Tartu Ülikooli doktoritöö: automaatne nägemine laseb mõttel puhata ({{commentsTotal}})

Tartu Ülikooli doktor Nele Põldver.
Tartu Ülikooli doktor Nele Põldver. Autor/allikas: Virgo Siil

Psühholoog Nele Põldveri Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö keskendub sellele, kuidas me ümbritsevat näeme ja nähtut töötleme.

Ta korraldas katsed koos kolleegidega eksperimentaalpsühholoogia laboris, et uurida, kas me eristame objekte taustast ja märkame näoilmeid ning kuidas me seda teeme, kirjutab Tartu Ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis.

Me elame keskkonnas, kust saame kogu aeg palju visuaalseid andmeid. Isegi kui vaatame vaid üht kindlat objekti, siis on selle ümber pidevalt mingid jooned, värvid ja liikumine. Põldveri huvitaski see, kuidas avastatakse kirjust ja ülekoormatud keskkonnast üksikuid objekte ning kas mingeid tunnuseid töödeldakse kiiremini ja tõhusamalt kui teisi.

“Intuitiivselt võiks oletada, et üheks selliseks tunnuseks võib olla liikumine, sest evolutsiooniliselt on ju vajalikum märgata liikumist, et avastada ohtu. Alles hiljem võib keskenduda sellele, mis on objekti suurus, värv või orientatsioon,” ütles Põldver.

Nägemistaju uurimisvaldkonnas on peaaegu dogmana juurdunud veendumus, et kehtib suhtelise liikumise põhimõte: objekti märgatakse tänu sellele, et see on paigutunud või liigub alati mingi tausta suhtes. Doktoritöös avaldatud esimesest katsest võib aga järeldada, et nii see siiski pole.

“Suhtelist liikumist on uuritud hästi palju ja selle kohta on tehtud palju töid, kuid meie näitasime, et meie katsetingimustes ei pea see printsiip paika,” sõnas Põldver.

“Kõige lihtsam näide suhtelise liikumise teooriast, mille me ümber lükkasime või mis ei töötanud, on see, et kui objekt seisab ja selle ümber midagi liigub, siis võib hakata tunduma, et seisev objekt liigub ümbrusega vastupidises suunas.”

Liikumine mõjutab märkamist

Ilmnes, et liikumine on niivõrd esile tulev tunnus, et taustal toimuv ei mõjuta seda eriti. Näiteks väljendub see liikluses, kus võib liikuda nii taust kui ka vaadeldav objekt.

Teine katse lähtuski esimese tulemustest.

Tekkis vajadus teada saada, kas olukorras, kus liikuv objekt avastatakse ja paistab, et taust ei mõjuta avastamist kuigivõrd, töötleb aju üldse taustal toimuvat või eiratakse seda täielikult. Katseisikud pidid keskenduma üksiku objekti liikumisele ekraanil ja neil paluti samal ajal taustal toimuvat mitte tähele panna. Selgus, et isegi kui inimesed on hõivatud keerulise keskse ülesandega, töötles aju ikkagi ka taustategevust.

Kolmas katse näitas, et objekti liikumine aitab paremini märgata objekti värvimuutust. See viitab tõsiasjale, et aju ei töötle neid kahte omadust päris eraldi.

“On uurijaid, kes väidavad, et liikumist ja värvi töödeldakse ajus väga erinevates kohtades. Meie katse põhjal ei saa nii öelda,” ütles Põldver.

Põldveri doktoritöö üks keskne uurimisteema oli aju toimemehhanism, mida kutsutakse lahknevusnegatiivsuseks, mis tähendab, et aju märkab ka seda, mida me ehk teadlikult tähele ei panegi. Kui ümbrus muutub, siis toimuvad ka aju elektriimpulssides muutused.

“See tugineb sellel, et aju on nutikas ennustusmasin. Kogu aeg luuakse meid ümbritsevast mudel, ja kui mujale vaadates toimub eelnevalt vaadatud kohas mingi liikumine, siis aju reageerib sellele,” kirjeldas Põldver.

Teadlase sõnul on ennustava kodeerimise põhimõte nii psühholoogias kui ka neuroteaduses üks kõige lootustandvamaid selgitusi paljudele ajuprotsessidele ja ümbritseva tõlgendamisele.

Lahknevusnegatiivsus

Lahknevusnegatiivsust on peetud ka primitiivseks intelligentsuseks ehk automaatseks tegevuseks, mida me ei suuda ise tahtlikult peatada.

Meie tahtmisest mittesõltuvalt näeme näiteks mitmesuguseid optilisi illusioone, millel mustrid justkui liiguvad, kuigi me teame, et need ei liigu.

Lahknevusnegatiivsuse ristiisa on Risto Näätänen, Põldveri üks juhendajatest. Seda ajumehhanismi on uuritud ja kasutatud alates 1970. aastatest, ehkki seni valdavalt kuulmise valdkonnas, sest aju registreerib samamoodi automaatselt ka taustahelisid. “Nüüd on teada, et see pole tajumodaalsuse keskne, seda esineb nii kuulmises, nägemises, lõhnatajus kui ka puutetundlikkuses,” rääkis Põldver. Tegu on aju võimega erinevusi märgata, aju teeb seda kiiresti, tõhusalt ja automaatselt.

Põldver rõhutas, et tema doktoritöö kõige huvitavam ja praktilisem tahk võib hoopiski peituda töö viimases osas, milles ilmnes, et nende aju omaduste muutumine on seotud mitme teguriga ja inimese (vaimse) tervisega.

“Lahknevusnegatiivsus muutub teatud kliiniliste haiguste puhul ja ka vanusega seoses. Üldine suund on, et keskkonnast erinevuste avastamine halveneb. Samuti mõjutavad seda teatud mõnuained. Nii et seda ajuaktiivsuse komponenti saaks võib-olla kasutada näiteks ravi jälgimiseks,” sõnas ta.

Neljandas katses võrreldi lahknevusnegatiivsuse tekitamise kahte viisi: üks oli klassikaline (ühe hälbiva sisendiga, mida nimetatakse deviandiks), teine aga aega kokku hoidev (mitme hälbiva sisendiga).

“Näitasime, et mitme deviandiga katse töötab sama hästi. See oli väga oluline sõnum teistele uurijatele: nägemistajus lahknevusnegatiivsuse  esilekutsumiseks ja uurimiseks võib kasutada ka katset, mille ülesehituses on mitu muutuvat sündmust,” lisas Põldver.

Ilmetu või ilmekas

Lisaks värvimuutusele ja liikumisele vaadeldi ka seda, kuidas ja kui kiiresti märkavad katseisikud nägusid ja emotsionaalseid näoilmeid. Miks just ilmeid? Sest need annavad meile keskkonnas hakkama saamiseks vajalikke sotsiaalseid signaale, mistõttu võib oletada, et ka nende töötlus on kujunenud automaatseks.

Varasemad uurimused on näidanud, et nägude töötlemine on kiire alusprotsess: juba esimese 100 millisekundiga tehakse kindlaks, kas tegu on näoga või ei ole, ja paarisaja millisekundiga saab selgeks, kas nägu on rõõmus, kurb või vihane.

Katse näitas, et emotsiooni väljendavaid nägusid avastati kiiremini ja kergemini kui neutraalseid ilmeid ning et vihane nägu tõmbas rohkem tähelepanu kui rõõmus.

Kõigest sellest võiks kergemeelselt järeldada, et liikluses nutiseadet uurida polegi eriline patt, sest aju registreerib ümbruses toimuvat ju automaatselt. Selle mõttega Põldver siiski ei nõustunud, sest katsetes kasutati suhteliselt väikseid objekte, aga nutiseadme ekraani vaatame siiski võrdlemisi lähedalt, mistõttu see haarab enda alla arvestatava osa meie nägemisväljast.

Pealekauba köidab ekraan meid sageli nii tugevasti, et oleme sellega järjest rohkem hõivatud ja ümbritsevale reageerimise kiirus võib märgatavalt väheneda. “See pole ju pelgalt liikumine. Seal on mängud, sotsiaalsed signaalid, kõrgemad kognitiivsed protsessid: kasutatakse keelt, mälu, kõike korraga. Ümberlülitamine võtab palju aega,” rääkis ta.

Põldver usub, et tema doktoritöö annab väikse, aga siiski tähtsa panuse nägemistaju uurimisse ja ajutegevuse mõistmisse.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: