Lõuna-Aafrika Vabariigis asuva Stellenboschi ülikooli teadlased Daniel le Roux ja Douglas Parry tõdevad, et nutimeediat saab õppimise eesmärgil kasutada küll. Kuna üliõpilastel on nutiseadmete abil käeulatuses erinevad meelelahutuse ja suhtlemise võimalused kogu aeg, siis tuleb arvestada aga ka negatiivsete tagajärgedega.

Lektorid peavad üliõpilaste tähelepanu nimel võitlema meediaga. Varasemad uuringud on näidanud, et üliõpilaste tähelepanu hajub meedia kasutamisel õppetöö ajal mitme tegevuse vahel ja seetõttu väheneb võime korraga ühele ülesandele keskenduda.

Rööprähklemine mõjub akadeemilisele sooritusele

Le Roux ja Parry tegid oma uurimustöös meediaalasest rööprähklemise kirjandusest ülevaate. Nad järeldasid, et rööprähklemine koormab mõtlemisprotsesse ja mälu. Inimestel on piiratud võimekus mitmele stiimulile üheaegselt keskenduda.

"Me teame seda juba pikka aega, et kui püüame teha mitut asja üheaegselt, siis kannatab meie peamise ülesande sooritus. Näiteks kui üliõpilased, kes üritavad loengut kuulata, kontrollivad iga viie minuti tagant sotsiaalvõrku või kasutavad muud meediat, kannatab tõenäoliselt nende võime tõhusalt õppida," ütles uurimuse juhtivautor Daniel le Roux Novaatorile antud intervjuus.

"Kui ülesanded, mida üritame samaaegselt teha, ei vaja palju vaimset pingutust, näiteks mobiiltelefoniga kõndides rääkimine, ei teki puudujääke tulemuslikkuses."

Kui üliõpilased kasutavad õppimise ajal meediat, siis on neil vähem vaimseid ressursse, et informatsiooni meelde jätta või sellest aru saada. Kuna noored vahetavad sagedasti tegevusi, siis võib jääda mulje, et nad on eriti efektiivsed rööprähklejad. Tõendid aga viitavad sellele, et see on müüt.

Meedia-alane rööprähklemine mõjub pigem halvasti kursuste hinnetele, testide tulemustele ja keskmistele hinnetele. 43-st uuringust leiti 17-s statistiliselt oluline negatiivne korrelatsioon rööprähklemise ja akadeemilise soorituse vahel. Samas oli ka neid uuringuid, mille puhul ei leitud rööprähklemisel õppimisele negatiivset mõju.

Nende tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada sellega, et need ei näita põhjuslikku seost, vaid korrelatsiooni. Kui näeme, et üliõpilased, kes kasutavad tundides nutitelefoni rohkem, on õppetulemuste poolest nõrgemad, ei anna see põhjust väita, et telefonid on kehva akadeemilise soorituse põhjuseks. Võib olla ka nii, et sotsiaalse meedia kasutajad on juhuslikult ka kehvemate akadeemiliste tulemustega.

Üliõpilaste meediakasutus ja uskumused

Üliõpilaste nutimeedia tarbimise ja sellega seonduvate uskumuste uurimiseks küsitlesid teadlased le Roux ja Parry ühes suures avalikus Lõuna-Aafrika ülikoolis 1678 üliõpilast. Nendest 82% olid 20-23 aastased. umbes pooled olid naised ja pooled mehed ning ligikaudu pooled pidasid ennast afrikaanideks ja pooled inglasteks.

Oma uurimuses järeldasid nad, et umbes kolmandik üliõpilastest saadavad või vaatavad loengute ajal vähemalt iga 10 minuti tagant sõnumeid. Teisena kõige sagedamini kasutasid õpilased otsingumootoreid ja sotsiaalvõrkusid. E-õppe platvorme, entsüklopeediaid ja blogisid kasutati harvemini.

339 üliõpilast leidsid, et loengute ajal ei peaks kasutama nutitelefone, aga nendest vastajatest 257 tegid seda siiski vähemalt üks või kaks korda loengu ajal. See viitab, et õpilased käituvad sageli vastuolus oma uskumustele. Vaid 24% vastajatest leidsid, et tunnis on täiesti sobiv oma telefoni kasutada, kui 44% ei nõustunud sellega.

Üliõpilased kasutasid tunnis meediat uute sõnumite vaatamiseks, igavusest ja soovist sõpradega suhelda. Vajadus loengu jaoks infot otsida ning päevakajaliste sündmustega kurssi viia olid harvemad põhjused.

Aga mida siis lektorid tegema peavad?

Eesti ajuteadlane ja Tartu Ülikooli teadur Jaan Aru kommenteeris Novaatorile teemat järgmiselt: "Selleks, et midagi efektiivselt õppida, on tarvis sellele tähelepanu pöörata. Kui tähelepanu on digitaalsel meedial, siis tunni või loengu sisu salvestatakse halvemini või üldse mitte."

Ta lisas, et üliõpilaste sooritusele oleks parim, kui nad tunnis üldse ebavajalikku digitaalset meediat ei tarbiks. "Tegelikult oleks hea, kui tunnis või loengus üldse arvutit ei kasutataks, sest isegi kui üliõpilane üritab konspekteerida, tekib tal vahel ikka kihk vaadata sotsiaalmeediasse (või tuleb uus e-kiri). Üliõpilane ei suuda vastu panna kiusatusele sõnumile vastata, aga kuna tähelepanu liigub sotsiaalmeediasse või e-kirjale või mujale, jääb lektori poolt pakutav sisu salvestamata."

Eelnevalt mainitud uurimuste juhtivautor Daniel le Roux ütles järgmist: "Mõned lektorid valivad ekstreemse lähenemise ja keelavad digitaalsete vahendite kasutamise oma klassides täielikult. Kuigi on tehtud uuringuid, mis näitavad, et see on efektiivne, on sellel ka risk," Ta lisas, et on oht, et kui õpilased lahkuvad kunstlikust turvalisest keskkonnast reaalsesse maailma, ei oska nad tähelepanu segavate teguritega toime tulla.

"Me soovitame üliõpilastel oma meediatarbimist ise reguleerida. Kasutage telefonil lennukirežiimi või teavituste blokeerimisfunktsioone, et piirata keskendumist häirivaid tegureid," soovitas le Roux. "Kui õpilased on teadlikud tehnoloogia potentsiaalsetest kahjulikest mõjudest, siis hakkavad nad oma käitumisele mõtlema. See on esimene samm."

Uurimuste autorid ei ole tehnoloogiavastased, vaid soovitavad lihtsalt õpetajatel teadvustada nii positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid. Tehnoloogia pole hea või halb. Kõige olulisem on märgata, kas see aitab meil tähelepanu parandada ning eesmärke saavutada või mitte.

"Muidugi on tehnoloogiast hariduses ka palju kasu. Näiteks õpetada saab ükskõik kus ja ka õppimine ei ole asukoha poolest piiratud. Tehnoloogia on kahe teraga mõõk, peab leidma tasakaalu kasude ja puuduste vahel," rõhutas le Roux.