Sisutühjadest e-kirjadest on saanud tõsine keskkonnaprobleem ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Enne iga e-kirja saatmist võiks korra järele mõelda, kas saadaksite samasuguse vastuse ka paberkirjana.
Enne iga e-kirja saatmist võiks korra järele mõelda, kas saadaksite samasuguse vastuse ka paberkirjana. Autor/allikas: Nick Morrison/Unsplash

Ainuüksi Suurbritannia elanikud saadavad igal aastal sedavõrd palju tarbetuid e-kirju, et selleks kulutatava energiaga saaks hoida käigus enam kui 3000 auot, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Postkasti kukub vaid mõni harv kiri. Postkasti all mõeldakse siin füüsilist aia või seina külge kinnitatud panipaika, millesse koguneb peamisel reklaamlehti, kuid mitte kirju. Põhjus on majanduslik. Iga kirja saatmise eest tuli maksta raha. Seda lisaks kirjutamisele, mis on omakorda ajaliselt ja materiaalselt kulukas.

Tasu küsiti kohale toimetamise energiakulu katteks, jättes arvestusest välja transpordile kulunud aja. E-kirjade ajastu saabumine näitas kätte veel ühe ajakulu, mõõtes viite kui postkasti saabunud kirja sisu jõudis reaalselt lugeja kätte ja ta selle avas. Endist kirjavahetust hakati nimetama tigupostiks ja modernsema hurjutusena osutati kirjade saatmisest keskkonnale tekkiva kahju määrale.

E-kirjavahetuses info liikus näiliselt tasuta ja peaaegu valguse liikumise kiirusega. Kiri leidis adressaadi üles igal ajal ja kõikjalt, tihti intensiivselt muude tegevuste vahele endast teavitades. Inimeste suhtluses toimus muutus ja kirjavahetuse mass kasvas pööraselt, võrreldes varasema mõne, heal juhul kümnekonna ise kirjutatud kirjaga kogu aasta jooksul.

Paraku ei langenud kirjutamise mahu kasv kokku sõnumite sisus leiduva kasuliku informatsiooni hulgaga. Need olid üha infovaesemad. Odavus, kiirus ja mugavus muutsid kirjavahetuse järjest rohkem prügivahetuseks.

Siin peab eristama uue turunduskanalina lisandunud rämpsposti nähtuse nendest postitustest, mida läkitab igaüks pikemalt mõtlemata teele ühele või tihti kümnetele adressaatidele, näiteks pärast mõnd koosolekut või ringkirja. Enamasti on kirja sisuks napp teade stiilis "ok", "olen nõus" või midagi sarnast.

Vastus postitatakse mitte algupärase kirja saatjale, vaid kõigile, kellele oli kiri saadetud. Suure tõenäosusega pole sellise kirja sisust suurele osale saajatest mingit kasu. Väärtus võib olla negatiivne, kuna koormab vastuvõtja tähelepanu, röövib aega ja saastab loodust.

See viimane võib tulla üllatusena, sest ühe e-kirja edastamise kulu on võrreldes vanamoodsa kirjutamisega kaduvväike. Selles väites peidab end paradoksaalne nähtus. Vähese informatiivse väärtusega ja kasulikkuse arvestuses pigem negatiivse bilansiga kirju saadetakse märkimisväärselt rohkem.

Vanamoodsate käsikirjas ja postiljoni kantud kirjade suhteliselt kõrge informatiivse sisu võrdlemisel transpordi ressursikuluga on uue ajastu kirjade transport odavam. Kirjade infosisu on jällegi sedavõrd madal, et e-kirjade keskkonna säästlikkuse ja sõnumivahetuse edumeelsuselt kaob usutavus.

Ühendkuningriigis hinnatakse sisult tarbetute kirjade arvuks umbes 64 miljonit sõnumit päevas. Iga sellise kirja arvutis kirjutamine ja järgnev infovõrgus liikumine kulutab energiat. Kuna see läbib oma teel mitmete riikide territooriume, hajutatakse energiakulu vastavalt kohalike tootjate vahel. Isegi samas toas viibivate inimeste kasutuses olevate arvutite vaheline kiri võib läbida oma teel pika globaalse rännaku. Kuna kirjade maht on kolossaalne, hoitakse nende edastamiseks töös pilveteenust teenindavaid massiivseid serveriparke.

Britid püüdsid tarbetu kirjamassi kulu välja arvutada. Nad jõudsid tulemuseni, mille kohaselt on loodusele tekitatud kahjulik mõju 23 475 tonni jagu CO2 emissiooni, seda pelgalt Ühendkuningriigi tühisema kirjamassi transpordi tõttu. Ilmselt pole võimatu koostada orienteeruvat hinnangut kogu maailma postkaste ja loodust saastava kirjavahetuse kohta. Suurema pildi nägemine oleks õigustatud just seetõttu, et kohalike vahel edastatud kirjal on globaalne mõju.

Britid hindavad, et kui iga täiskasvanud alam väldiks päevas ühe, hoidudes kasvõi tänu sisaldava kirja kirjutamisest, hoitaks kokku loodusele põhjustatud kulu, mis on võrdväärne aastas 81 152 lennuga Londonist Madridi või 3334 diiselkütust tarbiva sõiduki eemaldamisega kuningriigi teedelt. Jalgrattaga kirju vedav postiljon tundub nende näitajate kõrval igati säästlikuna. Unustamata aega, mida hoiaksid kirjade saajad kokku, kui ei peaks lugema väikese väärtusega või kasutuid e-sõnumeid.

Tõenäoliselt põhjustaks puhtama kirjavahetuse kultuuri tingimustes iga vähekegi sisukama kirja saamine vastuvõtjas ka meelehead jne. Tänamine pole ju kurjast, aga sellegi väikese sotsiaalse teo väärtust on igaühel võimalik mõõta küsides, kas ta saadaks selle ka siis kui vaja oleks paberit, ümbrikku, marki ning aega. Seejuures igatseb vana postkast sõbralike kaartide järele, millel ei reklaamita poliitikuid ja ehitusmaterjale.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Portaal"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: