Taivo Pungas on seostunud andmeteadlasena nii Transferwise’i, Skype’i kui ka hetkel töökohaks oleva pakiroboteid väljatöötava Starship’iga ning oma huvitavaid mõtteid ja tegemisi jagab mees blogi kaudu. ERR Novaatorile tutvustas Pungas juba ette mõningaid mõtteid, millest ta pikemalt räägib uuel nädalal kõrghariduspäeval “Õpi Tartus”.

Oleme liikumas huvitava hübriidühiskonna suhtes, kus klassikaline arvuti vs inimene suhe ja rollid on muutumas (nt igapäevane suhtlus veebis toimub juba iseenesestmõistetavalt läbisegi arvutite ja inimestega). Kuidas teile tundub ise selles arengus osaledes, et kas kohanemine uute oludega toimub kergelt ja loomuliku protsessina või on siin ka karisid?

Mulle tundub, et iga järgmine põlvkond suudab aina paremini uute tehnoloogiatega kohaneda ja vanemad inimesed üldjuhul tulevad samuti kaasa, aga esmajärjekorras võtavad uusi tehnoloogiaid kasutusele ikkagi nooremad, võib-olla seepärast, et nad on riskialtimad. Näiteks liitus minu põlvkond Facebookiga mitu aastat varem kui me vanemate põlvkond. Samas olen ise ka juba vana: mu 6 aastat noorem vend kasutab väga loomulikult suhtlusviise, mis minule eriti külge pole hakanud (näiteks Snapchat).

Eraldi küsimus on, kas see kohanemine on hea. Kui meil on 24/7 ligipääs internetile, siis on ühest küljest hea, et me peame vähem asju meelde jätma (aitab Wikipedia), suudame paremini navigeerida (Google Maps) ja saame lähedastega suvalisest maailma nurgast suhelda (kõik suhtlusrakendused). Samas on hetkelise rahulduse tagaajamine ka lihtsam ja võimalik, et see teeb keskendumise palju raskemaks. Mulle tundub, et tehnoloogiaga hea kohanemise oskus sisaldab võimet selle peibutust tahtmise korral ignoreerida.

Kuidas te kirjeldaksite meie ühiskonda (just infoühiskonna arengu osas) 10-20 aasta pärast. Kas on juba võimalik näha mingeid trende, mille alusel võib aimata, et kuhu areng võib jõuda?

Viimaseil aastail on suurenenud kesksete platvormide võim ja see trend jätkub: Google'is ja Facebookis nähtu mõjutab täna meie arvamust ja käitumist nii võimsalt, et 20 aastat tagasi oleks see tundunud düstoopiline (düstoopia ehk antiutoopia on fiktiivne ühiskond, mida iseloomustab totalitarism ning rõhuvad sotsiaalse kontrolli vahendid – allikas: Wikipedia – toim).

Kui keegi suudab hästi ära lahendada telepresence'i ehk luua tehnoloogia, mis vähendab vajadust teiste inimestega koos töötamiseks või suhtlemiseks linna või maailma teise otsa sõita, siis näeb meie igapäev hoopis teistsugune välja (ja võimalik, et inimesed klasterduvad veelgi rohkem kokku mõttekaaslastega, kas see on siis hea või halb).

Personaliseerimise ja automatiseerimise võidukäik tähendab, et ilmselt meie igapäevakogemused paranevad: saame sõita endale sobivama ühistranspordiga, käia just meile disainitud trennides, vaadata ühele inimesele loodud filme ja kuulata isikustatud muusikapalu. Ma pole kindel, et see kõik 10-20 aasta jooksul juhtub, aga suund on sinnapoole.

Milline roll on selles hüpoteetilises tulevikumaailmas inimesel/praegusel noorel?

Kuulsin kunagi selle kohta head metafoori. Töid saab jaotada kahte gruppi: ühed inimesed kasutavad keskkondi (näiteks Taxify'd), et teistelt inimestelt endale teenust tellida, ja teised on need, kellelt tellitakse. Palju väärtuslikum on olla selles esimeses grupis, sest seal toimub rohkem loovat ja eristavat tööd: on raske olla 10 korda parem autojuht, aga võib vabalt juhtuda, et üks programmeerija või disainer on teisest 10 korda parem.

Kui üldine trend on arvutite kasutamise ja pikemas perspektiivis iseõppivate arvutisüsteemide poole, siis tasub olla üks nende süsteemide loojatest.

Taivo Pungas on andmeteaduse vallas tuntud avalik esineja. Autor: Erakogu.

Mida soovitaksite praegusele noorele, kes teeb just praegu karjäärivalikuid, loeb erinevate ülikoolide erialade tutvustusi ja pole päris kindel, mida ja kuhu edasi liikuda?

Laenan Paul Grahamilt (kuulus USA investor) mootorita lennuki metafoori: mida kõrgemalt alustad, seda laiem on ala, kuhu võid potentsiaalselt maanduda. See tähendab, et kui paned kirja kõikvõimalikud erialad, kuhu võiksid minna – isegi need, kuhu tundub väga raske sisse saada –, alusta kõige raskemast. Kui tuleb välja, et see ei olnud sinu jaoks, saad alati millegi lihtsama vastu vahetada (pärast esimest aastat eriala või ülikooli vahetamine on väga levinud), aga nii proovid ära oma parima variandi. On palju lihtsam õppida kõigepealt informaatikat või füüsikat või mõnd inseneriteadust ja seejärel vahetada majanduse õppekavale kui vastupidi.

Teine soovitus on õppida piisavalt arvutiteadust, et aru saada, milleks arvutid täna võimelised on. See on konkurentsieelis pea igal töökohal – üks ilmselge kasu on sellest, kui suudad osa oma tööst pisikeste arvutiprogrammidega palju efektiivsemaks teha, aga laiem kasu on ka sellel, et näed selgemini, kuhu ala võiks liikuda. Seetõttu on kõrvaleriala informaatikas pea igaühele väärtuslik.

Kas Eesti on mingis mõttes teistsugusel positsioonil üleilmalises tehisintellektide võidukäigus (võiks öelda, et pealetungis)? Kas me oleme selleks muu maailmaga võrreldes rohkem või vähem valmis?

Absoluutses mõttes ei ole Eesti tohutus konkurentsis: me ei suuda võistelda Hiina või USA investeeritavate miljarditega. Küll aga on meie eelis e-riik: tänu sellele on meil kogunenud palju andmeid, mille baasilt tulevikus tehisintellekti arendada. See tähendab, et meil – erinevalt muust maailmast – võib riik olla esirinnas andmete kasutamisel pea kõige paremaks tegemiseks.

Suhtelises mõttes, arvestades Eesti väiksust, oleme pigem heas positsioonis, sest meie IT- ja idufirmade edu on rahvusvaheliselt meie mainet kergitanud. Oleme Euroopa keskmisest tõenäoliselt veel ees, aga mitte kauaks: peame arengusse korralikult investeerima. Õnneks on Eestis huvi tegelikult päris palju ja üritan seda huvi erinevatel viisidel ka tulemusteks konverteerida.

Esiteks korraldame koos Eesti tehisintellekti kommuuni vedajatega märtsis konverentsi North Star AI, mis on Eesti ja lähiregiooni esimene nii kõrge tasemega tehisintellekti alane üritus. Teiseks olen korraldanud ala tutvustavaid loenguid Eesti andmeteaduse kommuuni (Data Science Estonia) alt. Tegelen praegu veel ühe põneva projektiga, aga see on nii varases faasis, et praegu on reklaamimiseks liiga vara.

Loomulikult ei ole mina ainuke inimene sel alal ja liikumisi toimub nii riigisektoris, kus peaks lähiajal paar projekti avalikustatama, kui erasektoris – tehisintellektiga seonduvate teemadega tegelevad eksperdid on aina enam nõutud.

Kui te ise oleksite praegu abiturient, siis millise valiku tuleviku hariduse ja karjääri osas teeksite?

Ülikoolis õpiksin kindlasti IT-d, aga detailides tegutseksin võib-olla veidi teistmoodi: keskenduksin rakenduste asemel natuke rohkem matemaatikale ja laiendaksin vabaainetega rohkem oma arusaama teistest aladest. Tahaksin mõelda, et olen piisavalt motiveeritud, et ülikooli asemel täitsa ise kõik ära õppida ja nii endale palju parem programm kokku panna, aga kardan, et 18-aastane mina ei olnuks selleks veel valmis.

---

Taivo Pungas on Tartu ülikooli informaatika eriala vilistlane ja Eesti üks hinnatumaid andmeteadlasi. Ta on töötanud kahes tudengite arvates kõige atraktiivsemate tööandjate hulka kuuluvas organisatsioonis – TransferWise’s ja Skype’is, hetkel tehnoloogiaettevõttes Starship. Taivo Pungas esineb 11. jaanuaril kell 10 Kultuurikatlas kõrghariduspäeval “Õpi Tartus”, kus ta tõstatab küsimuse “Sina vs arvuti: kumb on parem praegu ja tulevikus?“