1. Lapsevanaemad peavad reflekteerima enda käitumist. Sealt edasi tuleb mõelda kaks sammu edasi, et kuidas käitumine võib lapsele mõjuda.
2. Usaldus on üks esmaseid asju, mida peab suhtluse käigus saavutama. Kui see on saavutatud tuleb seda delikaatset väärtust hoida.
3. Konflikt on elu loomulik osa ja keegi ei suuda oma elu ära elada ka ilma suhtekonfliktideta. Küsimus on selles, millise suhtumise nendes konfliktides võtame.

ERR Novaatori ja Vikerraadio suvine teaduspõhine taskuhääling "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha" analüüsis sel korral inimestevaheliste suhete hoidmist, mis viis ikka ja jälle tagasi emotsionaalse intelligentsuse ehk tundetarkuse ehk tundetaibu juurde. Sel teemal kõnelesid toimetaja Linda Eensaarega haridusteadlane Tiiu Kuurme ja pereterapeut Kätlin Konstabel.

Oluline osa mõnusa ja ehk ka pika elu elamise juures on head toredad inimsuhted ja sõprus. Inimene vajab sotsiaalsust. Tiiu Kuurme, milline on teie hinnangul suhtlemiskultuur Eestis üldiselt?

Suhtlemiskultuuriga on Eestis seinast seina. Liiga tihti tuleb kokku puutuda äärmiselt probleemsete lugudega ja kogeda valusaid inimsuhteid. On inimesi, keda on kuritarvitatud teiste inimeste poolt emotsionaalselt ja tuleb kohtuda inimestega, kes on kogenud tagakiusamist. Kui võtta kogemuslikul baasil on see üks valus asi, see inimsuhete Eesti meil siin.

Samas on viimaks ometi hakatud sellest rääkima sellest, et inimelu üks tähtsamaid asju. Kes on meie ümber, kes on minu inimesed, kuidas minu inimesed minusse suhtuvad? Kas ma pean kedagi kartma? Kas ma pean elama hirmudes? Kuivõrd võin olla see, kes ma tahaksin olla või tuleb kanda mingeid maske kellegi jaoks, et säästa oma haavatavat mina? Need on ühed tuumküsimused inimsuhete juures.

Mis on konkreetsed eestlaste suhtlusvead?

Kohe esimesena tuleb meelde pahatahtlikkus. Pahatahtlikkus just lähisuhetes – sõprade või sõbraksarvatu vahel, perekondlikult ka vanemate ja laste vahel. Nendes juhtumites on pahatahtlik inimene ise kuskil saanud mingi trauma või pole tal õnnestunud oma soove ja tahtmisi teoks teha. Seetõttu leitakse objekt, kelle peal end välja elada. See objekt on tihtipeale inimene, keda ei pea kartma ja kellelt ei ole arvata, et sealt tema suunal midagi ohtlikku võiks lähtuda.

See on siis kiusamine?

See on kiusamine, millel põhineb perevägivald ja koolikiusamine. Elatakse iseend välja kellegi peal ja selle taga on lihtsalt nüridus, empaatiavõime puudumine ja suur sisemine ükskõiksus inimese suhtes. Tavaliselt ei küsi kiusaja, millist valu võin mina tekitada ja kuidas võin reostada meie suhte ruumi. See pole probleem, osale inimestest ei ole probleem teha teisele halba. Teha haiget. Panna teisi kannatama.

Kui siin tahta midagi muuta, siis peab tegija kiusamist teadvustama probleemina, tahtlikult ja teadlikult.

Aga millest tuleneb teie arvates eestlaste ülbe suhtumine teistesse kaaskodanikesse?

Ülbus on üks isevärki asi. Ma ei mäleta oma pika elu jooksul etappi, kus ma ei oleks kohtunud mõne ülbe inimesega. Nüüd ma olen immuunne nende teiste ülbuste suhtes. See ajab mind kõrvalt vaadates naerma, sest aja jooksul õpid kuidagi läbi nägema seda ülbet inimest, kes on omal moel õnnetu ja kes vaevleb selle all, et kas teda on küllalt märgatud, kas ta on küllalt üle teistest. Aga varem olid kokkupuuted küllalt traumeerivad ja siin tekib küsimus – millest see tuleneb?

Siin olen ma saanud mind kõige veenvama vastuse vestlustest Imbi Pajuga, kes on uurinud traumaatilisi kogemusi ja eestlaste traumaatilist minevikku. Seda, mis on kunagi tehtud meie vanavanematele, vanematele, see kandub ju edasi.

Kui seda ei lahendata, siis jääb see lahendamatu konfliktina alateadvusesse kandub põlvest põlve edasi. Nii peamegi imestama, et miks küll nii tigedad oleme, kuid me isegi ei imesta selle üle, vaid arvame, et see on normaalne ja olemegi tigedad.

Nii et meie ebaterve suhtlemiskultuur tuleneb minevikust. Kui me tahame edaspidi, et Eesti rahvas oleks heades suhetes ja oskaks üksteisega arvestada, siis kuidas kasvatada inimestes tundetarkust?

Minu vestlusest Eestist ära läinud inimestega ja ka ajakirjandusest selgub, et üks üks motiive miks ei tulda tagasi või miks tagasitulek on raskendatud ongi siinsed inimsuhted, kogetud vaenulikkus, kogetud üleolek ja tahtmatus abistada. Need väljarännanud eestlased on kogenud teistmoodi suhtluskultuuri, kuigi neid tihti ei ole omaks võetud, aga neid ka ei traumeerita, kus nad parasjagu on. Kui me tõesti tahame siin keegi olla ja kuuluda arenenud maade peresse, siis tuleb alustada töösuhete kultuurist ja täiesti teadlikult.

Lapsed kasvavad täiskasvanute suhtlusruumis, vaimuruumis ja mentaliteedi vaimus. Mõned rabelevad ennast sellest lahti ja ütlevad ei, mina ei ela sellist elu, nagu ma olen pidanud nägema ja teen teistsugused valikud.

Muide ka mina leidsin teismelisena, et teen teistsugused valikud ja minuga lõppeb see või teine asi ja ei kandu edasi. Kuid ei saa eeldada, et kõik lapsed peaksid sellega toime tulema. Siinkohal vastutavad siiski täiskasvanud, kes peaksid teadlikult hakkama midagi muutma oma mentaliteeti ja meelsust.

Lapsevanemad peaksid mõtlema sellele, et kuuldakse, nähakse ja nendelt õpitakse. Sestap tuleb küsida, kas nad ikka tahavad, et lapsed õpiksid just neid asju, mis tingivad neil halbu suhteid.

Ma ei taha sugugi väita, et meil Eestis on kõik halb. Meil on väga toredaid ja soojasid inimesi, kellega on väga toredaid olukordi, aga paraku jah – negatiivseid tähelepanekuid on liiga palju ja see teine pool kipub esimest positiivset poolt varjutama.

Äkki saate tuua mõne konkreetse näite kuidas ema või isa saab oma lastele õpetada, kuidas paremini suhelda oma eakaaslastega, teiste täiskasvanutega?

Ikka kõneldes. Kõigepealt tuleks mingis osas taastada lapsepõlve moratoorium ehk lapsepõlve kaitseala. Lapsed ei peaks osa saama täiskasvanute elu inetumast poolest. Minge teise tuppa kui teil on inetul viisil vaja midagi klaarida. Ärge rääkige teisi inimesi laste kuuldes taga. Ärge halvustage laste kuuldes kaaskodanikke ja muidugi mitte ka laste sõpru. Proovige mitte kasutada inetuid sõnu, mis laastavad meie keskkonda, mis määrivad teist inimest.

Seega vanem alustagu iseendast ja jälgigu oma käitumist. Teine pool on püüda lastega avastada ka elu ilusamat poolt. Seda, mille nimel võiks elada, mis on seda väärt, et sellele pühenduda.

Läbi aegade on tore kasvatusvõte olnud mitmesugused lood, narratiivid ja jutustused. Meil on ju varamu on häid lugusid ja jutustusi. Leidub ka häid filme, mõnusaid kooslusi, inimkooslusi ja kohti, kus käia. Samas on ju ka lastes juba kujunemas see ülbus ja hierarhiad klassikollektiivides.

Üks esmaseid asju, mida vanemad võiksid saavutada, on usaldus. Usaldus oma lastega, et lapsed räägiksid, mis toimub, mida nad läbi elavad koolis ja kus nad ka ei ole. Usaldus on väga õrn asi ja kui keegi kuritarvitab seda usaldust, siis on see katkenud ning ei pruugigi enam taastuda.

Seega, kui teie laps või kestahes teine kaasinimene on midagi usaldanud teile, siis sellesse tuleb väga delikaatselt suhtuda.

Ühesõnaga, siin on ütleksin niisugused hariduse aspektid, millest Eestis üldse ei räägita paraku, sest meil räägitakse PISA testidest, aga need on need hariduse aspektid, mida sõnastas Hans Georg Gadamer, maailmakuulus filosoof, ja need on maitse ja takt.

Mida maitse ja takt tähendavad?

Maitse on hea või halb. Milline on minu kõnepruuk, milline on minu olemine ja keda ma valin sõpradeks. Ühesõnaga, kuhu ma panen oma aja ja millist kultuuri ma lasen endale lähedale. See on hea või halb maitse. Need on väga vanad kategooriad. Halb maitse viib inimest madalamale, hea maitse ülendab.

Teine fenomen on siis takt, taktitunne. See on seotud empaatia tundega – kas tajun situatsiooni  ja näen kuidas situatsioon võib ühe või teise valiku puhul kulgeda. Takt on ka see et ma tajun teise inimese hingeelu. Me nii öelda ei sõida sinna sisse, ei solva inimest, ei pane teda tegema talle vastumeelsed asju. See on selline peenem taju.

Nii maitse kui takt, need on teatud inimhinge peensused, mis on varasemalt kuulunud hariduslike kvaliteetide hulka aga praegu on need tagaplaanile jäänud.

Te ennist ütlesite, et lapsevanemad võiksid konfliktsetes olukordades noh lapse kuhugi mujale viia või ise eemale minna, kui neil on vaja asju klaarida. Aga kuidas laps võiks õppida konfliktsetes olukordades käituma, kui ta ise ei näe neid?

See on jälle niisugune ideaali tahtmine või soovimine. Lapsi võiks õpetada saavutama sisemist rahu. On hiiglatore, et praegu on meil koolis mitmel pool vaikuseminutid, kus rahunetakse maha, keskendutakse, süvenetakse iseendasse. Kuulatakse kaugeid hääli kuskil. Püütakse olla vait. Neid tehnikaid ja märkamist võiks lastele võiks õige aegsasti õpetada, mitte lasta emotsioonidel tulvata üle pea.

Kõrge emotsionaalsus on üks ilming, mida täiskasvanud kõigepealt ise peaksid õppima märkama ja mida lapsed õpiksid võib-olla päris päris meelsasti.

Lapsed on tundlikud olendid. Neil on kaastunne. Tunne teisega tema tunnet kaasa. Ta tunneb ja tajub mida teinegi tunneb ja tajuda võib.

Lastele väga meeldivad loomad. Nad on ju väga tundlikud kui loomal on valus ja püüavad seda vältida. Lapse ja looma suhe ongi midagi ilusat ja hingelist. Niimoodi looma kaudu võib jõuda ka inimeseni.

Nii et lemmikloom oleks hea suhtlusõpik lapsele?

Lemmikloom kindlasti. Lemmiklooma kaudu õpime, et kõik elusolendid vajavad sedasama, mida sa osutad oma lemmikloomale

Te ütlesite, et õige aegsasti peaks kasutama mingisuguseid tehnikaid, et õpetada sotsiaalset intelligentsust lastele, aga kui vanalt juba laps tajub või võtab seda kui õppimist?

Ma arvan, et juba lasteaia eas lastega tuleb rääkida, rahuneda maha ja vaikida. Vaadata, keskendunult midagi ja arutada läbi konfliktid. Üks äärmiselt oluline roll on nii lasteaial kui ka koolil, sest inimesed ju alailma satuvad mingitesse vastasseisudesse, on tormakad ja tekivad pisikonfliktid. On oluline, et võtame aja maha ja räägime sellest. Räägime need vastasseisud läbi. Nii ei jää nad kuhugi küdema alateadvusse, rusikas ei jää taskusse, vaid juba eos püütakse need tekkinud probleemid maha laadida.

Konflikt on elu loomulik osa ja keegi ei suuda oma elu ära elada ka ilma suhtekonfliktideta. Küsimus on selles, millise suhtumise nendes konfliktides võtame.

Mainisite enne vaikuseminuteid, mida koolides tehakse. Aga kuidas üldiselt meie kooli- ja haridussüsteem toetab sellist sotsiaalset ja emotsionaalset intelligentsust meie laste arengus?

Minule on jäänud küll mulje, et asi muutub järjest paremaks selles vallas. Need asjad on leidnud tee juba üldosasse. Neid on väärtustatud pedagoogilistes tekstides ja vastavaid koolitusi on ka õpetajatele tehtud. Pedagoogid, keda olen kohanud, on teadlikud, kui tähtsad on head suhted.

Viimati tegimegi oma kolleegiga sellist sügavamat koolikultuuri uurimust neljas toredas koolis. Millest oli ette teada, et sääl on hea ja mõnus ja seal võetakse tõsiselt neid väärtusi. Need on nii öelda ametlikult kirja pandud ehk nende väärtuste järgi püütakse elada. Me tõesti kogesime midagi, mis oli tore ja mõnus ja kõigis neis koolides kannavad kõik hoolt suhete eest.

Kuidas nad täpselt seda teevad?

Nendes koolides polnud müra. Vahetunnis ei lärmatud. Ei saanudki aru, et millal on tund või millal vahetund. Oli rahulik kõne, puhkamine ja vestlemine. Ei mingit jooksu ega lärmi, mis on ajast aega justkui kooli juurde kuulnud. Seda ei olnud, sest selleks ei olnud vajadust.

Kool ei olnud metsik džungel.

Õpilastel polnud vaja end agressiivselt kuskil välja elada. Aga mida need õpetajad selleks teevad? Kõigepealt nad püüavad olla rahujalal omavahel. Saavutada omavahel head suhted, et igaühel oleks hea meel tulla kooli. Õpetaja teab, ta leiab kolleegilt tuge. Tal ei ole põhjust karta, et keegi oleks vaenulik tema suhtes. Reeglid on läbi räägitud ja konfliktide lahendamiseks on ka leitud meetodid.

Mis koolid need olid?

Noh need olid toredad koolid. Ma täitsa nimetan, ma usun et keegi ei pane pahaks.

See oli Peetri kool, hästi mõnus, rahulik, värviküllane ja heatahtlik. Siis Pärnu Vabakool, Kiviõli Keskkool, nagu kaunis oaas seal Ida-Virumaal, millest natuke teatud reservatsiooniga ju räägime. Niisugune tore inimsuhete oaas oli ka Aruküla Waldorfkool. Waldorfkoolides on igal pool suur tähelepanu suhetel.

Ja mida Waldorf koolis teistmoodi tehakse?

Waldorfkooli organisatsioonikultuuri kuuluvad iga-neljapäevased pikad õpetajate kolleegiumid ümber maailma. Kõik maailma Waldorfkoolid teavad, et neljapäeval teatud kellaajal kogunevad kõik õpetajad. Nad on koos mitu tundi, et arutada läbi möödunud nädal ja tulev nädal. Kellegi abivajadused, probleemsed lapsed, üritused ja ettevõtmised. Kuid mitte ainult ei arutata, vaid õpetajad musitseerivad, maalivad ja tantsivad ehk tegelevad koos kunstilise tegevusega.

See lahendab pinged, see loob kauni meeleolu. Waldorfkoolis näiteks kogesime ka hetke, kui tuli matemaatikatund, kaheksas klass, palju poisse, tunnis oldi rahulikud ja tehti toredaid geomeetria-harjutusi. Korraga läks klassiuks lahti, klassi tuli üks õpetaja kitarriga ja kõik hakkasid laulma. Nad laulsid ära ja pärast siis tund läks edasi.

Ja mille jaoks see hea on siis, et tuleb õpetaja kitarriga laulma. Võib olla mõne jaoks tundub see segamisena?

See oli väga orgaaniline seal koolis. Muusikaline paus kuidagi nagu liitis ja sidus. Ega see õpetaja kitarriga iga tund ei tule, aga aeg-ajalt niisugused asjad juhtuvad. See toob mingi toreda inimliku hetke sinna. Laul on miski, mis seob, mis vabastab ja grupilaulul on psühhoteraapiline efekt. Nende koolide juurde kuulub ka muusika. Waldorfkoolide juurde kuulub tihedalt muusika ja kaunid kunstid.

Me oleme rääkinud veidi kodust ja koolist. Aga kuivõrd on see kodude või ühiskonna asi see suhtlemiskultuuri muutumine?

See on iga inimese asi. Väikse ja suure inimese asi.

Te enne mainisite ka, et eestlased, kes on läinud välismaale, on seal ennast paremini tundnud. Just inimsuhete osas, see tähendab ometigi, et see pole eestlaste enda tunnusjoon, et nad peaksid olema vaiksed, endasse tõmbunud ja halvad suhtlejad. Seega on ikkagi meis olemas - see hea suhtlemiskultuur.

See on muidugi võimalik. On selline mõiste nagu habitus. See pärineb sotsioloogilt Pierre Bourdieu'lt. Igas institutsioonis kujuneb inimesel välja habitus. See on käitumisootuste, väärtuste, hoiakute, harjumuste ja toimimisviiside kompleks. See on n-ö sinu teine loomus, mille saad kaasa sealt institutsioonist.

Enamus meist ei teadvusta, kuidas habitus meil kujuneb ja ei saa väita, et eestlane ongi nüüd loodud selliseks. Tekivad kinnistunud suhtlusviisid, suhetekultuur, mis tingib inimestes teatud laadi habitusi, teatud laadi reageerimisviise, harjumusi, käitumist ja väärtusi.

See on sotsioloogiline probleem kirjeldada, millised need meie inimkooslusi tekitavad institutsioonid sisimas on ja mis nad inimesega teevad. Minu üks peamisi uurimisküsimusi läbi aastate on olnud, mida kool inimesega teeb.

Mida ta siis teeb?

Seal on igasuguseid vastuseid ja seda, mida kool teeb, on väga palju maailmas uuritud. Uuringute käigus tekkinud niisuguse mõiste nagu variõpe ehk mida me tegelikult koolis õpime. Neid varjatud teadmisi on päris raske kirjeldada, aga mille õppimine toimub läbi koolistruktuuri tegurite. Organisatsioonikultuuri, tööviiside, võimuhierarhiate ja töökorralduse kaudu.

Selles võimustruktuuri mõttes on kooli muutmine väga raske, sest koolil on nii-öelda oma sotsiaalne grammatika. Need on süvareeglid, nagu keelel on grammatikareeglid, mis määravad ära, kuidas seda keelt räägime ehk kuidas me seal koolis oleme.

Need muutmispürgimused, neid on alati tunnistatud, et need on väga vajalikud. Habitus, mis koolist kaasa saadakse, pole midagi ihaldusväärset, aga mulle praegu tundub, et need asjad on paranemas.

Aga hetkel, milline on siis habitus, mille üks eesti keskmine laps koolist saab?

Oleneb kuhu ta satub, kuidas tal veab.

Aga kui ta on sellises suures tavalises koolis, mitte Waldorfkoolis.

Oleneb kelle sekka ta satub, millised on ta kaaslased, millised on ta õpetajad ja kui palju on inimesi tema ümber. Mida suuremad on need massid, seda suurem on anonüümsus, seda stereotüüpsem on käitumine, seda olulisemaks saab õpilasele n-ö ellujäämine ja kuidas me ellu jääme kõige selle sees.

Loomulikult õpetajate suhestumine lastega ja oma valdkonnaga. See on tohutu suur probleemide kompleks ja sellega on kasvatusteadustes päris palju tegeldud.

Mida lapsevanem saaks juba homme teisiti teha, et tema lapsest tuleks sõbralik inimene?

Jälgima omaenda käitumist. Peab reflekteerima iseennast, et mida ma teen. Sealt edasi tuleb mõelda kaks sammu edasi, et kuidas see võiks mu lapsele mõjuda. Mõtlema kuidas ma oma halbade emotsioonidega toime tulen. Saama aru, et olen täiskasvanu ja ma vastutan oma emotsioonide eest – ma ei lähe ja ei vala neid kellegi peale välja lihtsalt mingi aje sunnil või vihast.

Muidugi need on väga keerulised asjad, sest inimene ei ole üksnes mõistuse olend ja üheselt toimiv ja käituv olend. Ta võib püüda, aga inimeses on väga palju seda, mida me ei saa kontrollida.

Kuivõrd oluline on teie arvates heatahtlik suhtlusviis ja sõbralikkus pikaealisuse juures?

Võtmeküsimus, sest inimene kuni viimaste hetkeni jääb taga otsima teist inimest. See on ka Doris Kareva luules üks motiiv – inimene jääb läbi elu otsima teist inimest, kes teda kuulaks, kes oleks tema jaoks olemas. Kui tahame, et keegi meie jaoks oleks olemas, siis tuleb mõelda, mis me ise selleks teinud oleme.

Inimene, kel on palju sõpru, elab kaua?

Ma usun küll. Eesmärk ei saa olla kaua elamine. Eesmärk saab olla, et mu elu oleks ilus, õilis ja tooks rõõmu.

Kõik need nõuanded puudutasid sellist tõesti elavat suhtlust, kas lemmikloomaga, vanematega või koolis. Praegu on päris palju suhtlemist noortel nutiseadmetes. Kuivõrd nutiseademed takistavad või edendavad mingil määral suhtlemist ja sotsiaalset intelligentsus teie arvates?

Väga palju. Siin on mingi jaapanlaste hikikomorid. Tunnen üht psühhoterapeuti, kes ravib lapsi, kes on igasuguse kontakti reaalsusega kaotanud nende seadmete tõttu. Lastel langeb väga kiiresti suhtlemisoskus ja -suutlikkus. Usun, et maailmas juba küllalt palju on uuritud nutiseadmete toimet teadvusele ja käitumisele.

Eestis ei saagi kõike suuta nii nagu laias ilmas, sest meid on vähe, me ei jõua igale poole. Me ei jõua kõigega korraga tegelda, aga nutiseadmete probleem on äärmiselt tõsine asi. Selle tulem on põlvkondade-vaheline süvenev lõhe. Vanavanematel ja lastelastel on järjest vähem millest rääkida. Mul on tuttavad inimesed rääkinud, et sõidavad bussis ja näevad, kuidas laps tahab emaga rääkida, aga ema ei räägi temaga, sest ema on süvenenud oma telefoni. Ema ütleb ära sega, lükkab lapse eemale ja ei kuula last. See ei ole ainult laste probleem.

Eluterve rahulik suhtlemine lastega ongi võtmeküsimus, kuidas nemad õpivad eeskujudest.

Seda küll ja tunne, mida võiks ju ka toonitada olles koos lastega või kellega iganes, see on austus teise vastu. Tunnista teise õigust olla nii nagu ta on ja suhtu hästi nendesse, kes on su ümber. Seda on vähevõitu siin Eestis.

Täiskasvanud inimestel on juba välja kujunenud oma eripärad, aga laps on laps ja teda tuleb ka võtta, et ta on laps. Ta ei ole veel kogenud mingeid huvitavaid suhtlussituatsioone ja ta ei oskagi reageerida mingitele situatsioonidele. Meil on ühine vastutus ilmselt.

Laps kujuneb selle toimel, mida ta enda ümber kogeb. Kogemus on kõige võimsam õpetaja, sest kogemuses suur osa jääb teadvustamata, aga nendel õppetundidel on siiski tugev mõju.

Linda Eensaar uuris suhete hoidmise ja tundetarkuse kohta suvises teaduspõhises raadiosaates "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha". Nii seda kui ka teisi sarja saateid saab kuulata taskuhäälinguna:

Teaduspõhine elustiilisaade "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha" on Vikerraadios eetris kümnel teisipäeval kell 10.05. Saate autorid on Marju Himma, Allan Rajavee ja Linda Eensaar, helioperaatorid on Maris Tombach ja Vivika Ludvig.