Sportlaste vaimne tervis nihkus koroonaajal paigast ühes võistluskalendriga

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Sportlase keha on tema tööriist ja seega ei ole võimalik siin teha järeleandmisi," mõistab Tamm atleetide muret. Autor/allikas: Siim Semiskar/ERR SPORT

Koroonakriis pani piirangud peale terve ühiskonna normaalsele toimetamisele ja tippsportlased pole siin mingi erand. Eesti terviseteadlased kaardistasid piirangute mõju meie tippatleetide vaimsele tervisele ja tõdesid, et sportlaste heaolu võti on kindel võistlusgraafik.

"Märtsis 2020, kui kõik kinni läks, siis esimene asi, mis puudutas kogu elanikkonda, oli teadmatus," ütleb Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeut ja tervisekaitse osakonna juhataja Anna-Liisa Tamm. Sportlaste ellu ilmus koos koroonakriisiga veel rida piiranguid. "Treeningtingimused ei olnud enam endised, treeningsaalid suleti, koostöö treeneri, füsioterapeudi ega meeskonnakaaslastega ei saanud jätkuda," loetleb Tamm.

Koos Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kaasprofessori Ülle Parmu ja kliinilise psühholoogi Anu Aluoja ning laskesuusataja Tuuli Tomingaga uuris Tamm koroonakriisi mõju Eesti tippsportlaste vaimsele tervisele. "Tahtsimegi teada kõigepealt treeningtingimuste muutusi ja kuivõrd on olukord tippsportlaste jaoks muutunud," selgitab Ülle Parm. Selleks palusid nad Eesti Olümpiakomitee kaasabil täita meie eliitsportlastel küsimustiku, millele vastas 102 sportlast (neist 58 naist). Selle põhjal sai atleetide seas eristada rohkem või vähem vaimselt häiritud rühmi.

Treenimine hõbe, võistlemine kuld

Ülle Parmu sõnul kasutati EEK-2 küsimustikku, mille üks väljatöötaja on Anu Aluoja. Küimustikku sünteesides eristus kolm sportlaste rühma. "Uuritavad sai jagatud niimoodi, et ühes rühmas olid need, kellel oli kõik korras. Teises rühmas olid need, kellel polnud mitte midagi korras, ja kolmandaks olid need, kelle tulemused olid nii ja naa," loetleb ta. Mured olid aga kõigis kolmes rühmas samad.

"Tippsportlaste jaoks on võistlusgraafik äärmiselt oluline, sest nad sätivad oma elu ja tegevuse vastavalt võistlushooaja kalendrile," märgib Anna-Liisa Tamm. Kuna sportlane ajastab vormi mõnd kindlat võistlust silmas pidades, siis oli just  tippvõistluste ärajäämine paljudele küsitletutele stressi allikas ehk teisisõnu häirivam faktor. Parm täpsustab, et enim nörritas tippsportlasi olümpiamängude edasilükkamine: kõigis kolmes rühmas mainis seda umbes viiendik vastanuid. 

Teisalt tundis osa sportlasi võistluste edasilükkamisest kergendust, sest sai nõnda võimaluse mõnest vigastusest taastuda või lihtsalt paremini võistluseks valmistuda. Ehkki neid oli vaid 2,7 protsenti, otsustas osa sportlasi kriisiajal ka karjääri lõpetada. "COVID oligi kindlasti viimane lüke mõnele sportlasele, kes juba võib-olla oligi tippsportlase karjääri lõpetamise mõtteid mõlgutanud, selgitab Tamm.

Üle 60 protsendi vastanutest tundis Tamme sõnul muret ka seetõttu, et enam ei saanud kohtuda tervishoiupersonaliga või see ei toimunud endises mahus. "Neljandikul jäi ära hambaarstil käik, 45 protsendil jäi käimata massööri ja pea kolmandikul mõnel erisarsti, eeskätt ortopeedi juures," toob ta näiteid. Samuti mainisid mõned sportlased ära jäänud operatsioone või saamata jäänud korralikku taastusravi. "Sportlase keha on tema tööriist ja seega ei ole võimalik siin teha järeleandmisi," mõistab Tamm atleetide muret.

Veel tõi veidi üle 40 protsendi sportlastest välja hoobi oma majanduslikule olukorrale. "Sportlase jaoks on sport tema töö," tõdeb Tamm ja selgitab, et muret tunti nii kadunud sponsorrahade, alaliidu vähenenud toetuste kui ka võistlustelt saamata jäänud auhinnarahade pärast. Juba 2020. aasta maikuus oli 12 protsendil sportlastest  sissetulek Tamme sõnul vähenenud. "See on küll fakt, mis paneb mõtlema. Tippsportlane on ju Eesti visiitkaart," arutleb ta, "aga ebakindlusetunne sportlaste seas on natuke liiga suur."

Lisaks muretses umbes 40 protsenti sportlastest Parmu sõnul enda tervise pärast. Samas tundus pere tervis neile olema isegi tähtsam kui enda oma, sest pere tervist mainis 80 protsenti vastanuid. Veel ilmnes, et naissportlased olid meestest rohkem stressis just teadmatuse tõttu tuleviku suhtes. "Naised on üldse vastuvõtlikumad igasugustele teguritele, mis vaimset tervist mõjutavad," lisab Tamm. Teisalt otsivad naissportlased meestest julgemalt abi.

Samas tõdevad nii Tamm kui ka Parm, et Eesti sportlaste käekäik ja mured ei erine kuidagi muu maailma kolleegide omast. Nii saab nende sõnul lugeda näiteks üleilmsest sportlaste uuringust Athletes 365, kuidas ka 4000 tippatleeti üle maailma muretseb eeskätt kaootilise võistluskalendri pärast.

Pole halba ilma heata

Koroonakevade esimestel nädalatel 2020. aastal polnud Ülle Parmu sõnul sugugi kõik sportlased kohe häiritud. "Osa neist oli isegi alguses väga vaimustatud sellest, et asju saigi teha teistmoodi ja nad pididki midagi muud tegema, mis tundus uus ja huvitav", märgib ta. Samuti haarati treeneriga silmast silma kohtumise asemel nutitelefoni ja videokõnede järele. "Pigem hullem probleem oli, et polnud spordisaali. Asi läks selleni välja, et isegi erasaale muretseti," toob Parm välja. 

Alternatiivsete lahenduste leidmise kõrval kiidab Anna-Liisa Tamm sportlaste positiivset mõtteviisi. Näiteks arvas suur osa vastanuid, et nad suudavad vormis olla olenemata sellest, millal oodatav võistlus toimub. "Individuaalvastustes toovad sportlased kenasti välja, et neil on aega tegeleda nüüd enda isiklike probleemidega, näiteks korralikult taastuda mõnest vigastusest või lihvida mingisugust tehnikanüanssi," seletab Tamm.

Nii mõnigi atleet ütles küsitluses, et koroonakriisist välja tulevad sportlased on vaimselt igati tugevamad. Küsimuse peale, kuidas mõjutab COVID-19 Eesti spordi tulevikku, laekus Tamme sõnul osalt pessimistlikke vastuseid. "Samas ma julgen küll öelda, et tegelikult enamik ütles, et Eesti sport läheb kenasti edasi ja me kindlasti saame hakkama," sõnab ta.

Samuti leiavad uurijad, et nii sportlased kui ka ühiskond tervikuna on uuteks laineteks paremini valmis kui mullu. Tamme sõnul on tipptegijatele enamjaolt nüüdseks treeningvõimalused tagatud ning olümpiaks valmistumine käib täie hooga. Teine suur edasiminek on spordipsühholoogi ameti esiletõus. "Vaimne ettevalmistus on täpselt samasugune ettevalmistus nagu füüsiline ettevalmistus võistlusteks," tõdeb ta ja leiab, et psühholoogile pöördumine peaks olema häbiasja asemel uus normaalsus. Nimelt psühholoogi visiidi ärajäämist COVID-situatsioonis nimetas viis protsenti sportlastest, neist kõik naised.

Ülle Parmu sõnul vajaks uurimist hoopis küsimus olümpiasportlaste vaktsineerimisest. "See on väga kõnekas fakt, et Eesti sportlased ei ole vaktsineeritud riiklikul tasandil," toob ta välja Anna-Liisa Tamm. Võrdluseks vaktsineerib enamik olümpial osalevaid riike oma esindajad ära eelisjärjekorras. "Tahaksin teada, kas sportlane tajub ka natuke hirmu, et ma lähen olümpiale, aga ma ei ole vaktsineeritud," ütleb ta.

Anna-Liisa Tamm, Ülle Parm, Anu Aluoja ja Tuuli Tomingas kirjutavad Eesti tippsportlaste vaimsest tervisest ajakirjas International Journal of Environmental Research and Public Health.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: