Nooremad, alla 30aastased inimesed, oskasid uuringu toimumise ajal neli aastat tagasi vanematest inimestest selgemalt näha nutitelefoni kasutamisega seotud kasutegureid: suuremat paindlikkust erinevat tüüpi meedia- ja muu digitaalse sisu tarbimisel ning lähikondsete, sõprade ja teiste inimestega suhtlemisel.

Samas tunnetasid nad tõsisemalt ka negatiivseid aspekte nagu tähelepanu hajumine ning piiride hägustumine, näiteks ärkveloleku- ja uneaja, töö- ning isikliku aja, avaliku ja privaatse sfääri vahel, mille suhtes üle 45aastased kasutajad olid tunduvalt vähem kriitilised. Samuti ei olnud nutitelefoni kasutamine nende suhtlemisharjumusi sellisel määral mõjutanud, kui nooremate inimeste vastustest nähtus.

Mis on "nutiaeg"?

Teadusajakirjas Trames ilmunud artiklis tuginevad Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste ja psühholoogia instituudi teadlased Veronika Kalmus, Anu Masso, Signe Opermann ja Karin Täht (digitaal)kultuuriuurija ja kriitilise sotsioloogia suuna esindaja Ben Aggeri "mobiilse aja" kontseptsioonile (kasutatud ka kui "iPhone'i aeg" ehk ingl k väljendiga "iTime").

Agger väidab, et nutitelefonide levik ja kasutamine on muutnud oluliselt meie individuaalseid ajalisi rütme ning hõivanud meie tähelepanu. Ta leiab ka, et kui noorte kasutajate jaoks on elu koos suhteliselt uue meediumiga (või ka suuresti selle vahendusel elamine) normaalne ja  arusaadav, siis vanematel inimestel ei lähe nende muutustega kohanemine nii sujuvalt ning paljude jaoks on "nutiaja" järgi või kõikehõlmavas "nutiaja mullis" elamine lausa nuhtlus, kuivõrd sellest välja pääsemine pole nii lihtne.

Aggeri teesi kontrollimisel kasutasid Tartu Ülikooli teadlased ühiskonnateaduste instituudi uuringu "Mina. Maailm. Meedia" andmeid. 2014. aastal juba viiendat korda korraldatud küsitluses osales 1503 15-79aastast inimest üle Eesti, neist 1208 täitsid küsitlusankeedi eesti ja 475 vene keeles. Arvestades asjaolu, et nutitelefone hakati Eestis laialdasemalt soetama alles kümnendi algul, oli küsitluse toimumise ajal seadme omanikke antud vanuses inimeste seas veel veidi alla 40% (võrdluseks: FCR Meedia andmetel oli 2016. aastaks nutitelefoni kasutajate osakaal elanikkonnas kasvanud enama kui 60 protsendini).

Kõige rohkem nutitelefoniomanikke oli "Mina. Maailm. Meedia" küsitluse järgi 22-28aastaste seas (25%). Järgnesid 15-21aastaste (19%), 35-44aastaste (16%) 45-54aastaste (15%), 29-34aastaste (14%) ja viimaks 55-79aastaste rühm (11%). Lisaks vanusele võeti andmete analüüsimisel arvesse selliseid sotsiaaldemograafilisi näitajaid nagu vastaja sugu, ankeedile vastamise keel, haridustase, sissetulek, eluala, vastaja enda hinnangul põhinev sotsiaalne staatus ning alaealiste laste olemasolu ja arv.

Kas nutitelefoniga ilutulestiku filmimine on positiivne või negatiivne ajakasutus? Uue aasta tähistamine Nairobis, Keenias. Autor: AFP PHOTO/YASUYOSHI CHIBA/SCANPIX

Uurimus keskendus peamiselt kahele ankeedis esitatud küsimuste plokile. Esimene sisaldas 14 nutitelefoni kasutamisega seostuvat ning vastajatele nõustumiseks või mittenõustumiseks esitatud väidet, millest osad olid esitatud positiivses ja teised negatiivses võtmes.

Positiivsetes väidetes toodi esile ühelt poolt paindlikku ja teisalt rohkem organiseeritud ajakasutust; sisuliselt piiramatut juurdepääsu infole ja sündmustele ning koheseid suhtlusvõimalusi lähedaste, sõprade ja teiste inimestega, kes kasutavad samuti rakendusi ning mis omakorda soodustab sotsiaalseid suhteid ja vähendab üksindustunnet; suuremat sõltumatust geograafilistest piirangutest, mida võimaldab internetiühendusega nutiseadme kasutamine. 

Negatiivsemate seoste poolel paluti vastajatel hinnata, mil määral nad nõustuvad sellega, et nutitelefonide kasutamine hõivab tähelepanu, mistõttu on keeruline (muule) keskenduda; et internetis surfamisele kulub liiga palju aega; et interneti teel ja muude nutirakenduste vahendusel suheldes jääb inimestevahelist näost näkku suhtlust üha vähemaks ning lõpuks ei olegi vahetu suhtluse viisid ja maneer enam aktuaalsed. Samuti puudutas osa väiteid aja ja koha, avaliku ja privaatse piiride hägustumist, mille üks tulemusi on näiteks vaba aja tööasjade  ja muu taolisega hõivamine.

Kas nutitelefon siis ikkagi kulutab või annab aega?

Teine küsimuste plokk sisaldas vastuseid tajutud ajaressursi kohta (kas inimesel jagub aega erinevateks tegevusteks piisavalt, valitseb ajapuudus või aja ülejääk), igapäevase ajakasutuse kohta (meediakasutusele, töötegemisele, õppimisele jm kulutatud aeg) ning viimaks inimeste püüdluste kohta oma aega efektiivsemalt organiseerida, sh rööptegutsemise kaudu jmt.

Kirjeldatud tunnuste analüüs näitas, et lisaks vanuselistele erinevustele tajuti tavapäraste suhtlemisviiside muutumist suurema tõenäosusega madalama sotsiaalse ja tööalase staatusega vastajarühmades, samuti nende seas, kel ei ole nii suuri vabadusi ega võimalusi personaalset ajaressurssi sõltumatult kasutada. Lisaks ilmnes, et mida rohkem oli vastajate peres alaealisi lapsi, seda tundlikumad olid nad suhtlusviisideteisenemise ja muutuva sotsiaalse identiteedi suhtes. Viimane tähendab muuhulgas kuuluvustunnet, mis kujuneb ja muutub võrgustikes suhtlemise käigus.

Artikli autorid järeldavad, et kuigi nutitelefonide kasutajaskond laieneb tõenäoliselt kõigis vanuserühmades, on selle uue meediatehnoloogia võimaluste ja riskidega (nt tähelepanu hajumine, tegevuste killustumine, pidev kättesaadavus suhtlemiseks, raskused enda sellest kõigest "väljalülitamisel" jne), mis digitaalse meediakasutusega kaasnevad, esmajoones omaks võtnud nooremad inimesed.

"Mina. Maailm. Meedia" andmetele tuginev analüüs näitab selgesti, et nutitelefonide kasutamise erinevate aspektidega seotud hoiakud on põlvkonna- või easpetsiifilised ning on samuti seotud inimeste isikliku ajaressursi ja selle kasutamise võimalustega.

Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuur (institutsionaalne uurimistoetus IUT20-38, personaalne uurimistoetus PUTJD570).