Selle nädala saade "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha" räägib sõltuvust tekitavatest pahedest ning tänapäeval tuleb nende alla lugeda ka nutisõltuvus, mida tõenäoliselt paljud päris sõltuvuseks ei peagi. Kuulake saate podcasti ehk taskuhäälingut, kus lisaks Jaan Arule räägib sõltuvusest neuropsühhofarmakoloogia professor Jaanus Harro.

Miks armastab aju sõltuvusse jääda?

Aju võib sõltuvusse jääda paljudest erinevatest asjadest. Põhjus on selles, et aju jaoks on evolutsiooniliselt kõige tähtsam õppida tähtsaid, õigeid ja uusi asju.

Need tähtsad ning õiged asjad meie evolutsioonilises ajaloos on näiteks kust saada mingit head saaki, kust leida hea värske koht, kus on head marjad ja nii edasi. Kui on midagi taolist väga head, siis vallanduvad ajus teatud kemikaalid, mis viivad selleni, et see asi õpitakse kohe ära, see jääb meelde, see koht või viis kuidas sa toitu hankisid.

See on väga tähtis, et kui on midagi väga head, siis õpi kiiresti ja õpi selle kohta kohe. Probleem on selles, et me toome selle aju kaasa tänapäeva ühiskonda, kus aju jaoks midagi väga head ja mõnusat on võimalik saada süstiga või... pöialt liigutades.

See on see probleem, miks meie aju tänapäeval väga kergesti sõltuvusse jääda võib.

Meie ühiskonnas on hästi reguleeritud narkootikumide kättesaadavus. Tubaka ja alkoholi kättesaadavus on reguleeritud, alaealistele üldse keelatud.

Aga võtame nutiseadmeid. Need tekitavad ajule kindlasti sõltuvust. Võib argumenteerida, et need ei ole nii ohtlikud kui alkohol või narkootikumid. Aga nutiseadme puhul on probleem, et see ei ole üldse reguleeritud.

Me lausa propageerime seda, et juba lapsed oskavad nutiseadmeid kasutada. Mitte keegi ei tuleks mõttele, et lastele anda alkoholi, eks.

Nutiseade on siis võrdne alkoholiga?

Minu kui ajuteadlase jaoks on nutiseade isegi hullem. Potentsiaalselt rikume me ära järgmise generatsiooni ajud. Kui oled harjunud sellega, et pöidlaliigutus toob su ajule midagi head, siis muidugi sa ei viitsi kuulata õpetajat, kes seal ees pea tund aega või rohkem mingit igavat juttu räägib. Sa ei jaksa!

Su aju ei saa aru, miks sa seda tegema pead. Sa saad seda mõnusat sisendit palju lihtsamini telefonist.

Ja kuidas töötab sel hetkel sõltuvuses mõistus?

Kui te olete näiteks suitsetaja ja lähete pärast söömist välja, tekib teil kohe tung suitsetada, sest see on harjumus ning aju on harjunud niimoodi käituma.

Suitsetada me aga päris igal pool ei tohi. Nutiseadmega pole meil aga mingit piiri. igal pool on meil see nutiseade taskus. Kui aju on sõltuvuses, siis see väljendub selles, et ükskõik kas te teete oma tööd, olete koolitunnis või autoroolis, siis tuleb teil mõte, et ma vaatan nutitelefoni.

Seda tungi ei suudeta alla suruda isegi siis, kui ratsionaalselt teatakase, et on tõesti rumal autoroolis nutiseadet võtta. Isegi teades, et asi on ohtlik, võtate selle nutiseadme ja ikka vaatate seda sõnumit. See on sõltuvus.

Kuidas sellest siis lahti saada?

Kõikide sõltuvuste puhul hindavad inimesed oma tahtejõudu üle. Samas ei piisagi ainult ainult tahtejõust, vaid muutma peab oma elustiili. Kui suitsetamise puhul jätad ära suitsupausid ning leiad asendustegevused, siis nutiseadmega käib asi sarnaselt.

Tasub väga teadlikult võtta endale eesmärk nutiseadmes oldavat aega vähendada. Teha endale lihtsad reeglid: kui tööpäev lõppeb, siis olgu - tahad natuke tööpäevapinget maandada, vaata kümme minutit oma Istagrami ja Facebooki. Aga siis läheb nutiseade kinni ja 2–3 tunniks eemale, üldse ära.

Kui istute oma nutiseadmes juba 20–30 minutit ja näiteks teie lapsed käivad küsimas midagi ning te vastate "ah tee, mis tahad, emme puhkab natuke", siis see on ilming sõltuvusest.

Autor: Bruno Cervera/Unsplash/CC

Rääkimata sellest, mis eeskuju te lapsele annate. Tehke endale kindlad reeglid. Näiteks, kui lapsed pole magama jäänud, siis te ei vaata nutiseadet. Ja kui lapsed on magama jäänud, siis võite jälle natuke vaadata. Kuid reeglitest ainult ei piisa: te peate ka endale panema väiksed karistused.

Kui te leiate end sellel keelatud ajal nutiseadet vaatamas, siis näiteks annetate iga kord 5 eurot sellele parteile, keda te kõige enam jälestate. Nagu iga teise sõltuvuse puhul, need meetodid töötavad.

Ilmselt enamik, kel nutiseadmeprobleem on, mõtleb et neil see asi ikka nii tõsine ei ole – suudame vabalt autoroolis nutiseadmega olla ja see pole mingi sõltuvus. Lisaks on seal ju ometigi tööasjad, meil on väga tähtis töö ja e-kirju peab vaatama kogu aeg.

Sõltuvuse üks tunnus, on et inimene põhjendab endale seda miks ta peaks midagi tegema.

Kõige olulisem samm on probleemist aru saada. Üks asi mida tasub teha on, et võtate ja märgite üles mitu minutit või tundi te oma nutiseadmes veedate. Kui te kirjutate üles, siis näete, et see on tohutult suur arv ja te saate sellest probleemist aru.

Inimaju suudab keskendudes luua hämmastavaid asju. Igas inimeses on see potentsiaal olemas. Aga ma näen, kuidas inimesed lihtsalt raiskavad seda potentsiaali olles nutiseadmes.

Ma tahan toonitada, et minu hinnangul on normaalne ja hea, kui inimesel näiteks tööl on mõte kokku jooksnud ja ta sellepärast vaatab lihtsalt nutiseadet mõne minuti. See aitab ajul natuke puhata. Probleem algab sellest, kui ta jääbki sinna.

Tahes või tahtmata meil moodsas maailmas on infovajadus kasvanud. Kuidas sa teistele inimestele selgeks teed, et ei taha õhtul olla nutitelefonis?

Üks probleemi tahk on tõepoolest, et inimestel on tunne, et nad on seda paremad oma töös, mida kiiremini nad meilile või sõnumile vastavad. Ei ole!

Kui te alati panete esikohale meilile või sõnumile kiire vastamise, siis te ei tee kunagi midagi olulist ära. Te lihtsalt vastate kiiresti meilidele ja sõnumitele.  See on tänapäeva töö probleem – inimestel on üha raskem aru saada, mis on tõesti originaalne inimese puhul, kes üritab mitu kuud toodet välja arendada või mingi uue ideega välja tulla.

Samas kui kohe meili või sõnumi saatmine on vahetult tehtud asi. See on ajule mõnus ja inimene tunneb, et ta sai midagi tehtud. Aga me peame sellistest pseudo-töövõitudest lahti saama!

Pidevalt nutitelefoni kontrollimist tasub piirata, sest tegu on sõltuvusega. Autor: Rawpixel/Unsplash/CC

Kui tahame olla edukad ja uuenduslikud, siis peame oma mõtlemise panema esikohale. Peame nutiseadmed tegema hääletuks töö ajal. Kõik mõistavad, kui saadate selle meili järgmisel hommikul, järgmisel päeval või lausa järgmisel nädalal, sest see ei ole tähtis.

Tähtis on see, et me kasutaksime seda võimet, mis meie ajule antud on. Elu lõpus me ei kahetse, et oleks vaid meilidele kiiremini vastanud.

Inimese aju teeb ägedaks see, et inimene otsib kogu aeg midagi uut ja midagi põnevat. Kui me saame uut infot teiste inimeste kohta või lihtsalt midagi huvitavat, siis see on meie ajule tõesti mõnus.

Ühelt poolt on see probleem, sest tekitab sõltuvuse, aga teiselt poolt olen ma üsna kindel, et see on ka meid inimestena teinud teistest loomadest erinevaks. See on tähtis omadus.

Aga me peame seda õigesti rakendama. Kui oleme rohkem sõltuvuse poolel, siis võiks lihtsustades öelda, et meie aju liigub lähemale teistele loomadele. Samas kui suudame hoida seda, mis meid inimeseks teeb, siis areneme edasi inimesena ja inimkonnana.

Linda Eensaar ja Allan Rajavee vestlesid sõltuvuste ja "väikeste" pahede teemal suvises raadiosaates "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha". Nii seda kui teisi sarja saateid saab kuulata taskuhäälinguna:

Teaduspõhine elustiilisaade "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha" on Vikerraadios eetris kümnel teisipäeval kell 10.05. Saate autorid on Marju Himma, Allan Rajavee ja Linda Eensaar, helioperaatorid on Maris Tombach ja Vivika Ludvig.