Ometi võiks, sest probleemide ignoreerimine ei muuda neid olematuks. On vaid aja küsimus, kui pisikesed varjuküljed tekitavad kalli interneti kasutamisel kalli probleemi, kalli selle mitmes tähenduses. Romantilises mõttes on kallim väärtuslikum kui kulu, aga nagu elus tihti, hakatakse seda viimastki lõpuks lugema. Nii on ka hakatud mõnes kohas ennatlikult ning hoolest kantuna pidama arvet internetiga seotud kulude üle.

Värskeim näide võib olla esialgu pastakast imetu, jättes mulje, et Prantsusmaa ametnikel pole muud teha, kui hinnata e-kirja mõju keskkonnale. Peeti ju paberivaba e-kirja üheks eeliseks just metsa kasvama jäetud puid. See on kindlasti tõene, kui võrrelda ühte e-kirja paberile kirjutatuga. Paraku on vahepeal odavast ja keskkonnasõbralikust kirjavahetusest saanud kordades massilisem nähtus, kui oli seda tigupostiga liikuv paberil vahendatud kommunikatsioon.

E-kiri võib tunduda tühisena, aga just oma virtuaalse väiksuse tõttu peidab see endas suurt ebaefektiivsust. Kiri kodeeritakse ning edastatakse ühtede ja nullidena. Mõttelise nulli kohal võib olla tühjus, aga "ühte" peab tähistama elektrilaeng. Mikrokiibis hoitakse taolist laengut kondensaatoris, mille laadimiseks hinnatakse kuluvat umbes 40 000 elektroni. Seda pole palju, sest vanemat tüüpi 100-vatisest hõõgniidiga elektripirnist tormab sekundis läbi umbes kuus miljard-miljardit elektroni.

Seega, kui oletada, et keskmiselt on informatsioonist pooled bitid ühed ja pooled nullid, kuluks 50 kilobaidise e-kirja umbes 200 000 "ühe" talletamiseks umbes kaheksa miljardit elektroni. See teeb taolise e-kirja massiks umbes tuhandiku kvadriljondikust grammist. Kõiki kirju ja infot arvesse võttes hinnatakse kogu interneti massiks grammi murdosa. Seda tundub olevat vähe ja teema võiks tolmuna ära kaduda.

Nähtuse suuremaks ja tajutavamaks küljeks on juba vihjatud energia kasutamise ebaefektiivsus. Võrreldes olematu massi liigutamisega, kulub info liigutamisele väga palju elektrienergiat. Seda toodetakse taastuvenergiast vaid osaliselt ja seetõttu on prantslaste e-kirja loodusele jäetud jalajälje küsimuse tõstatamine kohane.

Seejuures ei ole nad ainukesed. Sama teema on ületanud viimastel aastatel aeg-ajalt uudiskünnise. Näiteks arvutas ajaleht The Guardian 2010. aastal, et tüüpilise rämpsposti mõõtu kirja elektroonilises keskkonnas sünnitamisest kuni sinu postkasti jõudmiseni paiskab õhku 0,3 grammi CO2. Toona arvestati rämpsposti mahtu arvestades loodusesse paisatud CO2 massiks paarkümmend miljonit tonni.

Õnneks ei transpordita e-kirju autoga, sest Euroopa Liidus eeldatakse uutelt ja ca 5l/100km kütust kulutavatelt autodelt ühe kilomeetri kohta "kõigest" 130 grammi CO2 vabastamist. Samas on autotransport tajutava energiakulu ja saaste tõttu suurema kontrolli all. Kogu maailma arvestuses kõikide tööstusharude võrdluses toodab transport 14 protsenti keskkonda vabanevast CO2-st. Elektri tootmise tõttu vabaneb atmosfääri iga neljas CO2 molekul. Osa neist kuulub internetile ja e-kirja vahetusele.

Guardiani arvutuse järgi toodab lühildase rämpspostiga võrreldes keskmine sisukam e-kiri neli grammi CO2 ja juurde pandud manusega kiri koguni 50 grammi. Hinnanguliselt vastab tüüpiline aastane sissetuleva e-posti loodusele avaldatud mõju 300 kilomeetri pikkusele autosõidule.

Enne kui sellelegi käega ühmad, mõtle, kui väikese osa moodustavad sinu päevast e-kirjad ja kui palju vaatad interneti kaudu televisiooni või filme, kuulad muusikat, mängid, suhtled teistega jne. Sisuliselt töötab parklas sinu vajaduste rahuldamiseks olematus dimensioonis mitu tossava mootoriga autot.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.