Defineerime esmalt tehnoloogia. Tehnoloogia on protsess, millega inimesed muudavad ümbritsevat keskkonda oma soovide ja vajaduste rahuldamiseks. Siiski mõeldakse tehnoloogiast tihti läbi selle artefaktide: arvutid, lennukid, tarkvara, pliit, auto, minu tänase jutu valguses ka nutiseadmed, targad majad ja targad klassiruumid, robotid jms.

Mis on aga taandareng? Tagasiminek, allakäik. Ma ei usu, et inimene loob teadlikult tehnoloogiat, mis viiks inimkonda taandarenguni. Me siiski otsime eelkõige võimalusi, kuidas oma elu mugavamaks ja lihtsamaks teha.

Viimastel aastatel räägitakse meedias sellest, kas robotid võtavad üle meie töö? Jah, nad võtavad üle kergesti automatiseeritavad ja tihti korduvad ülesanded, nö liinitöö. Miks sellest meile probleem võib tekkida? Esiteks liinitöölised kardavad kaotada oma töökoha. Tööandjad seevastu peavad olema valmis, et tekib vajadus uute oskuste järgi, muuhulgas on vaja inimesi, kes ütleks robotitele kuidas liinitööd teha, aga vaja on ka tuleviku tööjõudu, mida me praegu isegi ei kujuta ette seoses uute robotite, teenuste ja ärimudelitega.

Ära kaovad tööd, mida saab automatiseerida, aga mitte tööd, mis vajavad mõtlemist. Me peaksime pigem vaatama sellele teemale, kuidas tehisintellekt ja inimesed saaksid koos toimida, teineteist täiendada.

Võimalikust taandarengust räägitakse ka laste ja noorte puhul (aga mitte ainult), kes elavad nutimaailmas. Kui vara peaks andma lastele kätte nutiseadmed? Kui kauaks? Kas lasteaed on koht, kus alustada digipädevuste kujundamist?

Tähenduslikkus, mõistlik kasutamine ja eesmärgipärasus on olulised märksõnad igas valdkonnas, sest tehnoloogia pole eesmärk iseenesest ega pole ka vastus küsimustele, mida me tihti ei oska küsidagi. Vaegnägijatest ja kuulmislangusega lastele annab tehnoloogia võimaluse õppeprotsessis osaleda, tehnoloogia tähendus ja roll on sellisel juhul hoopis teine, tehnoloogia annab võimaluse.

Minu vanaema ei tea ilmselt, millist raamatut mulle jõuludeks kinkida, aga kui FB saaks talle võimaluse vihjeid anda, siis paneks viimane ilmselt täppi. Võib nõustuda, et internet teab minu kohta liiga palju. Võib väita, et selline suundumus võtab meilt inimlikkuse, sest tehnoloogia teeb meie eest otsuseid nii raamatute valikul, reisi sihtkohale mõeldes jms. Kas me muutume laisaks?

Samas, kui me kanname selle üle õppimise konteksti ja nimetame eelpool toodud andmetele tuginevat soovitusi õpianalüütikaks, siis me näeme selles kasu - õpikeskkond toetab õppijat õppeprotsessis ja õppetööga seotud valikute tegemisel (siit on puudu üleminek). Me seome tehnoloogia, andmed ja pedagoogilise tausta.

Me oleme suurte muutuste keskel. On väga raske öelda, milline on lõpptulemus meie laste jaoks, kes praegu selle keskel kasvavad. Uuringutulemused on näidanud, et tehnoloogia kasutamine õppetöös oluliselt õppetulemusi ei paranda.

Me mõõdame PISA tulemusi, mis on kõrged, aga võib olla tasuks mõelda, et kas lisaks PISAle tuleks veel midagi mõõta, mida me täna isegi ei tea.. näiteks, kuidas õpilased tulemusteni jõuavad tehnoloogiat kasutades.. Kas me oskame mõõta asju, mis on tänapäeva (või tuleviku) ühiskonnas olulised ja mis näitaks, kuidas noored suudavad tehnoloogia probleemilahendamisel enda kasuks tööle panna?

Loovus ja DIY kultuur on muutumas ühe olulisemateks, ka tehnoloogia valdkonnas arenevad kiiresti FabLabs, Makerspaces jms koostööd ja innovatsiooni soodustavad võrgustikud.

Ajuteadlased on öelnud, et õppimine ja mõtlemine toimivad efektiivselt vaid siis, kui keskendume. Rööprähklemine, pidevalt kättesaadav olemine, infojanu rahuldamine, milles nutiseadmed meile abiks on, ei aita meid tegelikult. Aju ütleb aitäh, kui järgmine kord võtate lahti hoopis keeleõppe rakenduse selle asemel, et säutsuda, postitada, laikida samaaegselt.

Ärme väärkasuta tehnoloogiat! Nii teeme parima, et inimkond areneb.

Kui varem sündisid loengutes käsitletud teemad ülikooli seinte vahel, siis nüüd saavad küsimusi välja pakkuda ka vaatajad ja lugejad! Kui sul on põnev küsimus, siis pane Tallinna ülikooli teadlased proovile ja saada see e-posti aadressil minut@tlu.ee.