõltuvuse võõrutusnähud tunduvalt mõõdukamad ja pigem ikkagi psüühilised.

Millega põhjendavad nad oma kirge?

Vaatamata eelpooltõdetule pole minu eesmärk oma uurimuses pühendunud jooksjate ja spordisõltuvuse üle moraliseerida, seda enam, et olen ka ise pikka aega sõltlane olnud. Vastupidi, uurimuse peamine mõte on astuda eelnevate üldistavate järeldustega kriitilisse dialoogi ning näidata, läbi nii-öelda "etnograafilise suurendusklaasi," et kirjeldatud sümptomite kokkuvõte on "madala resolutsiooniga" pilt pühendunud harrastusjooksjate elatud reaalsusest.

Kui need kolm sümptomit uuesti ja sedakorda nüansirikkamalt üle vaadata, siis näiteks jooksumahtude kasvatamise põhimotivaator on tihti pigem inimlik huvi uute kogemuste, oma keha võimete tunnetamise ja uutes keskkondades, eriti looduses jooksmise järele. Paljude jooksjate jaoks on jooksmine tänu oma rutiinsusele ja monotoonsusele omamoodi transtsendentaalne kogemus, mediteerimise vorm, ühtaegu nii ära- kui kohalolemise viis. See nõuab aega ja kilomeetreid. Jooksmine, ka "jooksusõltlastele" omasel määral, pole seega tingimata erinev muudest ihulistest ja ka mitteihulistest viisidest igapäevaelu stressi ja pingeid maandada.

Ka "jätkamise tungi" ja tervislikkuse vaheline suhe on üpris mitmetahuline.  Kahtlemata tekitavad kestvusalad, eriti just jooksmine, tihti liigeseprobleeme, võivad teadaolevalt põhjustada südame rütmihäireid, südamelihase hüpertroofiat ja nii edasi. Samas on jooksmise mõju kehale üpris individuaalne ning vähemalt selle uurimuse tarbeks intervjueeritud jooksjad väitsid end olevat õppinud aja jooksul oma keha võimekust, piire ja signaale üpris adekvaatselt hindama.

Seda, et jooksmisega jätkati arstide soovitustele vaatamata, ei saa tõlgendada üheselt jäärapäisusena, vaid ka psühholoogilises mõttes teatava agentsuse püüdlusena, sooviga defineerida hea ja halva valu piirid enda jaoks ise. Oleks vale väita, et kogenud jooksusõltlased neid piire ei tunneta – paljud intervjueeritavad olid jooksnud aastakümneid ning pidanud oma keha signaale "kuulates" ka jooksmisest lühemaid ja pikemaid pause. Pisut paradoksaalselt võib seega väita, et jooksusõltuvus viib paljudel juhtudel hoopis oma keha täpsema tajumise ja tundmiseni kui mõõdukas kehaline aktiivsus.

See ei tähenda, et jooksjad vaidlustaks biomeditsiini ja vastupidiseid näiteid oli minu valimis väga vähe. Samas toimivad arstid jooksjate sõnutsi aja puudusel ning ka tingituna jooksjate enda võimetusest probleeme vahel verbaliseerida paratamatult teatud šablooni järgi, mis ei arvesta alati jooksja individuaalse kehalise kogemusega.

Kolmandaks võõrutusnähud: eelpooltõdetu põhjal oleks lihtsustav järeldada, et selle põhjused on puhtalt biokeemilised või neurobioloogilised. Jooksmine on paljude "sõltlaste" jaoks elustiili keskne osa, justkui skelett, mis toetab kõike muud.

Selle tõdemuse valguses saab ka vaidlustada spordi- ja muu sõltuvuse määratluste sagedast argumenti, et sõltuvusel on lisaks füüsilistele ka peaaegu alati sotsiaalselt negatiivsed tagajärjed, kuna sõltuvust tekitav tegevus hakkab toimuma muu elu arvelt. Paljude intervjueeritavate sõnutsi muudab aga just jooksmine neid era- ja eriti tööelus efektiivsemaks, produktiivsemaks, stressivabamaks. Seda neoliberaalne ühiskond ju tänapäeva inimeselt eeldabki!

Jooksmine, ka sõltuvusena defineeritav, toetab selles efektiivsusele, kasule ja kasvule orienteeritud süsteemis veelgi võimekamat osalemist ning on samas ka kompensatsioonimehhanism, mille abil end sellest oravarattast ajutiselt välja lülitada. Jooksmisest võõrdumisel võib seega olla palju suurem arvatav hind kui biokeemiline.

Mida nad ise oma teekonna kohta räägivad: mis neid elus jooksusõltuvuseni viis?

Kui väga laialt üldistada ja igasugune üldistus on paratamatult lihtsustus, millega ei pruugi ükski konkreetne jooksja lõpuks tegelikult samastuda, siis enamiku minu peamiselt keskealiste intervjueeritavate jooksukarjäär sai alguse eelpool kirjeldatud väliste motivaatorite tõukel. Samas loomulikult on keskealiste harrastusjooksjate seas ka palju neid, kes on tegelenud jooksmisega ja spordiga üldisemalt lapsepõlvest saadik.

Aja möödudes ning füüsilise vormi paranedes tekib võistluslik suhe teiste jooksjate ja ka iseendaga. Eesti koroonaeelne jooksuürituste turg ja muidugi ka näiteks maratoniturism andsid enese võistluslikuks proovile panemiseks lugematuid võimalusi.

Huvitavaim on aga järgmine samm harrastusjooksja karjääris – see, kui jooksmise peamiseks motivaatoriks tervise, sotsiaalsuse ja isegi võistluslikkuse kõrval või lausa asemel saavad uued emotsionaalsed ja füüsilised elamused ning kogemused. Psühholoogid on sellest, mida Marvin Zuckerman nimetas "elamuste otsimiseks" või "-vajaduseks" (inglise keeles "sensation seeking") kirjutanud palju ka näiteks ekstreem- ja seiklusspordi kontekstis. Kui lähtuda ülalkirjeldatud viisist tervisesporti ja spordisõltuvust eristada, siis neid kogemusi ja elamusi võib tõlgendada "sisemiste motivaatoritena," mis defineerivadki jooksusõltlase.

Mida võiks üks keskmiselt harrastussportlik lugeja teie tööst kõrva taha panna?

Siinkohal tuleb muidugi rõhutada, et tegemist on teadusliku artikliga, mille eesmärgiks on reflekteerida jooksusõltuvuse teemal etnograafilisele materjalile toetudes ning, nagu eelpool öeldud, kriitilises dialoogis üldistavate lähenemiste ja definitsioonidega. Seega ei tasu sellest uurimusest välja lugeda tegutsemissoovitusi ei ühes ega teises suunas – eesmärk ei ole kehutada lugejat rohkem või vähem jooksma.

Küll aga võiks rohujuuretasandile keskenduv etnograafiline lähenemine jooksmisele ja jooksusõltuvusele kutsuda lugejat üles suhtuma teatava skepsisega tihti äärmuslikesse ja samas vastuolulistesse meediakajastustesse harrastusspordi ja eriti kestvusalade teemal. Äärmuslikkuse all pean silmas nii demoniseerimist kui heroiseerimist.

Demoniseerivat ja manitsevat laadi käsitlustes on ülepingutava harrastussportlase võrdkujuks sageli "keskealine pisut ülekaaluline mees," kes jookseb, suusatab või sõtkub ennast katki, vigaseks või lausa surnuks. Selliste traagiliste üksikjuhtumite üldistamine kõigile pühendunud harrastusjooksjatele, ka "jooksusõltlastele," ei ole aga vastavuses paljude nende tegelike kogemustega. Samuti pole jooksusõltuvus, vähemalt antud uurimuse valguses, sugugi mitte ainult meeste pärusmaa.

Teisalt võib meedias täheldada ka kestvusalade, eriti jooksmise heroiseerimist. Kestvusalade "üliinimlikkus"  on lihtsasti mõõdetav, olgu siis läbitud  kilomeetrite, jalul püsitud tundide, võimalikult väljakutsuva jooksukeskkonna, pikemate ultrajooksude ja seiklusspordi puhul ka magamata öödega. Paljude teiste harrastussportlike tegevuste puhul see nõnda lihtne ei ole, mistõttu nendele samavõrd pühendunud "sõltlased" jäävad paratamatult kestvusalade harrastajate varju.

Kas soovite veel midagi lisada?

Pikas perspektiivis on huvitav näha koroonapandeemia võimalikku mõju jooksukultuurile ja trendidele nii Eestis kui ka laiemalt, ehkki jooksusõltuvuse kujunemise vältimatu tingimus ei ole jooksuürituste korraldamine või neil osalemine.

Jooksmise individuaalsus ja suhteline sõltumatus ilmast, keskkonnast ja abivahenditest on paljude harrastajate jaoks üks selle peamisi võlusid. Samas, massispordiürituste – linnamaratonide ja ka näiteks tuntumate ultrajooksude – karnevalilaadsus ja see, mida prantsuse sotsioloog Émile Durkheim kutsus religioossete rituaalide puhul "kollektiivseks palanguks" või "ekstaasiks," toidab ometi mingil määral ka sõltuvuse tekkimist. Eriti kui jooksmise peamisteks motivaatoriteks saavad kehalised ja psüühilised elamused ja kogemused, mida kooskogemine võib veelgi intensiivsemaks muuta.

Koroonaaegsed jooksuürituste virtuaalsed ja hajutatud formaadid taolist kollektiivset ekstaasi ei võimalda ning saab näha, millal ning kas üldse jooksuüritused naasevad oma endiste formaatide juurde, kus stardis võib suurematel võistlustel olla kümneid tuhandeid jooksjaid ning joogi- ja toidupunktides käib sõbralik rüselus joogitopsi, banaanilõikude ja rosinate pärast.

Toomas Gross kirjutab jooksukultuurist ajakirjas Leisure Sciences.