Kell on 18.45 ja kolmveerand tunni pärast algab Põhjala tehases ajuteadlase Jaan Aru SohvAkadeemia loeng, kuid juba praegu on raske rauduks lukku pandud ja inimesi enam sisse ei lasta. Mis mõttes enam?!

Ukse taga ootab 50 inimest ja neid tuleb järjest juurde. Uks on lukus, sest loengusaalis on juba paarsada inimest ja juurde ei pidavat mahtuma. Mikrofoni enda ees surudes õnnestub mul siiski loengusaali sisse pääseda ning tõesti – kõik diivanid ja ka vaba põrandapind on juba võetud.

Vana vabrikusaal, kus veel saja aasta eest tehti tipptasemel kummitooteid, on räämas, külm ja kõle, ehkki hipsterite kriteeriumide järgi ideaalselt inspireeriv. Sajad aju- ja teadvusehuvilised ei pea kehvapoolset ruumi millekski – räägib ju Jaan Aru, ajuteadlane, loovuse ja teadvuse superstaar – teda võib tunde kuulata kasvõi külmas ja püstijalu.

Kuna sohval mulle kohta ei jagu, istun oma mikrofoniga laval. Minu jaoks on see töö, mikrofoni jaoks, nagu hiljem selgub, mitte.

Jaan Aru on justkui kunagine teleravitseja Anatoli Kašpirovski, kelle juttu jäid aastakümnete eest televiisorite ees lummatult kuulama sajad tuhanded televaatajad. Aga milles seisneb Jaan Aru fenomen?

Küllap selles, et tegu on superstaari mõõtu teadlasega. Ja kui saab veel talle vahetult küsimusi esitada, siis ongi põhimõtteliselt nagu Kašpirovski.  

Jaan Aru on neuroteadlane ning uurib teadvuse neurobioloogilisi aluseid korraga Tartu Ülikoolis ja Berliini Humboldti Ülikoolis. 19-aastaselt avastas ta enda jaoks teadvuse suure probleemi, mida asus ülikoolis uurima. Professor Talis Bachmanni laboris mõõtis ta siniste fooliummütsikestega ajutegevust, kuid seda, mis teadvus on, ei ole Aru ikkagi aru saanud. Teadvuse suur probleem on jätkuvalt lahendamata.

Jaan Aru seisab laval, mikrofon käes ja liigub seletamisega inimese aju ja teadvuse juurest arvuti ja tehisintellekti teadvuse juurde.

Saades aru, et inimese teadvusest arusaamine käib inimesel üle jõu, püsib inimese lootus nüüd neurovõrkude tehnoloogial ja tehisintellektil – ehk aitab see meil mõista, mis teeb meid inimesteks. Seda uurib Jaan Aru ka.

Tehisintellekt teeb mõnda asja paremini kui laps, näiteks suudab pildil tuvastada kõik objektid. Mõistagi on inimene talle enne tuhandete piltide abil selgeks õpetanud, mis objekt on mis. Tehisintellekt tegi Go mängus inimesele silmad ette, ehkki arvati, et selleks läheb tal veel kümme aastat. Samas praeguseks on tehisintellekt selles mängus inimesest parem ja nüüd on meil midagi arvutilt õppida.

Mis teeb meid arvutist nutikamaks? Oletaks, et teadvus. Aga seda me ju ei tunne.

"Inimene rääkis pärast kaotust Go mängus sõpradega ja avas ehk isegi pudeli veini. Tehisintellekt ei teinud midagi. Inimene suudab mõelda lahendusi uutele probleemidele käigu pealt ja üks sellistest on elu – seda inimene mõistab, arvuti mitte." Jaan Aru seisab laval ja seletab keerulisi asju imelihtsate metafooridega.

Sohvapublikul on nüüd võimalik küsida. Küsitakse lihtsaid küsimusi, aga kas neile on ka lihtsaid vastuseid?

SohvAkadeemias on võimalik Jaan Arule esitada küsimusi, mõistagi nutiseadme vahendusel. Küsimused on sellised:

Aju on ilmselt kõige müstilisem organ ja inimesed loodavad sellest seletust kõigele. Mis juhtub, kui me ei maga? Kas unenäod ennustavad tulevikku? Kas meeste ja naiste ajud erinevad?

Miks see meid huvitab ja mida ajuteadlane vastab?

Alustame meestest ja naistest. Meeste ajud on statistika järgi suuremad, aga indiviidi tasandil pole sel tähtsust. Aga kuidas siis on? "Ei tea," jõuab Arult küsijani vastus.

Kas süvenenult jälgides (learning by observing) ja tehes õppimisel (learning by doing) on kvantitatiivne erinevus? Kuidas on tõhus õppida? Erinevad ajud on erinevad, saame taas vastuseks.

Kas hea on õppida muusikata või muusikaga? Jällegi individuaalne, rõhutab Aru.

Kõigi õppimise ja mäluga seotud küsimuste kokkuvõte Jaan Arult on: faktide õppimise reegel on tähele panemine, kordamine ehk kasutamine ja magamine.

Mis on déjà-vu? Seletus taas lihtne meie aju jaoks on oluline ära tunda, et me oleme selles olukorras juba olnud. Samas kui äratundmisele järgnevat tunnet ei järgne, siis tekib déjà-vu.

Ja siis need küsimused, millele Jaan Aru on juba kümneid kordi erinevates vormides pidanud vastama. Millal tasub lapsele anda kätte nutiseade? Mida nutiseade ja digikeskkond ikkagi meie ajuga teeb?

Aeg on napp ja pikkadeks vastusteks SohvAkadeemias võimalust ei ole, aga millegipärast on mul just sel samal põhjusel déjà-vu tunne – oleks nagu seda juttu juba mingis vormis varem kuulnud.

Ja ma ei eksi.

Raadioloengu sarjas "Elu pärast Google'it" oli Jaan Arul pikemalt aega lahti rääkida kõiksuguseid loovust ja arengut puudutavaid teemasid. Siinkohal pakin end SohvAkadeemias kokku, mikrofoni ka – tema on teinud tööluusi ning salvestanud vaid sahinat.

Selleks, et tuua teieni Jaan Aru mõtted nutiteemadel jagan teiega valitud palu hoopis raadioloengust "Elu pärast Google'it".

Kas nii sünnib loovus? Autor: Japanexperterna.se/Flickr.com/CC

Inimene on loonud pilvelõhkujad, buldooserid, paberihundid. Vaid meie suudame teisi liike geneetiliselt muundada, suudame bakteritega võidelda ja oma liigikaaslasi Kuu peale saata (mitmes mõttes). Ainult inimene on välja mõelnud lauamängu Reis ümber maailma, postmargid, mannapudru, jäätise.

Inimene on eriti nutikas liik, aga samas võime oma liigikaaslasi näha näiteks ühistranspordis nutiseadmes monotoonset pöidlaliigutust oma nutiseadme peal – mitte kuigi nutikalt. "Meil on ajud, millega võiks luua täiusliku preparaadi kihulaste vastu, aga selle asemel on vaatavad nad pilte Instagramis sellest, kuidas inimestel on kihulaste hammustused," arutleb Aru.

Selle järgi on inimene suhteliselt kõige rumalam liik, sest kasutab oma ajupotentsiaali kõige rumalamalt võrreldes teiste rumalamalt.

Inimesi võib jagada anderikasteks ja teistsugusteks. Jaan Aru sellega ei nõustu. "Ma olen näinud, kuidas anderikkad inimesed jäävad sõltuvusse seadmetest ja sotsiaalmeediast ja võivad niimoodi muutuda vähem andekaks ja vähem produktiivseks."

Ajuteadlasena usub ta, et iga laps võib saada anderikkaks inimeseks. Vaatamegi nüüd lähemalt, kuidas nutiseadmed ja andekus kokku käivad ning mida see meile 25 aasta pärast võib tähendada.

Alustame sellest, mis on loovus ja innovatsioon.

Loovus ja innovatsioon tähendavad seda, et luuakse midagi uut, millel on tähendus omas ajas ja kontekstis. "Kui te mõtleksite välja jalgratta, siis see ei oleks innovatsioon. Kui te lihtsalt sirgeldaksite paberile, siis see ei oleks loovus. Kui mõtlete välja jalgratta, millega saab näiteks seina peal sõita – innovatsioon. Või kui suudate oma kritseldustest teha midagi, mis kajastab väga hästi maailma olukorda praegu, siis see on loovus."

1. mõte: "Selleks, et midagi ajuga teha, tuleb aju tagant sundida ja õppida keskenduma ning süvenema."

Selleks, et midagi luua, on vaja selle kallal vaeva näha ja sellega tööd teha. Näiteks Picasso maal Guernica on ehk üks maailma tähtsamaid kunstiteoseid. Võiks arvata, et olles oma loomingu tippvormis, tuli talle see mõte pähe ning ta pani selle lihtsalt lõuendile. Aga tegelikult läks ta selle kunstiteose loomiseks 5–6 nädalat ja sellest on säilinud 45 väga informatiivset sketši, mis näitavad, kuidas Picasso mõtles.

Ei tulnud välgatust, vaid kõikide loojate ajudes on kvintillion väikest välgatust, mis ongi loomisprotsess.

"Loovus ja innovatsioon üldjuhul vajavad, et looja või tegija keskenduks, pühenduks sellele asjale. Mõelda, et looming või innovatsioon lihtsalt tuleb ühel hetkel pähe ja sellest tuleb suur edu, on isegi ohtlik. Ma tahan väga, et meie noored ja lapsed seda ka teaksid."

Lihtne on mõelda, et käin rannas ja pidudel ja ühel hetkel lihtsalt tuleb idee. "Selleks, et midagi ajuga teha, tuleb aju tagant sundida ja õppida keskenduma ning süvenema."

2. Mõte: "Uudsus on mehhanism, mis aitab meil keskkonnas olevaga hakkama saada, aga infotehnoloogia vahendid on selle mehhanismi kaaperdanud, nad kasutavad seda ära ja see on väga suur probleem."

Nutiseadmed võtavad ära osa meie võimest keskenduda ja süveneda. Kui meie ja meie lapsed seda ei suuda, tuleb ka vähem suurteoseid. "Kui Picassol oleks olnud nutiseade, siis ta võib-olla ei oleks olnud võimeline tundide viisi maalima ja oma ajust panema lõuendile seda, mis seal toimus. Kui ta oleks vahepeal istunud Instagramis ja klõpsinud selfisid, poleks ehk kunagi Guernica meieni jõudnud."

Aga miks peaksid midagi nii tühist nagu nutiseadmed mõjutama midagi nii olulist nagu innovatsioon ja loovus? "Põhjus on selles, et meie aju on kujunenud sadade miljonite aastate jooksul ja nüüd on ta toodud siia keskkonda, kus on hoopis teistsugused signaalid ja info üleküllus."

Probleem on selles, et kogu evolutsioonilise ajaloo vältel on ajude jaoks olnud väga tähtis üks signaal: uudsus. Kui aju kohtab mõnd uut taime, looma või puuvilja, siis see on väga tähtis, sest aju ei teadnud seda varem ja nüüd tuleb üritada meelde jätta, mis selle uue asjaga inimese jaoks muutub.

Uudsus on kasulik selleks, et jätaksime meelde olulised meid mõjutavad asjad, see paneb inimesi midagi uut otsima. Uudsus on aju jaoks mõnus, sest see on mehhanism saada organismi uurima teisi võimalusi ja see, omakorda, on üks evolutsiooni keskseid mehhanisme.

See mõnusignaal ajus ajas meie eellasi Aafrikast välja uurima, mis on mujal; see paneb inimesi vahetama välja garderoobi või partnereid – midagi uut.

Nutiseadmete probleem on see, et nad on uudsuse signaali teinud odavaks: sa ei pea enam liikuma teise keskkonda uut avastama, vaid võid lihtsalt liigutada pöialt ja uudsus tuleb. See laeb meie ajju väikese mõnusignaali.

"Uudsus on mehhanism, mis aitab meil keskkonnas olevaga hakkama saada, aga infotehnoloogia vahendid on selle mehhanismi kaaperdanud, nad kasutavad seda ära ja see on väga suur probleem."

Mõte 3: "Nutiseadmega seotud kulu ei ole eriti midagi, aga igale pöidlaliigutusele järgneb väike mõnutunne. Vahetu kulu ja tulu suhe on Instagramil parem kui kui kunstiteose loomisel."

Miks peaks see väike mõnusignaal võitlema tungi vastu midagi uut luua? "Kui ma tahan luulekogu välja anda, siis on YouTube'is istumine täiesti mõttetu. Kui minu eesmärk on luua sümfoonia, siis Instagramis olemine on ju täiesti tühine või ebaoluline."

Mõeldes sümfoonia valmissaamisele või luulekogu väljaandmisele, siis nende tulu on tohutult suur. Probleem on aga selles, et meie aju hoolib ka asjade kulust – mis see mulle praegu maksma läheb? Ja siin on loomeprotsessiga probleem, luulekogu avaldamiseks või seintel sõitva ratta väljamõtlemiseks peab siin ja praegu istuma, mõtlema ja pingutama. Selleks on vaja oma aju kontrollida ja selle sees luua uusi seoseid, kuid see on aju jaoks väga raske – vaimne töö on raske.

Kirjutada sümfooniat või luulekogu, mis valmib kahe aasta pärast, tähendab ajule, et vahetut tulu ei ole. Selleks tuleb pingutada ja vaeva näha ning see ajule ei meeldi.

"Nutiseadmega seotud kulu ei ole eriti midagi, aga igale pöidlaliigutusele järgneb väike mõnutunne. Vahetu kulu ja tulu suhe on Instagramil parem kui kui kunstiteose loomisel. Vahetu kulu ja tulu suhe on Twitteril parem kui teadusprobleemide lahendamisel." Mõnes mõttes võib öelda, et need leiutised, meie loomingu ja innovatsiooni tulemused – nutiseadmed, sotsiaalmeedia – hakkavad võib-olla meie loomingulisust ja innovatsiooni pidurdama. Ja võib olla on meie lapsed vähem loovad nende seadmete tõttu, mille meie oleme loonud.

Mõte 4: "Mitte ainult teadlasel, inseneril ja kunstnikul pole vaja teada, mida ta järgmiseks teeb. Kõigi meie argipäeva juhivad väikesed otsused, kus aju peab arvesse võtma kulu ja tulu suhet ning nutiseadmete probleem on, et nad on kulu ja tulu suhtes kõige paremad asjad."

Kas on võimalik, et meie nutiseadmed vähendavad meie enda võimekust? See pole nii mustvalge. Nutiseadmed ka aitavad loovusele kaasa. Teadustööd tehes või kunsti luues on võimalik nutiseadme abil kiiresti ja hõlpsalt saada uut infot, tagasisidet või inspiratsiooni. Samas on lihtne selle käigus ka nutiseadmesse uppuda.

Jaan Aru leiab, et kõige rohkem kannatavad need valdkonnad, kus on vaja eriti pikalt keskenduda ja süveneda. "Eriti kannatavad need valdkonnad, mis põhinevad ühe geeniuse töödel. Võikski küsida, kas üksiku geeniuse kadumine on probleem või on see paratamatus? Ehk on see aus kaup: meil on tehnoloogia areng ja ei olegi vaja neid üksikuid geeniusi enam?"

Ilmselt on asi aga keerulisem. Tehnoloogiline innovatsioon ei pidurdu, sellepärast, et üksikinimene on rumalam; mitu aju kokku pannes kompenseerib see rumaluse. "Ma ei ole selle argumendiga nõus. Selleks, et luua näiteks lendavaid autosid, on vaja, et igal inseneril alusteadmised matemaatikast, füüsikast ja inseneriteadusest. Teisisõnu: kui anname 100 ahvile kirjutusmasinad, siis sealt ei tule Shakespeare'i. Kui anname 100 tobule võimaluse teha lendavat autot, siis sealt ei tule lendavat autot."

Nii ka teaduses. Selleks, et asja kaugemale viia, on vaja teada, mis seal varem on olnud. See kõik, omakorda, nõuab vaevanägemist ja keskendumist. Kui me midagi ette ei võta, siis teadus, innovatsioon ja loovus aeglustuvad.

"Mitte ainult teadlasel, inseneril ja kunstnikul pole vaja teada, mida ta järgmiseks teeb. Kõigi meie argipäeva juhivad väikesed otsused, kus aju peab arvesse võtma kulu ja tulu suhet ning nutiseadmete probleem on, et nad on kulu ja tulu suhtes kõige paremad asjad."

Mõte 5: "Kui anname lastele praegu kätte nutiseadmed ja nende aju saab teada, et nutiseade on kõige mõnusam, siis me tapame miljoneid potentsiaalseid ideid ja teoseid."

Kulu ja tulu suhte esikohale seadmise näiteks võib tuua selle, kuidas inimesed kasutavad nutiseadet ka autoroolis põhjustades rohkem õnnetusi. Kui teete nutiseadme kasutamise tõttu autoga avarii, on kulu kindlalt olemas. Kuid aju eelistab kiiret tulu. See pole tulevikuprobleem, see on siin ja praegu ning see on tekkinud seepärast, et nutiseadmed mõjutavad inimese aju ja mõtlemist.

Oletame, et teie lapsest võiks saada väga hea kunstnik, kuid juba väikesest peale ei viitsi ta kätte võtta pliiatsit, sest nutiseade on nii palju mõnusam.

Lastele nutiseadet kätte andes saavad neist paremad nutiseadme kasutajad, mitte kunstnikud, kirjanikud või teadlased. Meie ajusid tõmbavad erinevad asjad, aga kui kõikide ajude lemmikasi algusest peale on nutiseade, oleme kõik sarnasemad.

Lihtsad tehisintellekti vahendid ei muutu keerukamaks ja keerukamaks, küll aga muudavad need meid järjest rumalamaks.

Me ei tea veel päris täpselt, kuidas mõjutavad nutiseadmed meie laste ajusid ja mis mõju on sellel tulevikule 25 aasta pärast. Kuid me näeme juba praegu, kuidas lapsed, eriti teismelised, on üksildasemad, nad veedavad rohkem aega kodus ja neil on madalam enesehinnang. Lapsed suudavad vähem keskenduda, ehkki selle kohta käivad andmed ei ole veel kuigi selged.

Probleem on selles, et lapsed, kes on nutiseadmetega üles kasvanud, pole veel saanud täiskasvanuks, mistõttu ei saa me öelda kui suur see probleem tegelikult on. Nende teadmiste põhjal, mis meil praegu on, Jaan Aru oma lastele nutiseadet kätte ei anna.   

"Kui me anname lastele praegu kätte nutiseadmed ja nende aju saab teada, et nutiseade on kõige mõnusam, siis me tapame miljoneid potentsiaalseid ideid ja teoseid." See vastab ehk ka küsimusele, millal on õige aeg anda lapsele kätte nutiseade.

Loovus ja uuenduslikkus on need, mis teevad inimesest inimese. Inimene suudab alati mõelda edasi, kaugemale, otsida midagi uut. Loomise protsessil on kolm komponenti:

1. Te peate suutma keskenduda ja süveneda;
2. Te peate suutma taluda läbikukkumisi – vahel ei lähe kõik nii, nagu tahate ja siis peab suutma sellega hakkama saada;
3. Te peate suutma uusi ideid luua ja uusi asju välja mõelda.

Kui lugesite selle artikli keskendunult läbi, olete läbinud loomise protsessi kaks esimest punkti – teise punkti siis, kui tundsite, et mõte kipus vahepeal mujale rändama või lasite nutiseadmel end eksitada. Aga pole hullu – te ju jõudsite lõpuni. Nüüd on aeg asuda kolmanda punkti juurde.

Kui soovid oma keskendumisvõimet veel kord proovile panna, on mõistlik kuulata kogu Jaan Aru loengut inimeste ja nutiseadmete teemal sarjas "Elu pärast Google'it".

Lugemissoovitus: Ajuteadlase Jaan Aru 5 praktilist soovitust nutinarkomaaniast vabanemiseks