Uue uuringu autorid võtsid ette enam kui 206 000 teadlase karjääri. Töörühm kasutas selleks andmestikku SciSciNet ja vaatas läbi enam kui 11 miljonit teadusartiklit. Sel moel selgitasid nad välja, kuidas muutub karjääritee vältel teadlase võimekus teha püsivaid läbimurdeid. 

Püsiv läbimurre tähistab teadustööd, mis lükkab varasemad arusaamad ümber. Järgmised teadlased viitavad uuringutes just sellele tööle ja jätavad vanemad allikad kõrvale. Ühtlasi ei vaju läbimurdeline avastus kiiresti ajalukku, vaid paneb aluse tervele uue uurimissuunale. 

Varasemate artiklite arv loeb

Varasematest uuringutest on teada, et noorte teadlaste töödes esineb teadust raputavaid ideid sagedamini, kuid karjääri edenedes hakkab see hoog raugema. Tõenäosus teha püsiv läbimurre muutub aga vastupidi ja kasvab teadlase vananedes. Autorite hinnangul selgitab niisugust pööret aastatega kogutud vilumus. 

Nähtud seaduspära peab analüüsi põhjal paika meditsiinis, sotsioloogias, füüsikas, bioloogias ja keemias. Neis valdkondades suudavad vanemad uurijad oma uusi avastusi järjest paremini kinnistada. Matemaatikas ja arvutiteaduses on pilt see-eest vastupidine: neis distsipliinides kahaneb elutöö jooksul ka võimalus teha püsivaid läbimurdeid. 

Uue uuringu autorite sõnul on siin määrav iga teadlase varasemate artiklite arv. Kui teadlasel on rohkem varem avaldatud teadustöid, jääb tema uus avastus tõenäolisemalt püsima. Viljakamad teadlased suudavad oma uusi suundi edukamalt kaitsta isegi sama karjääri-aasta piires. Lõhe viljakate ja vähem viljakate autorite vahel käriseb iga aastaga suuremaks. 

Sotsiaalne kapital maksab

Kogenud teadlaste tööd pälvivad rohkem tähelepanu: sama tasemega läbimurde korral koguvad vanemate teadustöötajate artiklid hiljem rohkem viiteid. Kolleegid arutavad nende uuringute üle sagedamini ühismeedias ja need pälvivad rohkem suuri teadustoetusi. Uue uuringu autorite sõnul aitavad need eelised uutel avastustel kauem püsida. 

Töörühm analüüsis ka 362 Nobeli preemia laureaadi karjääriteed. Tulemustest nähtus, et tulevased laureaadid avaldavad pöördelisi töid juba teadlaskarjääri hakul. Nende peamine, preemiat väärt avastus sünnib aga alles aastaid hiljem. 

Autorite sõnul muudab pikaajaline töö teadlaste läbimurdelised artiklid vastupidavamaks. Kogenud teadlased ei avalda seejuures tingimata rohkem raputavaid artikleid. Töörühma sõnul aitab kogemus hoopis loodud ideid teadlaskonnas paremini juurutada. 

Nobeli laureaatide statistika tõstab uurijate sõnul esile vilumuse tähtsuse: kulub aastaid, enne kui läbimurdeline anne küpseb preemiavääriliseks. Sestap on tarvis aega, et varajane hoog settiks valdkonna kõige olulisemateks saavutusteks. 

Autorite sõnul vaatavad teaduse hindajad ja -rahastajad sageli mööda kogenud teadlaste varjatud eelisest. Eksperdid keskenduvad tihti vaid uuringu vahetule mõjule – nii jääb neil märkamata elutööga tekkinud oskus muuta uudsed ideed elujõuliseks ja anda neile püsiväärtus. 

Uuel uuringul on ka puudusi, millele autorid avatult osutavad. Esiteks ei pruugi läbimurret hindavad indeksid alati tabada tegelikku sisulist uuendust. Teiseks ei sobi kümneaastane ajavahemik, mille jooksul uue uuringu autorid viiteid lugesid, kõigi teadusharude rütmiga. Lisaks tõdevad nad, et leitud seosed näitavad pigem statistilist seaduspära kui otsest põhjuslikkust. 

Uuring ilmus ajakirjas PNAS.