Christof Koch kirjutab majanduslehes The Wall Street Journal murest, mida peaks inimestes põhjustama viimase aja tehisintellekti vallas tehtud edusammud või siis mitte. Lubab ju tulevikku vaatamine olla kõikidel tõe nägija ja kuulutaja. Tehnoloogilise tuleviku teemale on iseloomulik kaotada maailmast hallimad toonid ja jagada arvajad kahte mustvalgesse leeri. Ühed hoiatavad uute riskide eest, teised ei suuda aga uue põlvkonna tehnoloogiat ära oodata.

Neist esimesed ja murelikumad pakuvad tehisintellekti arendamisele välja piiravaid ja kontrollivaid mehhanisme. Muu hulgas kutsusid hiljuti mitmed teadlased ja arvamusliidrid hoiduma rakendamast tehisintellekti inimeste tapmiseks. Kõrgema hirmuläve ja optimistliku kallutatusega teadlased ning arvamusliidrid pakuvad vastukaaluks rahustavaid lubadusi. Kõik läheb hästi ja inimene jääb endiselt olukorda valitsema, sealjuures tarbides rõõmsalt uudseid hüvesid. Nagu öeldud, tõde ei hooli ennustustest.

Seetõttu sobib mänguplatsile lisada kolmandana Christof Kochi idee, mis lähtub võimalikust probleemsest stsenaariumist. Selle asemel, et muretseda ja piirata tehnoloogia arengut, peaksime valima konstruktiivse tee ja samaaegselt avama teise arengusuuna. Selleks oleks inimese võimekuse parendamine. Kui tehisintellekt püüab meist nutikuses mööduda, peame ise end nutikamaks tegema. Tema artikli pealkiri sisaldab mõtet, et vajame paremat, st kõrgtehnoloogilist aju.

Autor osutab, et teadupärast on valguse liikumise kiirus piiritletud. Asjadest arusaamisel teoreetiline piir aga puudub. Kuigi Einsteinil oli samal teemal oma arvamus, pidades piirituks nähtuseks inimlikku rumalust, jätkem targale mehele eksimisvõimalus ja mõelgem koos Christofiga, et kui arvutipõhine mõistus avardub koos protsessorite võimekuse ja algoritmide kavalusega, peaks olema võimalik teha sama ka inimese ajuga.

Inimese puhul on traditsiooniliseks aju võimekuse suurendamise meetodiks olnud õppimine. Sellele kulub liiga palju aega, mida kõik nagunii õppimisele ei kasutaks, viidates oma võimete piiratusele. Christof loodab olukorda parandada rajades väite mitmele täna veel peamiselt eksperimentaalses staadiumis uudsele aju mõjutamise ideele ja tehnoloogiale.

Näiteks elektriväljaga transkraniaalse ehk suurte elektrimagnetitega tehtava koljuülese neurostimulatsiooni tulemusel on mõjutatud huvitavalt aju plastilisust ehk rakkude vaheliste uute ühenduste moodustumist. Sel moel on püütud parandada nii joonistamisoskust, golfilööke kui ka klaverimängu. Need tulemused toidavad lootusi õppimisvõime kiirendamise võimalikkusest. Analoogselt võib õppimist toetada magamise ajal kolju pinnalt aju elektrilisi signaale lugeva ja analüüsiva ning neid kasulikus suunas suurendava tehnoloogia abil.

Radikaalsematest õppimisvõime mõjutamise meetmetest oleks operatiivne elektroodidega aju struktuuri ja talitlusse sekkumine. Traumajärgse liikumisvõime kaotusega haigete puhul on õnnestunud liigutada elektroodide abil täpseid rakustruktuure, mõjutades trauma tõttu tahtele enam mitte kuuletuvaid jäsemeid. Siin juhivad inimese liigutusi arvuti signaalid. Esialgu kohmakalt, tulevikus peaks aga võimekus kindlasti paranema ja ühendama arvuti mõtlemisprotsessidega.

Töö aju uurimisel on intensiivne ja viljakas. Nüüd ongi paras aeg märkida, et artikli kirjutaud Christof Koch on ise aju-uuringute keskuse juht ja valdkonnas tunnustatud teadlane. Lisaks on ta optimist, kes usub, et taju avardamine tehnoloogia abil on reaalne. Ta peab võimalikuks stsenaariumit, milles mõtleb inimene tekstile, mille loeb ajus olev kiip näiteks Wikipedia lehelt ja siirdab välgu kiirusel inimese nägemisvälja, kust siirdub see omakorda mällu. Teise stsenaariumina peab ta võimalikuks kahe ja enama inimese aju potentsiaali ühendamise ühtsesse rühmamõtlemise protsessi, mis tunduks kõigile osapooltele ühe ajuna. Neuroloog väidab, et optimism on õigustatud.

Paraku avaldati äsja uuringutulemused, mis peaks põhjustama vastupidist muret. Selgub, et kõrgema IQ-ga inimesi ähvardavad mitmed vaimse tervise riskid. Umbes viiendikul esineb sagedamini ängistus- ja hirmuhäireid. Nad kannatavad sagedamini kroonilise stressi all, sest kõrgenenud kognitiivse võimekuse tõttu kipuvad keskkonna sündmustele nii emotsionaalselt kui ka käitumuslikult üle reageerima. See omakorda mõjub päästiksündmusena immuunsüsteemile ja soodustab selle kaudu mitmete haiguste teket.

Järelikult peame südant vaevama lisaks tehisintellektiga seotud riskidele ka liigse inimnutikuse murelike tagajärgede pärast. Ilmselt on need kaks asja seotud.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.