Nad leidsid, et üliõpilased, kes said suuremaid skoore problemaatilise nutitelefonikasutuse skaalal, olid ka sagedasemad sotsiaalmeedia kasutajad ning pigem pindmise õpistiili viljelejad.

Nutitelefonid on alati käepärast ning paljudele meist on võimatu ette kujutada igapäevaelu ilma nendeta. Mõni aeg tagasi algas USA- s üleriigiline kampaania teavitamaks inimesi nutitelefonide ülemäärase kasutamise võimalikest negatiivsetest tagajärgedest.

Millised võiks olla nutitelefonide kasutusega seotud kahjud? Kas tõesti võivad inimesed oma nutitelefonist sõltuvusse sattuda?

Enne kui Karin Täht ja Dmitri Rozgonjuk selgitavad nutitelefoni ülemäärase kasutusega seotud võimalikke kahjusid, teevad nad terminoloogilise täpsustuse. Nimelt rõhutavad nad, et peavoolu teadlaskond ei kipu enam kasutama terminit "nutitelefonisõltuvus".

Viimastel aastatel on võrdlemisi palju debateeritud selle üle, mis kvalifitseerub sõltuvuseks, mis käitumuslikuks sõltuvuseks – see on sõltuvus, millel puudub psühhofarmakoloogiline põhjus –  ning kas tehnoloogiate problemaatilist kasutust saab liigitada käitumusliku sõltuvuse alla.

Üldiselt on jõutud konsensusele või vähemasti liigutakse selle suunas, et "sõltuvus" nutitelefonist ei ole diagnoositav psüühikahäire.

Samas ei saa eirata arvukaid teadustöid, mis näitavad, et liigne nutitelefonikasutus on seotud erinevate psüühikahäirete, eriti depressiooni ja ärevusega, füüsiliste vaevustega nagu näiteks randme- ja kaelavalud, viletsamate sotsiaalsete suhete ning kehvemate akadeemiliste tulemustega. See ehk põhjendab, miks kasutatakse terminit "problemaatiline nutitelefonikasutus" (ingl k problematic smartphone use).

Seega võib siit välja lugeda järelduse, et ehkki nutitelefonikasutus võib olla problemaatiline, ei ole korrektne rääkida sõltuvusest – veel vähem "nutinarkomaaniast".

Nutitelefonide head ja vead

Nutitelefonid võimaldavad parandada produktiivsust, olla 24/7 kättesaadav ning tagada ligipääsu tohutule hulgale informatsioonile.

Nutitelefonid on sageli kaasas ka üliõpilastel, kui nad osalevad õppetööl, ning tudengid võivad oma telefone kasutada samuti õppetöö otstarbeks. Näiteks saab nendega loengutele lisaks infot otsida, teha märkmeid või mõnel muul moel, kasvõi Kahooti mängu kasutades, aktiivselt õppetöös osaleda.

Samas võivad üliõpilased oma nutitelefone õppetöö ajal kasutada ka õppetöö mõttes mitteotstarbekalt – igavledes võib näiteks tekkida soov kasutada sotsiaalmeediat ja -võrgustikke, mis võib aga süvenemist nõudvatele ülesannetele kehvasti mõjuda. Kas selline kõrvaliste tegevuste tegemine aitab kaasa õppimisprotsessile?

Oma uurimuses küsitlesid Tartu Ülikooli uurijad üle Eesti 400 tudengi nende loengutes kasutatava sotsiaalmeedia sageduse, problemaatilise nutitelefonikasutuse ilmingute esinemise ning sügava ja pindmise õpistiili kohta.

Sügava õppimisstiili eesmärgiks on (täielikult) aru saada õpitavast, samuti seostatakse seda õpistiili kriitilise mõtlemise arendamisega, põhjuslike seoste otsimisega, aga ka loomingulisusega ning iseseisva mõtlemisega. Kui mõelda paralleelile Eesti haridusmaastikul räägituga, siis võiks öelda, et sügava õpistiili näol on tegu õhinapõhise õppimisega.

Seevastu pindmist õpistiili kirjeldatakse aga kui instrumentaalsemat lähenemist, õppimist vaid nii palju, kui minimaalselt vaja läheb, et kursuse nõudeid täita. Õpitakse eraldiseisvaid fakte neid omavahel seostamata. Selle õpistiili viljelejad on pigem passiivsed ning arvavad, et õppimine on midagi, mis nendega juhtub. Sügavama õpistiili esindajad tunnetavad aga suuremat kontrolli oma õppimisprotsessi üle.

Mitmes uurimuses on näidatud, et sügava õpistiili kasutajad saavad paremaid hindeid ning on õppimise protsessis edukamad kui pindmise õpistiili esindajad. Samuti on leitud, et tõenäosus kõrgkool lõpetada on suurem neil, kes kasutavad pigem sügavat õpistiili.

On uuritud ka problemaatilise nutitelefonikasutuse, sotsiaalmeedia kasutamise ning akadeemiliste tulemuste omavahelisi seoseid.

Neis uuringutes on leitud, et sagedasemad sotsiaalmeediakasutajad saavad õpingutes kehvemaid tulemusi. Samuti on leitud, et sagedasem sotsiaalmeedia kasutus on seotud madalama keskendumise ning viib sagedamini õppimise edasilükkamiseni.

TÜ psühholoogide uuring

Tartu Ülikooli psühholoogide uuringu eesmärk oligi aru saada, kuidas on omavahel seotud üliõpilaste puhul kahe eri õpistiili kasutamine, problemaatiline nutitelefonikasutus ning sotsiaalmeedia kasutamine loengutes.

Uuringu tulemused näitasid, et üliõpilased, kes said suuremaid skoore problemaatilise nutitelefonikasutuse skaalal olid ka sagedasemad sotsiaalmeedia kasutajad ning pigem pindmise õpistiili viljelejad. Need tulemused on kooskõlas teiste uurijate tulemustega.

Tõenäoliselt ei ole erinevate digitaalsete tehnoloogiate, näiteks interneti, arvuti ja nutiseadmete kasutamine lineaarselt halvenevas seoses erinevate igapäevaelu aspektidega.

Teisisõnu, viimased uuringud viitavad sellele, et nende tehnoloogiate kasutamine teatud ulatuses on kasulikum kui täielik mittekasutamine. Kuid läbi erinevate uuringute eri kultuurides erisuguste valimitega on siiski üsna veenvalt näidanud, et liigne/problemaatiline tehnoloogiate kasutamine kipub olema seotud viletsama vaimse ja füüsilise tervise, aga ka kehvemate akadeemiliste tulemustega.

Kui praegu uurisid Tartu Ülikooli psühholoogid tudengeid ja nende nutiharjumusi, siis õige pea algab neil ka üle-eestiline koolilaste uuring, mis keskendub laste psüühilisele tervisele seoses nutitelefonide kasutamisega.

"Me tahame sellega teada saada, kas ja kuidas on seotud tänapäeva interneti- ja digimaailma võimaluste kasutamine laste vaimse tervisega. Kaardistades samal ajal ka teisi, nii interneti ja nutiseadmete kui tervisega seotud teemasid nagu uni, liikumine, söömine, käitumine, õppimine ja sotsiaalsed suhted," sõnas uuringu üks tegija, Tartu Ülikooli psühhomeetria lektor Karin Täht.